David mäletab Kullari külalismaja ning leiab meid hõlpsasti üles. Boda-boda-mehe ametit pidav noormees pargib oma mootorratta teeserva ja surub ilma ühegi emotsioonita tervituseks kätt. Davidi püksid on rebenenud ja T-särk määrdunud. Mõtlen, et küllap on tal raske päev seljataga.

Kullar on kuulnud, et David on isaks saanud, ning uurib põnevusega, kuidas pere elab. Noormees on napisõnaline ja vastab küsimustele vaid jaatavalt või eitavalt. Ilmselt pole inglise keel ta tugev külg. Tahtmatult hakkan siiski ette kujutama Davidi lapsepõlve mässuliste ridades ning loen tema tasase olemise sellega seotuks.

UNICEFi hinnangul on LRA röövinud oma tegevuse jooksul vähemalt 25 000 last, kes värvati vastu nende tahtmist võitlema LRA juhi Joseph Kony eestvedamisel valitsuse vägede vastu, eesmärgiga võtta üle riigi juhtimine ning valitseda seda kümne käsu järgi. Röövitud lapsi sunniti jõhkraid meetodeid kasutades tapma, sageli enda pereliikmeid. Üheks markantsemaks juhtumiks oli LRA sissetung St. Mary tüdrukute eliitkooli Abokes, mille käigus rööviti 139 12–15aastast tüdrukut. Juhtunu sai ka rahvusvahelist kajastust, kuna kooli asedirektriss, itaalia päritolu nunn Rachel järgnes mässulistele jalajälgede järgi ning tal õnnestus tagasi kaubelda 109 tüdrukut. Nunn jätkas võitlust ülejäänud 30 tüdruku

päästmiseks, kohtudes presidentide, paavsti ja mitme rahvusvahelise juhtfiguuriga, kuid tüdrukud viidi Kony laagrisse Lõuna-Sudaani ning anti tippkomandöridele naiseks. Teel Sudaani avastati üks röövitu põgenemast ning tüdrukuid sunniti teda keppidega surnuks peksma. Hiljem anti neile ka relvad ning noored osalesid Lõuna-Sudaanis külade rüüstamisel ja nad tapsid inimesi nagu kõik teised lapssõdurid. Ometi, võrreldes teiste röövitutega, hoiti Aboke tüdrukuid hästi.

LRA võim seisnes hirmus. Mässuliste teele sattudes lõigati külaelanikel huuled küljest või löödi need tabalukuga kinni: hoiatuseks, et nad mässulisi valitsuse vägedele välja ei annaks. Jalgrattaga sõitjatel raiuti jalad otsast: hoiatuseks, et külade vahel ei tohi liikuda. Naisi sunniti oma beebisid vastu puid surnuks peksma, lapsi oma vanemaid ja õdesid-vendasid tapma. Ja inimesed tegid seda. Hirmust.

Osal lastel õnnestus varem või hiljem põgeneda, kuid kuna nad olid tapnud ka enda küla inimesi, ei võtnud rahvas endiseid sõdureid vastu avasüli. Lapsed suunati keskustesse, kus neid õpetati endale andestama ja oma eluga edasi liikuma. Vajaduse korral kolisid perekonnad ümber, et naasnud lapsi mässuliste või külaelanike kättemaksu eest kaitsta.

Ma ei tea, mida David on läbi elanud, ja ei kavatse seda ka küsida. Istun vaikides ning lasen Kullaril ja Davidil sekkumata lobiseda. Nad lepivad kokku, et sõidame homme Daividi boda-boda’l Acetisse, laagrisse, kus nad viis aastat tagasi kohtusid. Teel külalismajja jalutame mööda turust. David kutsub meid ühe putka juurde, mille ees maas vedelevate kasutatud riiete vahel mängib nohuse ninaga alla aastane tüdruk. David tutvustab meid oma tütrele ja naisele.

*

Alustame sõitu varahommikul. Kihutame kolmekesi mootorrattale pakituna läbi kõrge heina. Kuna on vihmahooaeg, siis on teed mudased ja libedad. Ma ei osanud ette näha, et meie peamiseks liiklusvahendiks kujuneb mootorratas, ning jätsin oma kiivri Kampalasse. Nüüd igatsen seda igal hetkel, kuna David ei paista kiirust ega mudaseid teelõike kartvat. Katsun lõõgastuda ja nautida ümbritsevat loodust ja vaateid.

Sõidame läbi asula. Suure mangopuu alt kostab bussisõidust tuttavaid rütme ning näen rühma teismelisi tüdrukuid traditsioonilistes riietes hoogsalt tantsimas.

„Kas tantsutraditsioon on niivõrd hästi säilinud, et ka tänapäeval kogunetakse lihtsalt selleks, et tantsida?“ uurin Daividilt.

„Nad harjutavad,“ vastab David jällegi lühidalt, ilma lisakommentaarideta.

Teel Acetisse käime külas teisel poisil Simonil. Simon on üks neist vähestest noortest, kes on pärast pagulaslaagrit pöördunud tagasi oma vanemate külla ning elab maaelu. Siia asfaltteed ja ühistransport ei ulatu, küll aga arenguabi töötajad, kes ehitavad Simoni koduõue kõrvale arstiabikompleksi, mille kaevust saab pere oma vee ning mille bussiga saab teinekord tasuta linnagi sõidetud. Simoni koduks on suure mangopuu ümber ehitatud kolm mudaonni, kus peale Simoni, ta naise ja kahe lapse elavad Simoni vanemad ning veel kaks väikest poissi. Ilmselt sugulased. Simoni naine räägib head inglise keelt ning me liigume ülejäänud seltskonnast eemale. Ta näitab mulle oma „tööruume“: põllulappi ja kööki.

„Sa räägid väga head inglise keelt. See pole külades tavapärane. Kuidas nii?“ pärin.

„Ma käisin koolis ja olin hea õpilane,“ naeratab neiu. „Aga siis jäin rasedaks. Tulin Simonile uudiseid teatama, et ta peab mu naiseks võtma. Ja siin ma nüüd olen. Simon peab muidugi abiellumiseks minu vanematele lehmasid viima. Ta pole veel päris kogu summat ära tasunud, kuid on juba poolel teel.“

Kui Eestis tütar abiellus ja mehe perekonna juurde kolis, siis seadis perekond traditsiooni järgi valmis kaasavara, mis ühest küljest oli versioon ette makstud pärandusest, teisalt aga pidi kompenseerima kulud, mis mehe perekonnal uue pereliikme ülalpidamisega tekkisid. Aafrikas on levinud vastupidine traditsioon. Abielludes peab mees tegema kingitusi naise perekonnale, et teenida välja õigus oma tulevaste laste ja ka naise peale. Kingitused on sageli koduloomad, kuid kinkide traditsioon varieerub hõimuti tugevalt. Konkreetne kokkulepe sõlmitakse iga abielu kohta eraldi. Ka linnas elavad ja muidu traditsioonidest võõrduma kippuvad inimesed peavad sellest tavast kinni siiani.

Õuelt tagasi mootorratta poole jalutades kiidan Simonile ta naise ilu. Simon naeratab häbelikult vastu ja nõustub. Mulle tundub, et selles kodus valitseb rahu ja üksmeel. Kullar on nõus, kuid väljendab ka muret, et talle tundus, et samamoodi nagu paljud atšolid on ka Simon alkoholi lõksu sattunud.

*

Sõit Acetisse kestab ligi poolteist tundi. Olen juba valmis krampi tõmbuvate jäsemete pärast peatust paluma, kui David viimaks hoo maha võtab ning saabume järjekordsesse asulasse. Pargime teeäärse putka ette ning ukselt tervitab meid maani ulatuvat rüüd kandev vanem meesterahvas. Kullar tunneb võõras ära laagri ühe austatuima mehe ja külalismaja pidaja Geoffry. Plaanime ööseks laagrisse jääda ning uurime ööbimisvõimalusi. Viis aastat tagasi elas Kullar sellessamas külalismajas ning Geoffry mäletab pakkuda Kullarile ööbimiseks tema vana tuba. Pärast toa ülevaatamist kiirustab Kullar piiluma üle külalismaja aia laagri poole. Ta ronib pooleli oleva ehituse otsa, kust viis aastat tagasi avanes vaade üle lõputute onnide. Kullar ronib kiirelt alla tagasi: „Kõik on muutunud. Laagrit ei ole enam. Inimesed on kodudesse naasnud. Paistab, et alles on jäänud vaid väetimad.“

Aceti laagri kunagisest 17 000 elanikust on alles jäänud ligi 800. Tegu oli ühe Põhja-Uganda suurima laagriga. 1990. aastate lõpul muutus mässuliste tegevus Põhja-Ugandas kontrollimatuks ning valitsus otsustas inimesi kaitsta, koondades nad elama laagritesse, mida valvasid sõdurid.

1,7 miljonit inimest, enam kui kogu Eesti täis rahvast, elas laagrites onn onni kõrval koos ning toitus ÜRO maailma toiduprogrammi pakkidest. Kuna laagri alalt välja liikumine polnud lubatud, siis ei saanud inimesed oma põllulappide eest hoolitseda.

Laagrite süsteemi on korduvalt kritiseeritud, kuna kehvade hügieenitingimuste tõttu suri seal epideemiatesse enam inimesi kui reaalses sõjategevuses. Lisaks oli mässulistel kokku koondatud inimesi oluliselt lihtsam rünnata. Valitsuse sõdurid, kel juba ajaloolistel põhjustel puudus huvi põhjaugandalaste turvalisuse pärast südant valutada, vägistasid noori tüdrukuid ning jooksid rünnakute ajal inimeste kaitsmise asemel varju.

Julgemad arvavad, et laagrite süsteem toetas Museveni soovi riigi põhjaosa nõrgestada. Inimesed kaotasid traditsioonilised ellujäämis- ehk põlluharimisoskused ning mehed hakkasid jooma.