Minu reisilugu: ohtlikud maod ja tühi kütusepaak eksootilises džunglis
Sellest sai meie järgmise mitmetunnise džungliretke seltskond — üks kõigi ja kõik ühe eest. Tayrona džungel lookleb piki Kariibimere rannikut ning sealsed liivarannad meenutavad paradiisi. Randadesse pääsemiseks on kaks võimalust: tundidepikkune matk läbi ehtsate džunglimetsade ja -mägede või tunnipikkune sõit kiirpaadiga. Kahjuks enamikes randades ujuda ei tohi, kuna ookeani lained on äärmiselt salakavalad. Lainete tagasitõmme on nii tugev, et lohistab inimese sügavale vette ning tagasi kaldale ujumine ei ole füüsiliselt võimalik.
Pärast mitmetunnist jalgsimatka läbi džungli, jõudsime esimesse randa, kus meid ootas ees suur hoiatav silt uppunute arvuga. Kuna kuumus oli meeletu, siis rändasime edasi, et saaks esimesel võimalusel ohutus kohas ujuma minna. Lõpuks jõudsime palmiderohkele alale, kus maapind mustas värvilistest krabidest ja nende urgudest. Olime jõudnud Cabo San Juan nimelisse randa. Rentisime omale võrkkiiged väiksele saarekesele mäe otsa, mis asus ranna lähedal. Hakates maksma ööbimise eest, kuulsime selja tagant paanikas hõikeid: “Watch out, watch out!” ning meie ees olev piletimüüja näitas kätega ärevalt, et tehke tee vabaks, astuge kõrvale. Jõudsin vaevu sammu tagasi astuda, kui minu eest roomas mööda pikk neoonroheline madu. Inimesed seisid tardunult oodates mao lahkumist. Mõne minuti möödudes tavapärane elu jätkus — ju siis maod on Kolumbias igapäevaseks nähtuseks. Jäime kolmeks päevaks Cabosse ning meie lemmikpaigaks kujunes nudistide rand, kus olid suuremad lained võrreldes Cabo rannaga. Palju põnevam ju. Öösiti sähvis äike ning torm võttis võimust. Viimasel hommikul ärgates oli hütikese põrand veega kaetud ning kõik meie asjad läbimärjad.
Otsustasime džunglist kalurikülla tagasi sõita kiirpaadiga. Aga nagu ikka, Kolumbiale kohaselt ei saa ühegi sõidumasina peal olla liiga palju inimesi, alati mahub juurde. Paarikümne inimese asemel võeti peale vähemalt 35 reisijat. Mina istusin kütusekanistri otsas, kuna mujal ruumi ei olnud. Poolel teel kohalikud avastasid, et kütust kulub rahvahulga tõttu tavalisest kogusest enam. Lainetus oli piisavalt korralik ja minu närvid oli konstantselt pingul. Tumedanahaline kogukas meesterahvas ronis katusele ning vehkis oma äsja seljast võetud riietega, kuni meie paati märgati.
Sukeldujate alus andis meile kanistritäie kütust juurde. Sain veel tööhoos kütusevoolikust lahmaka diislit näkku. Sõit jätkus. Kogu hingest lootsin, et iga järgnev lahesopp on meie sihtpunkt Taganga. Ühel hetkel oli kütus jälle otsakorral. Varasem lõbus kohalike meeste meeleolu asendus vaikusega. Kanistrite põhjast püüti viimast kätte saada ja nii me lõpuks randusime keset ujumisranda. Hüppasime paadilt otse vette ning kotid pea peal sumasime kuivale maale.
Närvide taastamiseks otsustasime õhtusele festivalile muusikat kuulama minna. Kohtasime rahva seas ka paadi kaptenit, kes ühiste üleelamiste puhul pakkus meile kohalikku rummi. Õhtujuht viipas käega meie suunas (olime ainsad valged inimesed rahva seas) ning küsis inglise keeles, kust me tuleme. Kuuldes, et oleme Eestist, öeldi midagi hispaania keeles ning kogu rahvas naeris. Meie aga midagi aru ei saanud — ju siis oli hea huumor.
