Minu Stockholm:"Ema, ära nuta!"
Nagu halvas unenäos
Pakime oma varanatukese kokku ja Jaak – nii on meie uue abistaja nimi – viib meid autoga Farstasse. See on maaliline villade piirkond äärelinnas. Maja asub kõrgel kalju otsas ning meie jaoks seninägematutest maast laeni akendest avaneb enneolematu vaade. Hakkame elama Jaagu töötoas.
Järgmisel päeval on Maretil, kes on juba kuu aega koolis käinud, klassiekskursioon Drottningholmi. See kuninga perekonnale kuuluv loss on kesklinnast umbes 14 kilomeetri kaugusel ning praegune kuningapere on esimene, kes vanalinnast ära kolis ja sinna elama asus. Ka see on tüüpiliselt rootslaslik – aiaga äärelinna-„majakeˮ lastega perele!
Hommikul saadan Mareti kooli, sest uuest kohast ei oska ta veel ise minna. Klassijuhataja ütleb, et kui mul midagi targemat teha ei ole, tulgu ka mina ekskursioonile kaasa. Olen rõõmsalt nõus, sest muidugi ei ole mul midagi targemat teha. Ja ma ei kahetse – hoolimata ebasõbralikust külmast tuulest on Drottningholm vaimustavalt ilus.
Pärastlõunaks jõuame linna tagasi. Mõtlen, et ei hakka pererahvale tüli tegema, käime parem veel linnas, sööme kuskil – olen just sotsiaalkontorist raha saanud, seega saame väljas söömise eest maksta – ning läheme alles õhtul tagasi.
Otsustame minna suurde kaubamajja, millel on eksitav nimi PUB (hiljem saan teada, et see moodustub selle rajaja Paul Urbanus Bergströmi nimetähtedest). Pärast kõikidel korrustel tuulamist jõuame viimasele, kus on mänguasjad ja iseteenindusega kohvik-söökla.
„Sööme siin,” otsustan natuke väsinult.
Toitudega õnnelikult lauda jõudnult märkame, et keegi ei tõsta siin oma sööginõusid lauale, kõik jäetakse kandikule. Meie aga oleme oma nõud juba lauale ladunud ja kandikud kõrvallauale asetanud.
Istume eskalaatori kõrval ja vaatame suud-silmad pärani küll virnadena kuhjuvaid mänguasju, küll inimesi. Toit söödud, on aeg liikuma hakata. Olen kogu meie pere tähtsad paberid ja raha pannud ühte spordikotti, et kõik oleks korralikult koos. Hommikul vara minekule asudes haarasin selle improviseeritud käekoti, millena spordikotti kasutan, ning panin sinna ka mulle usaldatud majavõtmed.
Söömise ajaks asetasin koti oma jalgade juurde, aga püsti tõusma hakates seda seal enam ei ole.
„See ei ole lihtsalt võimalik!” mõtlen. Kummardan laua alla, tõstan toolid paigast – aga kotti ei ole. Mõistus tõrgub uskumast, et keegi nendest kenadest, viisakatest ja lakkamatult naeratavatest inimestest võis minu koti võtta, sellele vaatamata kotti aga pole. Kotti, kus oli meie perele just antud kolme kuu elamisraha, metroopiletid kogu suveks, kõik dokumendid ja ka Jaagu maja võtmed!
Kui viimane minu teadvusesse jõuab, taipan äkki, et peale selle ei tea ma ka meie aadressi. Kokkuvõttes – olen võõras suurlinnas, ma ei tea, kus ma elan, ma ei oska selle maa keelt, mul ei ole raha ega dokumente ning ma vastutan kaheksa-aastase lapse eest. Selle kõige peale ei oska ma teha muud kui nõud laua peal koomale lükata, sinna rinnuli heita ja nutma puhkeda.
Maret vaatab kõike hämmeldunult ja ainuke, mida ta öelda oskab, on: „Ära nuta, ema. Ära nuta!”
Aga mina muudkui nutan ja nutan, sest midagi muud ma enam teha ei oska. Siis ilmub välja keegi heasüdamlik rootsi naine ja püüab aru saada, mis on juhtunud. Ma ei oska talle seda kuidagi selgeks teha. Tundub, justkui oleksin jälle sattunud mingisse filmi, seekord ulmefilmi. Rootslanna silitab rahustavalt mu selga ja püüab minult inglise keeles midagi teada saada. Suudan välja paisata vaid kaks sõna:
„Stolen. Bag.”
Selge, et see on kurb, aga mis siin siis nii kohutavalt traagilist on, ei saa ta ikkagi aru.
„I have nothing. Nothing! I do not know where I am live,”2 halisen puudulikus inglise keeles edasi.
Selle peale on ka temal mõistus otsas ning ta peab targemaks kutsuda kaubamaja turvamehe, kes mulle muidugi meenutab kohe miilitsat. Issand, nüüd panevad nad mind siin vangi, mõtlen. Mõlemad abistajad hakkavad minult aga väga pedagoogiliselt andmeid välja õngitsema.
„Kes sa oled?”
„Kuidas siia sattusid?”
„Miks sa ei tea, kus sa elad?”
Neile küsimustele saan hõlpsasti vastata ja vähehaaval muutub mu tragöödia ulatus ka teistele mõistetavaks. Või vähemalt peaaegu.
„Kas sa oskad sinna minna?” võtab turvamees küsitlusohjad enda kätte.
„Jah, aga mul pole ju raha. Ja võtmeid ka mitte.ˮ
„Hästi, aga kas me saame neile inimestele helistada?”
„Muidugi mitte, ma ei tea ju nende telefoninumbrit!”
„Aga kas sa nende nime tead?”
„Jaa, aga mis siis?” ei mõista ma.
„Kaubamaja telefoniputkas on telefoniraamat. Läheme vaatame sealt,” julgustab noormees.
Kahtlen sügavalt, kas sealt võiks õige telefoninumbri leida, aga lähen igaks juhuks turvamehega kaasa.
Sõbralik naisterahvas annab mulle helistamiseks ühe krooni. Ja ennäe imet, telefoniraamatus ongi meie majutajate telefoninumber ning aadress! Ja number on õige ning kohe vastabki Jaagu naine Anu kõnele.
Minu segasest jutust ei saa ta muidugi midagi aru.
„Oota seal, kus oled,” ütleb ta. „Ma istun autosse ja sõidan kohe kohale.”
Uskumatu! Kuidas saab inimest suures linnas nii lihtsalt leida!
***
Koos Anuga läheme politseijaoskonda ja teeme kotivarguse kohta kirjaliku avalduse. Kuna olen nüüd ka dokumentideta, täidan ära paberid ajutise passi saamiseks. Eesnimena panen korralikult kirja Rita ning lisan harjumuspäraselt ka isanime Heino t, kus „t” on lühend sõnast „tütar”. Eesnimele isanime lisamine oli Nõukogude Eestis ju igal pool kohustuslik ja mulle ei tule pähegi seda „varjama” hakata.
Kui paar nädalat hiljem oma passi kätte saan, ilutseb seal minu eesnimena Rita Heinot. Püüan vaidlema hakata. Naeratuse saatel võetakse välja minu enda täidetud avaldus, kuhu olen ju ise oma nimeks „Rita Heino tˮ kirjutanud. Minu abitute selgituste peale, et Heino on isa nimi ja „t” lühend eestikeelsest sõnast „tütar”, vaadatakse mind kui hullumeelset.
„Aga miks sa isa nime kirjutasid?” küsitakse täiesti loogiliselt. „Ja eesti keeles tütar? Seda pole ju keegi sinu käest küsinud ja mis tähtsust sellel üldse on?”
Oh, kõikidele küsimustele ei ole vastuseid. Harjumusest? Ma ei tea. Tagantjärele ajab mind ennastki naerma eriti see lisatud t-täht.
Ratsa rikkaks
Kuulen, et mul oleks õigus jätkata pooleli jäänud rootsi keele õpinguid. Laeval seda keelt tegelikult vaja ei lähegi, sest rootslasi töötab seal vähe. Seltskond on rahvusvaheline: eestlased, kõige rohkem on soomlasi, venelased, hispaaniakeelsetest maadest tulnud, ingliskeelsed mustanahalised ja mustanahalised ilma meile arusaadava keeleta. Kogu vastutus seisneb selles, et kajutid kella neljaks pärastlõunal korda ja puhtaks saaksid. Pärast seda võib kajutiukse kinni lüüa ja unustada järgmise päevani kogu töö. Selles kirevas seltskonnas liigub igasugust informatsiooni. Muuhulgas siis sedagi, et minusugusel on ette nähtud saada teatud arv rootsi keele tunde. Ja et õppimise eest makstakse raha! Asun asja uurima ja selgubki, et võin veel lausa üheksa kuud rootsi keelt õppida ja selle eest palka saada. Hüvasti, pesukärud; hüvasti, tolmuimeja ja prügikotid!
Hakkan iga päev kella üheksast kolmeni koolis käima ja rootsi keelt õppima. Kool asub Gullmarsplanis, kuhu saamiseks tuleb sõita üle hiiglasliku sildade rägastiku, all laiumas vesi.
***
Meie rühma koosseis ja tase on väga erinev. Õpilased endistest sotsialismimaadest (Bulgaaria, Ungari, Poola), arenenud lääneriikidest nagu Inglismaa, Saksamaa, Hispaania, aga ka Ameerikast, Aafrikast ja Lähis-Ida maadest. Viimastel on suuri raskusi ladina tähestikuga, mis nende edasijõudmist kõvasti pidurdab.
Tutvun seal mitme toreda inimesega, kellega jätkuvad sporaadilised kontaktid siiani. Eriti ilmekas näide Rootsi süsteemi usalduslikkusest on Pedro. See igati korralik ja intelligentne meesterahvas on pärit Kolumbiast, Limast. Kunagi Nõukogude Liidus Leningradis matemaatikat õppinuna oskab ta vene keelt, armastab malet mängida ja filosofeerida.
„Tead, olen tegelikult hoopis keegi teine,” teatab ta mulle pärast paari kohtumist.
„?”
„Minu nimi on tegelikult Oskar. Ja mu sünniaasta on ka hoopis teine.”
„???”
„Pedro on minu sõber ja kuna mul endal ei olnud veel isikukoodi, siis laenasin sõbra oma ja tulin tema nime ning andmeid kasutades rootsi keele kursustele.”
Ükski rootslane poleks loomulikult sellist asja teinud, sest kindlasti on tegemist kergemat sorti ebaseadusliku teoga, samas ei järgneks selle avastamisele mitte midagi drastilist. Aga info muutmine minu peas võtab aega. Ikka pöördun tema kui Pedro poole ja mulle isegi tundub, et see nimi sobib talle paremini.
Pedro, see tähendab Oskar õpetab mind suitsustes piljardisaalides mängima üht erilist piljardiliiki – karambooli, kus kaks mängijat võistlevad aukudeta piljardilaual. Olles kirglik hobuste peale mängija, püüab ta mindki traavivõistlustele meelitada. Kahjuks asub hipodroom kaugel linnast väljas ja sinna ei viitsi ma eriti minna.
Kord aga olen andnud kergemeelse lubaduse minna hooaja suurimale traavivõistlusele, kuid selle inetult unustanud. Kui Oskar mulle ühel külmal ja tuulisel maikuu laupäeva ennelõunal helistab ja, ärevus hääles, küsib, kas hakkan juba tulema, ei saa ma alguses aru, kuhu ja milleks. Siis meenub antud lubadus ning vean ennast väga vastumeelselt hipodroomile, kaasas vaid 140 krooni. Kust pean mina teadma, et seal ainuüksi sissepääsu eest tervelt sada krooni küsitakse! Olen äärmiselt solvunud ja vantsin tohutus rahvamassis ilma igasuguse lootuseta Oskarit leida. Hakkan juba ära minema, kui kuulen teda oma nime hõikavat.
Trügin ta juurde tribüünile.
„Mis hobuste peale sa mängid?” küsib Oskar esimese asjana erutunult.
„Ei mängigi!” vastan pahuralt. „Mul on ainult 40 krooni alles ja neist 20 kavatsen mingi sooja joogi peale kulutada!”
„Kuidas ei mängi? Mängi ikka!” ei jäta Oskar mind rahule. „20 krooni on täiesti piisav – aga sa pead ruttu tegema! Panuseid teha on aega veel ainult viis minutit. Vaata, siin on hobuste nimed – vali neist seitse välja! Kiiresti!”
Naiseliku intuitsiooni ja tuju ajel otsustan, et Julius Caesari nimeline hobune peab kindlasti võitma, samuti Black Star. Kui oma valikuid teen, muigavad kõrval istuvad mehed üleolevalt ning eriti vaese Julius Caesari peale naerdakse lausa avalikult. Selgub, et nendele lootusetult vanadele kronudele ei olegi keegi teine panustanud.
Kuid just need hobused tulevad täiesti ootamatult oma jooksudes esimeseks! Nii juhtubki, et minu valitud seitsmest hobusest kuus võidavad ja üks jääb teiseks. Saate aru, mida see tähendab! Pärast neljandat jooksu muutuvad varem naerda müristanud mehed väga vaikseks ja enne viimast võidujooksu püüavad märkamatult minema hiilida.
Oskar on erutusest hullumas ja muudkui käsutab mind oma mängusedelit hoolikalt hoidma. Ise on ta mängu pannud ligi tuhat krooni. Joon rahulikult oma teed ega saa asjade tõsidusest aru enne, kui „paberilipakaga” kassasse lähen. Minu 20 kroonist on vähem kui tunniga saanud 54 000 Rootsi krooni!
Helistan rõõmsalt Maretile, kes esimese asjana muidugi kahtlustab, et olen taas nullidega mööda pannud, ja nõuab pedagoogiliselt: „Ema, loe need numbrid kõik ükshaaval korralikult ette!” Kuigi ta saab kokku sama summa, et suuda ta mind ikka veel uskuma jääda.
Võtan saatuse kingituse tänulikult vastu, kostitan Oskarit korraliku õhtusöögiga ning ülejäänud raha eest teeme Maretiga reisi New Yorki – esimest korda elus Ameerikasse, sinna palju kiidetud linna.
Edaspidi püüab Oskar mind oraaklina kasutada, helistades iga kord enne suuri traavivõistlusi, et lugeda ette hobuste nimesid ja küsida, kas mul tekib nimedega seoses mingeid tundeid. Muidugi ei teki mul mingeid muid emotsioone peale tüdimuse, sest juhtunu oli vaid ühekordne ja harva esinev õnn ning on täiesti mõttetu loota, et see kordub. Õnneks saab ka Oskar varsti sellest aru, eriti kui enamik minu väljavalitud hobustest ei võida.
