Minu Rootsi: on siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline?
Katkend Charlotte Lii Tipu raamatust "Minu Rootsi" kirjastuselt Petrone Print.
Rootsi kolimise järel jätkavad Robert ja Ringo Eestis pooleli jäänud judotreeningutega. Käiakse Stockholmi piires paaril võistlusel ja üldjoontes näevad trennid välja samasugused kui Eestis, välja arvatud tõik, et sama lastearvu peale on ühe treeneri asemel kolm-neli.
Paar kuud peale alustamist ilmub seinale kiri, et kõik lapsevanemad pangu juuresolevale paberile kirja, millisel nädalavahetusel on keegi nõus tulema trennisaali koristama. Igale vanemapaarile on plaanitud üks nädalavahetus, mis sisuliselt tähendab kahe-kolmetunnilist koristamist. „Mõelge, kui vähe me teilt palume!“ seisab paberil lõpetuseks.
„Trennisaali koristama? Ja see olla veel vähe palutud? Mis mõttes? Ennekuulmatu!“ vahutan sisemiselt. Teised vanemad ei paista aga kirja lugedes üllatuvat ning arutavad rõõmsalt, milline laupäevahommik kellelegi sobib. Paneme siis meiegi end kirja kusagile kaugele kevadisele ajale.
Teadnuks me, mis meid poiste järgmise valikuga ees ootab, oleks me vanemate muretut koristamisvalmidust paremini mõistnud. Nimelt langevad Robert ja Ringo ülerootsilise jalgpallivaimustuse ohvriks ning nõuavad peale paari kuud kindla sõnaga jalgpallitrenni üleviimist. Judotreeneri kaval nõuanne, et kuna Rootsis on judos konkurents väike ning seega oleks suhteliselt lihtne parimate sekka tõusta, ei innusta poisse karvavõrdki. Poiste vaimustus, mis haarab peatselt ka Stella, kestab esimesest jalgpallitreeningust siiani ning nende rõõmust säravad silmad on ka põhjus, miks meie, vanemad, kõik oma vabad nädalavahetused ohverdame. Laste jalgpallitrenni saatmine ei piirdu paraku vaid kaks korda nädalas jälgimisega, et laps enne trenni süüa jõuaks ja õigel ajal uksest välja saaks.
Igal neljapäeval leiad oma e-kirjade hulgast meili jalgpalliklubist, kus antakse teada, kas sinu laps on nädalavahetusel toimuvale matšile valitud. Kui on, peab uurima, kas matš on lähedal koduklubis voi tuleb sõita teise Stockholmi otsa või lähimaakondadesse vastasmeeskonnaga kohtuma. Võib tunduda, et koduklubi võistlus on kergem variant. See võib aga petlik olla! Nimelt valitakse kodumatšidele ka kahe lapse vanemad, kes peavad pidama võistluse ajal väljaku ääres kohvikut. Müügiartikliteks on traditsiooniliselt kohv ja kook, kõrremahlad, hot dog’id ja muu selline. Kohv tuleb kohviku eest vastutaval lapsevanemal klubimajas ise valmistada, soovitavalt oma kaasavõetud kohvipuru kasutades. Ning kook? Oh, see on imelihtne!
Tuleb lihtsalt eelmisel päeval valmis mõelda, milline rootslastele maitsev ja mind õlgu kehitama panev küpsetis valida. Valikus on kladdkaka – kleepuv šokolaadikook vahukoorega, kaneelisaiad,
šokolaadipallid voi koolaküpsised. See/need tuleb eelmisel õhtul valmis teha – ise samal ajal proovides reedeõhtule kohaselt lõõgastuda –, ning laupäeva hommikul, enamasti kell kaheksa, kohvipaki ja koogiga jalgpalliväljakule ilmuda. Matš hakkab küll üheksa-kümne paiku, aga enne peab asjad korda seadma, kohvi keetma ja laua valmis panema. Mängu ajal tuleb nii oma kui vastasvõistkonna vanematest koosnevale publikule eelmainit söögi-joogipoolist müüa, pärast raha kokku lugeda, laud likvideerida ja ongi kõik! Käkitegu, kas pole? Koogimaterjali ja kohvi ostad muidugi oma raha eest, müügist saadav tulu läheb aga meeskonna kassasse. Endale meeldivaid hõrgutisi ei ole mõtet küpsetada, kuna rootslased on suht konservatiivsed ja kassa tuleb väiksem.
Ning kohvikukohustus võib sind tabada ka juhul, kui su oma last ei ole sel päeval mängima valitudki! Kui õnn naeratab ja mõnel nädalavahetusel klubis ülesandeid ei ole, kuid laps on võistlema valitud, siis loomulikult eeldatakse, et vaatad ikkagi võistlust pealt ja elad kaasa, tõestamaks oma tõsist pühendumist lapsevanemana. Peale matši on ühe vanema kohustus mängijate särgid kokku koguda, need koju viia, ära pesta ning järgmiseks trenniks treeneri kätte toimetada.
Nii palju siis kodumatšidest. Arvate ehk, et sel juhul on kindlasti kergem vastasmeeskonna juures külalisvõistlustel käia? Kahe otsaga asi. Jah, kohvikukohustuse oht langeb ära. Kuid Stockholm on suur linn ja sõit võib aega võtta. Laupäeva-pühapäeva hommikuti on aga iga pooltund und hingehinnaga. Tavaliselt ei sõideta võistluspaika ükshaaval, vaid kogunetakse näiteks kella kaheksa paiku koduklubi juures või enne kokkulepitud bensiinijaamas. Vanemad seisavad autodele nõjatudes, kohviga termostops käes ja enamasti ei ole veel seltsivaks ja sõbralikuks virgutud. Kogunemisele kasvõi minuti võrra hilinejaid piieldakse sunnitud naeratusega, millest kumab läbi halvasti peidetud ärritus. Kui kõik pered on koos, hakatakse sõitma. Keegi vanematest on juba saanud e-kirja teel ülesande olla karavani juht ja ülejäänud sõidavad tema järel. Pisut veider tundub mulle see üheskoos sõitmine. Ainus mõte on ilmselt selles, et nii peab ainult esimese auto juht endale selgeks tegema, kuidas ja mis teed pidi sihtpunkti jõuda, ning teised võivad uniselt ja
usaldades järele sõita.
Üks jalgpallimatš võtab koos kogunemiste ja lõpetamistega keskeltläbi kolm kuni neli tundi. Selle aja jooksul oled oodatud kaasa elama, muidugi on soovitav täita vastasmeeskonna kassat, ostes nende kohvikulaualt kohvi ja kooki. Matšid iseenesest on, tõsi küll, äärmiselt põnevad ja pakuvad palju võrratut emotsiooni. Ning lapsed saavad tunda end jalgpallistaarina.
Treenereid on meeskonna peale kolm-neli ja nad on üldjuhul mõne sama rühma laste isad, kel on laste juhendamiseks piisavalt huvi ja pühendumust. Loomulikult on nad ka treenerikoolituse läbinud. Lisaks on keegi vanematest meeskonnajuht, kes informeerib ja organiseerib ning valib koostöös treeneritega välja võistkonna koosseisud. Treeneritel ja juhil muidugi siis enam kohviku-, pesu-, sõidujuhi- ega muid kohustusi ei ole. Poiste spordiklubi asub eramajadega ääristatud tänava otsas. Metsaservas on kaks suurt spordihalli käsipalli, saalihoki ja muu tarbeks, pisike klubimaja ning kaks jalgpalliväljakut, üks päris, teine kunstmuruga. Kuuldavasti aga käidi paar aastat tagasi ka selles turvalises piirkonnas vargil, vandaalitseti või tehti mõlemat ning sellest ajast peale on vanemate vahel jagamisel veel üks kohustus: reede- ja laupäevaõhtuti kella kaheksast üheteistkümneni peab kaks kuni neli lapsevanemat klubi territooriumil patrullima. Kas tundub ahvatlev?
