Tee ugrimugri inimese südamesse läheb… otse läbi suu. Kui sa oskad austada põlisrahva sööke-jooke, rääkimata söömise-joomise traditsioonidest, siis võib kindel olla, et suhted laabuvad nagu lepase reega. Rääkimata maitseelamustest.

Iseasi on, kuidas aidata hõimlastel ja ka meil endil ületada hirmu ja kohmetust oma maal ja oma maakonnas toodetud söögi-joogi tarbimisel. Kuidas kasvatada heas mõttes kolkapatriotismi?
Tõstan veel auravast hülgest lõigatud verise maksatüki suu juurde ja hammustan, saatjaks kalaturu inuittide pilgud…

Et südametee algab suust, saan teada Gröönimaal. Tõsi, sealne põlisrahvas inuitid pole meie hõimlased ja seetõttu nagu siia raamatusse ei sobiks. Samas on kõigi maailma põlisrahvaste, ka ugrimugride juures, nii palju sarnaseid suhtumisi maailma asjadesse, et patt oleks jätta see lugu rääkimata. Arvestades, et just sealt — Gröönimaa pealinna Nuuki turult — leidsin ma olulise võtme, kuis oma hõimlasi paremini mõista.

Seega, on maikuu eelmise sajandi üheksakümnendail ja esimesed soojad päevad inimkõrguste hangede vahel. Otse merelahe kaldal asub Nuuki turg, kuhu sammud sean.
Inuiti memmed müüvad seal igasuguseid imelisi ja erilisi meremolluskeid, rääkimata linnukestest. Meeste ees letil on lahtilõigatud kõhuga hülged. Värsked, otse merest toodud.
Gröönimaal, kus söödavat pole just liiga palju, näib kehtivat sama moraal, mis Hiinas: kõik, mis lendab — kui see pole just lennuk –, ja kõik, mis roomab — kui see pole just tank –, kõlbab ära süüa. Ja kui keetmiseks pole aega, kõlbab ka toorelt.
Just tänu sellisele kulinaarfilosoofiale ongi inuitid polaaraladel ellu jäänud.
Astun lettide vahele ja püüan fotosid teha. Kõik müüjad keeravad pea ära.
No milles asi!
Samas on nad rõhutatult, kuid viisakalt ebasõbralikud. Nad annavad iga ihuliikmega mõista — sinu koht, võõras väljamaamees, pole siin. Sa pole oma. Võib-olla tahad meie toitude üle naerda, tont seda teab. Parem, kui minema läheksid. Keegi ei ütle otse, aga kaude antakse mõista.
Olen hämmingus.
Räägin õhtul oma öömaja lahkele pererahvale kõik turuäpardused ära. Nad kostavad, et just nii peabki minema. Umbusk võõraste vastu on väikerahvaid sajandeid toitnud. Ja eks võõrad ole ju üldjuhul kaasa toonud pigem halba kui head.
Kõigepealt karda võõrast, siis vaata, mis imeloom ta on.
Veel saan teada, et ju turul polnud kedagi turuliste poolt usaldatavat inimest, kes oleks mind kauplejatele tutvustanud. Ja pealegi olnud mul läbimata omaksvõtmise rituaal — toore hülgemaksa söömine.
Just toores hülgemaks on tähtsaim ja olulisim, mida inuit auväärsele külalisele pakub. Maks on vitamiinidest tulvil ja just toores maks on päästnud tuhandete näljaste inuittide elud jääväljadel ja lumemägede vahel. Seepärast maksa nii austataksegi. Ja omaks võetakse vaid see, kes verist maksa sööb.
Lihtne reegel.
Igatahes võtab lahke perenaine mind järgmisel päeval kaasa ning me marsime taas turule. Seal räägib ta müüjatele kenasti nii grööni kui taani keeles ära, et ma olen täiesti usaldusväärne Eesti ajakirjanik, kes neist tehtud fotosid kuidagi kurjasti kasutama ei hakka. Ja pealegi olevat eestlased peaaegu sama tore ja natuke metsik loodusrahvas nagu inuitid. Tunnen kusagil kõhusopis, et midagi hakkab üles soojenema, kuid mitte täielikult.
Ja sel hetkel astub üks tunkedes mees, vast kütitud hüljes õlal, turuleti juurde. Ta lööb hülge plartsuga letile. Haarab vöölt pussi, suskab veel sooja kehasse ning avab kõhuõõne kui kogenud kirurg.
No kui mees on elu jooksul 6000 hüljest küttinud ja nad kõik ka lõhki lõiganud, on ta näpu- ja noaosavus ju igavesti loomulik.
Hops, on ta pihus värske, veel verest tilkuv hülgemaks. Siuh, lõikab nuga sealt tüki. Kütt annab aurava maksatüki mulle.
Ninna tungib värske vere paks ja natuke imal lõhn, mida lõhkilõigatud hüljes suisa hulgi välja ajab.
Ootusärev vaikus.
Jah, tõesti, seni linnukarjalikult sädistanud turg on paukselt vait jäänud. Tunnen oma seljal ja turjal kümnete uudistavate pilkude raskust. Et mis see väljamaamees nüüd peale hakkab? Pinge.
Tõstan veel verise maksatüki suu juurde ja hammustan, saatjaks kalaturu inuittide pilgud…
Hammustan verist maksa.
Mõju on silmapilkne. Justkui oleksin ma võlukepikesega vehkinud ja näiteks sim-sala-bim öelnud. Hetke eest tõrjuvad olnud kalamüüjad, linnusulgede katkujad ja hülgenülgijad avanevad tõesti kui nõiavitsa väel. Ma olen omaks võetud. Ma ei põlanud nende toitu ära. Järelikult olen oma.
Mehed-naised tahavad fotodel poseerida, igaüks tahab rääkida, millist imehead toitu tema molluskitest valmistada saab. Kuulen ära isegi kajakasupi retsepti. Kõik tänu hülgemaksale.
Ah jah, et kuidas maitses. No maitses nagu täiesti tavaline hülgemaks või praadimisel veidi tooreks jäänud seamaks siin Eestis.
Krõmpsuga.

***

Grupp ajakirjanikke, peamiselt Kesk-Euroopast, on saami aladel tuuritamas. Jõuame ühes Rootsi väikelinnas koolimajja, kus meid peaks ootama lõunasöök. Kõik on ju kenasti ette ja taha korraldatud.
Vastuvõtjad räägivad omavahel midagi rootsi keeles ja vajuvad korraga näost lapiliseks. Üks proua hakkab meid peaaegu et bussi tagasi kupatama.
No kus te nüüd, hüüame. Kõhud ju tühjad.
Siiski võib kogu sest närvilisest rootsi sebimisest aru saada, et toiduga on mingi maailmatuma jama lahti. No vaevalt et mürgitatud, aga midagi hullu on juhtunud küll.
Toiduta meid siiski ära ei aeta.
Teine vastuvõtja, delikaatsusest tulvil daam, hakkab meile hästi aeglaselt ja pikalt selgitama, et oleme saabunud hästi lihtsa Rootsimaa kooli juurde. Ja et seal hästi lihtsas Rootsi koolis õpivad koos lihtsad Rootsi saamid ja lihtsad rootslased ja mõned Soome saamid ja soomlased ka. Ja ka nemad on väga lihtsad inimesed.
Lihtsuse ilu ja võlu.
Aga daam, ise delikaatsusest tulvil, jätkab lihtsat ja ilusat selgitust. Et kulla külalised, kuna tegemist on väga lihtsa kooliga, on koolitoit samuti väga lihtne ja väga tavaline, selline, nagu seda neil aladel aastasadu on söödud.
Edasi saame teada, et nagu lihtsate toitude puhul ikka, ei pruugi see kõigile auväärsetele väljamaa ajakirjanikele maitseda. Ja selle pärast palutakse meie käest juba enne sööma hakkamist ette ja taha vabandust. Ja sellele, kellel toit tõesti kurgust alla ei lähe, lubatakse kiirelt korraldada mingi korralik lõuna, näiteks kotleti ja friikartulitega kuskil siinsamas, nurga taga mingis kiirsöögikohas.
Siis astume sisse ja juba söögisaali ukselt vastu hõljuv lõhnabukett räägib hoopis teist keelt kui delikaatse daami suu. Ma ei saa veel täpselt aru, mis see on. Aga saan aru, et lõhn on hurmav. Lõhn on kohe väga sööma kutsuv. Ja meelde tulevad jõulud.
Delikaatne daam aga astub kui Kerberos meie teele ette, et anda veel viimane delikaatne hoiatus. „See väga lihtne toit ei pruugi teile sellepärast maitseda — aga ma pean teid sellest siiski informeerima –, et see on valmistatud…“
Paus on pikk ja kütab pinget. „See toit on valmistatud… verest!“
Mõned auväärsed kolleegid pööritavad oma silmi, mõni asetab käe kogunisti vatsakese ette. Nagu öeldes, et tehtagu või tina, aga tema ei võta seda küll suu sissegi.
Ühe vähesena hakkan end seltskonnas aina paremini tundma, sest aiman juba, millega tegemist ja miks mu ninasõõrmed just jõululõhna kinni püüdsid.
Jess! Oligi.
Näen hunnikutes värskeid verikäkilõikusid, kõigis kenad rasvatükid kui pisikesed kutsuvad silmad vastu vaatamas. Kõht lööb juba enne käkiga kohtumist polkat ja reinlendrit.
Laon taldriku triiki täis ega ole kiitusega kitsi. Kiidan ugrimugri kohta ehk liigagi palju. Et see ju puha imearmas jõulutoit. Milline au ja lugupidamine meile, et just sellist pakutakse.
Vastuvõtjate kramp läheb tasapisi üle. Mu tagasihoidlik monoloog on parim, mida kuulda võis.
Ka hääd kolleegid julgevad üht-teist taldrikutesse poetada ja tasahilju nokitseda. Suhugi pista.
Otsi ei anna keegi.

***


Udmurdid leiutasid pelmeeni. Nii nad ise väidavad. Pelmeen oli muuseas ka maailma esimene konserv, mille naised küttidele kaasa andsid, kui nood jahiretkele läksid. Külmutatud hakklihasegu külmutatud taigna sees püsib külmas kliimas värskena tõesti kaua. Ja valmistamiseks pole vaja muud kui kastrulit ja vett ja lõket. Kõik see on kütil alati olemas.
Lihtne ja geniaalne.
Lisaks räägivad udmurdid sellestki, et vene keeles puuduvat traditsiooniliselt niisugused täheühendid, mida kasutatakse udmurdikeelses sõnas „pelmeen“. Mis tõestavat samuti veenvalt, et just udmurdid andsid maailmale pelmeeni, kuigi tänapäeval teatakse seda pigem venelaste rahvustoiduna.
Ja Udmurtia on tõeline pelmeenimaa. Isegi kitsukesest keldrikauplusest võib kolmest sügavkülmikust leida mitutkümmet sorti pelmeene. Oluliselt enam kui meie uhketest supermarketitest.
Udmurtia pealinnas Iževskis on ausammas pelmeenile. Üks ärimees püstitas. Ega see mingi geniaalne kunstisaavutus ole — kahemeetrine kahvel kesk lillepeenart ja pelmeen otsas. Pigem rohmakalt kui peenelt teostatud. Aga idee iseenesest on ju vahva.
Kus on Eestis verivorsti ausammas?
Või kaerakilet sümboliseeriv purskkaevukompleks?
Igatahes Iževskis soovin kindlalt pelmeenisamba ära näha. Ja näengi. Ega siis muud kui pelmeenidega maiustama.
Samba kõrval asub kenakene suvekohvik, astun sisse ja lasen silmadel üle menüü käia. Kahtlen, kas oskan ikka pakutavast pelmeenirohkusest parimad välja valida.
Aga silmad ei leia menüüst pelmeenide kohta ühtegi kirjet. No võib-olla on need siis kohe letis? Ei ole letiski. Ju on vist tegemist mingi eksitusega, arvan, ja küsin kohe üle.
„Kas teil pelmeene on?“
„Ei, meil ei ole pelmeene. Aga meil on värsket kanafileed ja šnitslit ja kotlette ja…“ tuleb vastus.
„Ma siiski lootsin, et teil on pelmeene. Isegi kuulus pelmeeniausammas teil ju lausa ukse ees.“
Siis selgub kogu tõde: „Selle asja püstitas hoopis teine ärimees hoopis oma restoranile, mis asub siin kõrval, aga täna on nad suletud.“
Lahkun pelmeenide kuningriigist pelmeeni maitsmata.

***


Ja kõige tähtsam kõige lõppu. Viinavõtmine nimelt.
Idapoolsetel ugrimugridel on kindel tava, et kui külaline tuleb, peab ta kohe topka saama ja see tuleb põhjani juua. Hoolimata kellaajast. Sest selline on komme ja kui sa kommet ei austa, siis ei austa sa üldse.
Nii arvatakse.
Ja selle arvamise vastu ei saa vaielda. Topka suurus on aga piisavalt varieeruv. Alates mõnekümnest ja lõpetades sadakonna grammiga. Anna aga takka ja püüa ellu jääda.
Nii olengi viina ja igasuguseid huvitavaid ürdileotisi, rääkimata hirmkangest puskarist, joonud nii hommikul kell üheksa kui pool kümme. Rääkimata üheteistkümnest või poole kaheteistkümnest. Ega ugrimugri ole kerge olla. Oma vits ja vaev tuleb siingi ära näha ja alla neelata.
Ega ma pitsisülitaja mees ole, aga kui nii vara pihta hakata, on ikka mure hinge peal, kuidas küll õhtuni vastu pidada. Aitab suur söök ja teise pitsi kummutamata jätmine. Seda õnneks aktsepteeritakse. Teise pitsi võib proovida ka kuhugi nurga peale unustada või niisama peos keerutades kogemata tühjaks valada.
Tervise ja kainuse nimel.
Sellest, mida kõike viina või puskari kõrvale haugata antakse, saaks korraliku restoranimenüü. Soolakala on hea, küüslauk ja sibul lähevad ka peale, rääkimata hirmrasvasest poolsuitsuvorstist. Aga hakkama on tulnud saada ka sajale grammile kreemitordi peale haukamisega. Kogemus kogu eluks.
Paljud Venemaa ugrimugrid on toime tulnud ka oma rahvusliku joogi tootmisega. Nii tasub Marimaal küsida palsamit Mari El, Komimaal on kõva sõna ürdijook Sila Žizni (Elujõud), Udmurtias aga Indakar. Kõik kenad magusad, aga väge täis napsid.
Ja kui seda koos vastuvõtjatega poodi ostma lähed, on nad juba ette ülimalt tänulikud, et välismaalane nende joogile tähelepanu pöörab.
Seda, et mõni Vana Tallinn võiks ida poole minnes kaasas olla, pole aga vist mõtet üldse öeldagi.