Päevad ülikoolis on täis kultuurilisi õppetunde. Meie osakonna rahvusvaheline kooslus on tinginud olukorra, kus sageli on seltskondliku suhtluse teemaks erinevate rahvuste arusaamised asjadest, tõlgendused ja kombed, ja ka keelelised käsitlused.

Ükspäev arutasime Pauliinaga jälle kord eestlaste ja soomlaste erinevuste üle. Teema hakkas hargnema sellest, et lõuna ajal ostis Pauliina mulle kohvi ja tüki rullbiskviiti, ja me leppisime kokku, et kui järgmine kord koos kohvitama läheme, siis mina maksan. Järgmine kord tuli mõne tunni pärast, sest mina ei tahtnud koju minna ja tööd oli ka veel teha, ja Pauliinal oli umbes sama põhjus. Ja siis me otsustasime vahepeal kohvikus ühed rasvapirukad ja kohvid võtta. Ja kuna kokku lepitud oli, et nüüd on minu kord maksta, siis seda ma ka tegin. Seejärel tuli Pauliina ja pakkus mulle viis eurot, kuna seekordne arve tuli
suurem sellest, mis tema oli ülikooli kohvikus maksnud.

„Tüüpiline soomlane,” viskasin tema üle nalja, ja kuna ta mind ja minu eestlaslikku huumorit juba tunneb, siis ta loomulikult ei solvunud.

Tavaline soomlane, ma arvan, oleks sellise nalja peale solvunud natuke. Aga rahaasjades on soomlased väga detailsed küll — näiteks kui sa laenad kaaslaselt kasvõi 20 senti kohviautomaadist kohvi ostmiseks, siis pead selle ilmtingimata tagasi maksma, sest see on põhimõtte küsimus. Ja sellist sentidele käegalöömist kui Eestis siin ei ole. 20 senti tagasi maksmata jättes võid riskida sellega, et rikud suhte soomlasega igaveseks.

Analoogne olukord tekkis mul kunagi ka teise kolleegi Päiviga. Otsustasime minu autoga minna Viherlandiasse, mis on selline aianduskeskus linna servas, kus on igasugu ilusaid aiatooteid müügil ja muidu ka tore koht — papagoid ja vahva kohvik. Oli vaja osta natuke mulda ja kingitus ühele teisele kolleegile. Mõeldud-tehtud. Tagasiteel pakkusin Päivile:

„Kuule, sa jäta oma ratas ülikooli juurde, ma viin sind selle nasvärgiga kohe koju. Kuidas sa rattaga sealt ülikoolist selle kaubakoormaga minema hakkad…”

„Oi, Kaja, sa oled nii lahke, tänan väga,” oli Päivi heldinud ja natuke üllatunud mu pakkumisest. Keerasingi siis autonina Päivi kodu suunas. Mõningase vaikusehetke järel alustas Päivi:

„Kuule, kui palju ma sulle nüüd võlgu olen bensiini ja selle transpordi eest? Sa oled mind nüüd nii palju aidanud…”

„?????” ei suutnud ma imestusest midagi vastata. Taevake, selle viiekilomeetrise sõidu eest on ju täitsa narr sõbralt raha võtma hakata… äkki ta naljatab?

Kuid siis taipasin, et Päivis kõneleb tüüpiline soomlane. Soomes ongi nii, et iga liigutus arvutatakse rahasse ringi. Ka sõprade vahel. Sain aru, et pean seda asja talle natuke eestlase seisukohast valgustama:

„Armas Päivi, ma ei taha sinu käest mitte ühte senti. Ma olen eestlane, ja kui eestlased sõpru aitavad, siis nad selle eest reeglina raha ei küsi. Liiatigi oli see minu initsiatiiv sinna Viherlandiasse minna ja see väike suts autoga sinu kodu ukseni pole küll rahasse arvutamist väärt! Eestlane võib isegi solvuda, kui tema heast südamest pakutud abi eest keegi raha pakub…”

„Ookei,” kostis Päivi, „Teeme siis nii nagu Eestis tehakse… Igal juhul olen sulle väga-väga tänulik, selle suure kaubakotiga oleks rattaga tõesti olnud raske koju jõuda.”

Teema lõpetuseks pidasin vajalikuks veel lisada: „Tead, Päivi, lepime nii kokku, et kui me oleme sõbrad ja koos midagi teeme, siis lähtume alati nendest kirjutamata reeglitest, mis eestlaste vahel on. See, kui sa mulle sellise väikese asja pärast raha pakud, on solvav. Sõprust ei saa rahasse ümber panna.”

Kuigi ma polnud kindel, kas ta seda asja lõpuni selliselt aktsepteeris, aga ta tegi seda minu pärast. Päivi on lihtsalt selline inimene, kes on alati valmis teiste inimeste heaks asju tegema. Fantastiline sõber minu Soome-elus.

Kolleeg Pauliina on suvel ja vabal ajal tsiklitüdruk, ja ta rääkis mulle Soome tsiklimeeste korporatiivsest ühtsusest ja sellest, kuidas üksteist politsei eest hoiatatakse. Mina pajatasin,
kuidas Eestis on samasugune ühtehoidmine autojuhtide seas (võib olla ka tsiklistide seas, aga sellest ma ei tea). Selle peale ütles Pauliina üsna kurvalt:

„Ei Soomes autojuhid sellistes asjades üksteist aita — pigem hoopis helistavad politseisse, kui näevad liikluses kedagi kiiresti möödasõite tegemas või eeskirju rikkumas, ja tunnevad head meelt, kui politsei on kellegi maanteel kinni nabinud ja sellele rikkumise eest siis trahvi teeb. Selline kahjurõõm on tüüpiline meile, soomlastele. Iga soomlane on kui vabatahtlik rahvapolitsei.”

Nii et eestlased, olge ettevaatlikud, kui Soomes oma „Odessa-stiilis-liikluskultuuri” praktiseerite. Iial ei või teada, kunas seadusekuulekas soomlane teie peale kaebab. Seepärast Soomes politseid sageli tänavatel näha polegi — inimesed on ise nagu politseinikud.

Muide, ka sellised asjad on Soomes tavalised, et naaber kaebab naabri peale näiteks sellepärast, et teine rõdul suitsetab. Mitte ei lähe ise naabrile ütlema, et kuule, su suits häirib
mind, vaid kaebab linnavalitsusse. Ja täiesti tavaline on, et mõni vana mammi jälitab liikluseeskirju rikkunud autot ja kirjutab siis manitseva meeldetuletuse juhile kojamehe vahele… Minule oli tähelepanelik kodanik jätnud hoiatuse parklas seisva auto kojamehe vahele selle pärast, et ma ükskord ülikooli ette sõites piisavalt pikalt stoppmärgi all ei peatunud.

On üks huvitav pisiasi, mis on Soomes elades silma hakanud: soomlane küll ei peta sind, kuid kui on võimalus, siis jätab ta sulle vajaliku info edastamata — no näiteks kui suhtled
sotsiaalhoolekandeasutustega või ajad asju mõnes teises riigiametis, või teed näiteks kinnisvaratehinguid. Väga täpselt tuleb teada oma õigust ja seadusesätteid, mis sulle need õigused annavad, vastasel juhul kasutab teine pool selle teadmatuse koheselt ära. Ja on sinu oma probleem, kui sa oma puudulike teadmiste tulemusel tünga saad. See kehtib nii soomlaste omavahelistes suhetes kui soomlaste suhetes välismaalastega.

Olin juba mitu head aastat maksnud üüri erinevatele üürikorterite omanikele. „Maksa nagu surnud hobust…” ütleks selle peale mu vanaema. Mingis mõttes oli hakanud mind see pidepunktita olemine häirima. Tahtsin, et mul oleks ka Soomes rohkem oma tuba ja oma luba. Selline kodutu koera tunne oli, et peremehe armust olen saanud sooja toa… Kuid see on ka kõik. Nende emotsionaalsete tunnete põhjal otsustasin ette võtta midagi väga ratsionaalset ja konkreetset. Muretseda oma elamise. Pole vahet, kas maksan pangale või üürikorteri omanikule. Summa, nii nagu arvutused pangas näitasid, oleks enamvähem
sama. Otsustasin, et kolin viimast korda, seekord päris oma pesasse. Mannila piirkond Jyväskyläs on hinnatud elurajoon. Enamasti eramud, mõned ridaelamud seal seas. Mina sain õnnelikuks ridaelamukorteri omanikuks. Arvan, et olen vist siin piirkonnas ainus välismaalane, kuid kes teab, ehk mõni hästi integreerunud eestlane on siinkandis veel. Igatahes muud kui soome keelt pole siinkandis kuulnud.

Soomes kinnisvara soetamine on muidugi omaette õppetund. Reegel number üks on — vii end hästi kurssi vähimagi nüansiga seadusandluses, sest soomlane sind küll ei peta, aga ei
aita ka. Reegel number kaks — ole valmis tingima. Kui Soomes on tavaliselt nii, et hinnad on fikseeritud ja keegi neid ei vaidlusta, siis kinnisvaraturul käib aktiivne tingimine, ka 100 eurot
võib olla vahel põhjuseks, et tehing katki jäetakse. Ja reegel number kolm — vali endale heade soovitustega abiline, kui arvad, et ise ei oska asju ajada. Minul läks sellega natuke ebameeldivalt, sest korter, mille olin välja valinud, oli müügis ühe väikese vahendusfirma kaudu. Uskusin, et soomlased on üldiselt ausad ja korrektsed ärimehed, kuid selles firmas pidin pettuma. Korteritehing toimus kuu keskel ja täiesti vastupidiselt Soome tavale kõiki kulutusi pedantselt jagada oli kinnisvarafirma terve kuu kommunaalkulud pannud minu kukile, kuigi oleks olnud loogiline, et ka need poolitatakse. Aga tehingu teine pool oli lihtsalt ja labaselt kinnisvaramaakleri hea sõber. Noh, see 70 eurot mind ei tapnud, tehingu sooritamisel ei suutnud ma aga oma sarkasmi varjata:

„No teen teile ka siis 70-eurose kingituse. Ma mõistan küll, et ega vaesed soomlased ei jaksa vahel kommunaale maksta — vaja ju Eestist vodkat vedada… see 70 eurot mind ei tapa…”

Oleksite pidanud nägema selle maakleri nägu — ahmis vaid õhku, oli täiesti sõnatu ja näost punane kui keedetud vähk, pobises vaid, et näe jah, näpukas sinna lepingusse sattunud. Ja
tehingu teine pool ka pobises midagi omaette. Mõtlesin selle järel, et olgu peale — tegi see maakler, mis ta tegi, kuid mina tehingu osalisena oleksin selles olukorras kiiresti reageerinud ja pidanud auasjaks see 70 eurot ikka ise ära maksta. Nüüd mu teavad kõik tuttavad, et sellest firmast tuleb hoiduda. Ja eks see firma imago niimoodi tasapisi kujuneb.
Soomlased ise on end oma elu korraldavate kirjalike dokumentidega ülihoolikalt kurssi viinud, ja et sa välismaalasena kõike ei tea, ei ole mingi põhjendus. Keegi sellepärast sulle järeleandmisi tegema ei hakka. Minul on Soomes elamise aja jooksul vaid üks kord ette tulnud, et riigiametnik annab asjalikku nõu, kuidas ma oma õigused riigilt toetust saada oskaksin ära kasutada — see oli politseis, kui vormistasin oma haigete jalgade tõttu autole invaparkimise tõendi. Sellega kaasneb pisiasi, et olen automaatselt siis ka automaksust osaliselt vabastatud. Mina seda ei teadnud — tahtsin vaid oma haigete jalgadega mugavamalt parkida. Kuid siis selgus ametniku abil, et selle soodustusega kaaneb veel muidki hüvesid. Ja see oli tõesti eriline olukord, et ametnik mind sedasi aitas. Kui seda kolleegidele rääkisin, olid nemadki väga üllatunud ja elevil: „Ennekuulmatu vastutulelikkus Soome ametniku poolt!”

Üks asi, mis mind soomlaste juures tõsiselt närvi ajab, on nende aeg-ajalt välja lööv kaaskondsete eiramine. No näiteks meie ülikoolis Media restoranis. Söögijärjekord on nii pikk, et uksest välja, ja oma toiduportsu kättesaanuid tuleb järjest juurde, nad seisavad seal järjekorra vahel nõutute nägudega ja otsivad söömise kohta. Aga kohad on kõik täis, sest need, kes on söömise juba lõpetanud — ja neid on iga kord vähemalt kolm laud konda — otsustavad seal oma tühjade taldrikutega edasi istuda ja lihtsalt lobiseda ja klatšida. Ning neid ei häiri see üldse, et teistel inimestel ei ole söömiseks kohta. Ja see kordub siin lõunasel tipptunnil päevast päeva.
Selline käitumisjoon on minu arvates egoistlike isiksuste kasvatamise ideoloogia tulemus. Mingis kontekstis on jah tõesti hea, kui kodanikud on iseteadvad ja teatud piirini egoistlikud ja iseennast armastavad, kuid see on ka päris ebameeldiv teatud olukordades, kui enesekriitiline meel ikka hoopis puudu on. Mul on üks noor kolleeg, kes sageli seda enesekriitilisuse puudumise fenomeni esindab ja jätab seetõttu endast äärmiselt ebameeldiva mulje. Tema kohta räägitakse, et tal on nn imelapse sündroom. Kuna ta on suhteliselt peenest perekonnast pärit ja ainus tüdruk vendade seas, siis on teda kõvasti hellitatud. Kooli ajal on teda peetud väga andekaks ja tubliks — ta on tantsinud, laulnud, löönud trummi ja õppinud ainult parimatele hinnetele, mistõttu on teda ka pidevalt esile tõstetud. Isegi kui sellised lapsed alati ei teegi asju supertasemel, saadab neid selline lapsstaari oreool, mis võib muutuda täiskasvanuna päris vastikuks iseloomujooneks. Seda inimest tõesti ei huvita, et teised inimesed ka maailmas olemas on. Tema jaoks pole mingi
probleem endast vanemat kolleegi näiteks plagiaadis süüdistada, kuna talle tundub, et tema on kõik maailma asjad avastanud — unustades sealjuures, et tegelikult see vanem kolleeg
oli antud teemal publitseerinud juba siis, kui seesama noor inimene astus alles oma esimesi samme akadeemilisel maastikul. Mistõttu tegelikult võiks hoopis vanem kolleeg teema tõstatada, miks noorem kolleeg samast asjast on võtnud nõuks kirjutada. Olen sellest noorest kolleegist mitu korda mõelnud ja mulle tundub, et kui tema oleks elanud Nõukogude Liidus, oleks ta olnud kindlasti pioneeriaktivist või siis ehk isegi KGB koputaja. Kui sa temaga kohtud, siis on ta su silme ees nii mesimagus ja viisakas ja kena: „Oi, tere, nii vahva jälle näha, kuidas sinul läheb?” Tegelikult on selle imala mesimagusa fassaadi taga mõte:
„Ah, kuidas tahaks sulle pussnoa selga virutada!” Õnneks on selliseid nii ekstreemselt egoistlikke siiski vähe ja selle konkreetse isendiga pole mul liiga palju pistmist. Teisalt
on see väike „igas pulmas pruut ja igal matusel koolnu”-stiili harrastav kolleeg siiski tüüpiline soomlane, võib-olla ehk veidike utreeritud väljalase, sest tavalises soomlases on kõik sellised ego rõhutavad omadused olemas, kuid enamik suudab neid ka tsiviliseeritud moel valitseda. Mõni üksik tekitab vastikustunnet.

Üks üllatus Soome tööle tulles oli meie osakonna kirjatarvete tuba. Nimelt — meie Tourula kampuse maja teisel korrusel on üks selline pime konku moodi ruum, kus on igasuguseid
kirjatarbeid — pliiatsid, kustukummid, pastakad, paberid, mapid, ümbrikud, märkmikud, liimid, joonlauad. Igaüks pääseb sinna tuppa oma kabineti võtmega, ja võib sealt võtta mida iganes vaja ja nii palju kui vaja. Peab ainult üles kirjutama oma nime ja selle, mida ja kui palju võtsid. Minu elukogemuse juures oli kõige hämmastavam muidugi see usaldus, mida minu tööandja töötajate suhtes üles näitab. Kuid üllatav on ka see, et seda tuba ei kuritarvitata — ehk siis, keegi ei võta sealt midagi omaks tarbeks — ei käi kolleegide lapsed koolis ülikoolist
võetud vihikute, kaustikute või pliiatsitega. Selline sisemine ausus ja korrektsus ning selge vahetegemine omal ja võõral. Siinses kultuurikontekstis peetakse iseendast nii palju lugu, et
oma väärikust selliste pisikeste riigi ja tööandja tagant näppamistega ei alandata.