Minu vara saagu…

Enamasti jääb inimesel siit ilmast lahkudes peale omaste maha suurem või väiksem hulk maist vara. Vahel ka võlgu või muid kohustusi. Kellele see jääb, kuidas ise varakult omaste tuleviku eest hoolitseda ja kuidas toimida, kui oled pärija rollis, selgitab notar Tiit Sepp.

„Pärimine on inimesele antud õigus, mitte kohustus. Kui te ei soovi mingitel põhjustel pärida, siis ei saa teid keegi selleks sundida,“ rõhutab notar. „Kui teie lähedane on surnud ja te arvate, et teil on õigus pärida, tuleb pöörduda notari poole. Pärimisasja lahendab pärandaja viimase elukoha järgne notar. Näiteks kui suri teie isa, kelle viimane elukoht oli Viljandis, siis peab pärimissoovi avalduse esitama Viljandi notarile. Sealt saab hiljem kätte ka pärimisõiguse tunnistuse. Kui pärijaid on mitu ja nad teevad avaldused eri notaritele, siis lahendab pärimisasja see notar, kellele on avaldus esitatud esimesena.“

Millal peab pärimisavalduse esitama?

„Praegu kehtiva pärimisseaduse järgi võib pärimist algatada 10 aasta jooksul pärast pärandaja surma. Kui aga esimene pärijatest esitab notarile avalduse pärimisasja algatamiseks, siis lühendab notar üldise 10-aastase tähtaja 2–3 kuu pikkuseks. Näide: teie ema on surnud ning teie õde läheb esimesena notari juurde oma pärimisõigust vormistama. Teie aga arvate, et aega on 10 aastat ega võta mitte midagi ette (näiteks ei vasta notari saadetud kirjale). Siis loetakse, et te ei ole pärimisest huvitatud, ning notar annab eelnimetatud 2–3-kuulise tähtaja möödumisel kogu vara peale välja pärimisõiguse tunnistuse teie õele, kes tuli end pärijaks vormistama.

Varasema seaduse (tsiviilkoodeks) kohaselt, mis kehtib enne 31.12.1996 surnud inimeste pärimisasjade lahendamisel, tuli pärimisavaldus notarile esitada 6 kuu jooksul pärast pärandaja surma.“

Kes ja kui palju pärib seaduse järgi?

„Kui testamenti ei ole tehtud, siis pärivad lahkunu vara seadusjärgsed pärijad.

Seaduse järgi päritakse kolmes ringis, abikaasa osaleb seejuures kõigis pärijate ringides. 1. Esimese järjekorra pärijad on alanejad sugulased. Kui teil on lapsed, siis on nemad esimese järjekorra pärijad ning teie vanemad ega õed-vennad ei saa vara pärida. Kõik lapsed pärivad võrdselt, olenemata sellest, kas nad on alaealised või eraldi elavad täiskasvanud, kas nad on esimesest, teisest või kolmandast abielust või hoopis abieluvälistest suhetest. Kui teie laps on surnud, kuid temal omakorda on lapsi, siis pärivad need lapselapsed selle osa varast, mille oleks saanud nende surnud vanem.

Näiteks:kui teil oli 2 tütart ja 1 poeg ning poeg on surnud ja temal on 5 poega, siis jaguneb pärandvara alanejate sugulaste vahel järgmiselt: kumbki tütardest saab 1/3 ning ülejäänud 1/3 jaguneb pojapoegade vahel. Kui üks tütardest ei soovi pärida, siis võib ta loobuda (siis tekib õigus pärida tema lastel), või kui ta ei loobu, aga ei võta pärandit vastu, läheb tema osa jagamisele nende vahel, kes võtsid pärandi vastu.

2. Teise järjekorra pärijad moodustavad vanemad ja nende alanejad sugulased. Kui teil ei ole lapsi ega lapselapsi, on pärijateks teie vanemad. Kui üks või mõlemad vanemad on surnud, siis on pärijateks selle vanema alanejad sugulased ehk teie vennad-õed või kui nad on surnud, siis nende lapsed.

3. Kolmanda järjekorra pärijad on vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Kui teie vanemad on surnud ja teil pole õdesid-vendasid olnud või on nad lastetuna surnud, siis on pärijateks teie vanaemad-vanaisad (nii ema- kui ka isapoolsed) või nende alanejad sugulased ehk siis teie tädid-onud või nende lapsed.“

Kuidas pärib abikaasa?

„Koos sugulastega — nii esimese, teise kui ka kolmanda ringi kõrval — on õigus pärida ka pärandaja abikaasal. Tema päritava osa suurus sõltub sellest, missuguse ringiga koos ta pärimisest osa võtab. Esimese järjekorra pärijate kõrval pärib abikaasa võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku suuruse osa pärandist. Seega: kui pärandajal oli 3 last, siis pärib iga laps ¼ ja abikaasa samuti ¼. Kui pärandajal oli 5 last, siis ei saa mitte igaüks 1/6 (abikaasa + 5 last), vaid abikaasa pärib ¼ ja ülejäänud ¾ jagatakse 5 lapse vahel võrdselt.

Teise järjekorra pärijate kõrval pärib abikaasa poole pärandist. Niisiis, kui pärandajal ei ole lapsi ega lapselapsi, saab abikaasa ½ ning pärandaja vanemad või õed-vennad teise ½ pärandvarast.

Kolmanda järjekorra pärijate puhul pärib abikaasa vanavanemate kõrval poole pärandist. Kui mõni vanavanem on surnud, siis ka tema osa. Seega näiteks kui on elus pärandaja üks vanaema ja üks vanaisa, siis saavad nemad kahekesi ½ ja abikaasa saab teise ½ pärandvarast.

Kui aga lähim elus olev sugulane on pärandaja tädi/onu või tema lapsed, siis nemad ei päri midagi, vaid kogu vara pärijaks on abikaasa (sest vastavalt seadusele saab ta endale kõigi surnud vanavanemate osad).“

Kuidas päritakse abikaasade ühisvara?

„Kui mingi vara on omandatud abielu jooksul (ja selle kohta ei ole tehtud abieluvara- või ühisvara jagamise lepingut), siis on see abikaasade ühisvara, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimele see vara on registreeritud.

Vara, mis on omandatud abielu jooksul pärimise või kinkimise teel, ei ole ühisvara, vaid lahusvara. Küll aga võib selline lahusvara muutuda abikaasade ühisvaraks, näiteks juhul, kui ühele abikaasale kingiti (või sai ta pärimise teel) vallasvara (korter, elamu), kuid maa erastamine toimus ja kinnisasjaks muutus see abielu jooksul. Sellisel puhul on tekkinud kinnisasi siiski ühisvara.

Abikaasade ühisvara puhul on ühe abikaasa surma korral pärandvaraks pool igast konkreetsest varast. Näiteks surnud abikaasa nimele registreeritud, kuid abikaasade ühisvaraks olevast korterist läheb pärijate vahel jagamisele ainult ½ mõttelist osa ja teine ½ kuulub elavale abikaasale. Ning teise näitena: kauem elanud abikaasa nimele registreeritud korterist läheb sellisel juhul ½ jagamisele surnud abikaasa pärijate vahel ning kauem elanud abikaasale jääb ainult pool korterist, kuigi see korter oli registreeritud tema nimele.“

Kuidas päritakse siis, kui on tehtud testament?

„Kui teile on tehtud testament ning te soovite pärida, siis peab kogu pärimisprotseduuri läbi tegema täpselt samamoodi nagu seadusjärgse pärimise puhul. Kodus mapi vahel seisev testament ei tee pärast pärandaja surma kedagi automaatselt pärijaks, veel vähem päritava vara omanikuks. Teil tuleb samamoodi nagu teistelgi minna notari juurde ja teha seal pärimisavaldus. Täpselt samamoodi tuleb notari nõudmisel esitada pärandaja perekonnaseisu tõendavad tunnistused, anda notarile infot võimalike sundosa saajate kohta ning esitada pärandvara omandamist tõendavad dokumendid.

Testamendijärgse pärijana peaks kindlasti teadma mõningaid asjaolusid.

Teile teadaolev testament ei pruugi olla viimane pärandaja tehtud testament. Kui on olemas hilisem testament, mis hõlmab sama vara, siis on teile tehtud testament tühistatud.

Teile tehtud notariaalne testament ei anna teile 100% garantiid, et olete hiljem pärija, sest testaator võis oma testamendi suvalisel ajal tühistada või uue teha.

Teiega koos võivad testamendi kõrvalt tulla pärima sundosa saajad.

Vara, mida te testamendi järgi pärite, võib osutuda abikaasade ühisvaraks ning sellisel juhul saate pärida vaid ½ konkreetsest varast.

Võib esineda probleeme, kui testamendis on märgitud vallasvara (korter, elamu, ehitised), aga pärandi avanemise hetkel on need hoopis kinnisasjad (korteriomand, kinnistu).

Kui teile on tehtud testament annakule (st et teile ei ole määratud kogu vara, vaid mingi kindel asi ehk annak: korter, pangakonto, margikogu jne), ei ole teil küll kohustust maksta pärandaja võlgu, kuid võib juhtuda, et te ei saa ka määratud annakut või saate selle väiksemas ulatuses.

Võtame sellise olukorra: teile on testamendiga määratud mingi konkreetne objekt, näiteks korteriomand. Kogu ülejäänud vara pärib keegi teine seaduse või teise testamendiga. Selgub, et pärandajal olid väga suured võlad. Sellisel juhul peab teine pärija kõigepealt maksma kõik pärandaja võlad kogu pärandvara arvelt. Kui selleks osutub vajalikuks midagi pärandvarast või kogu pärandvara maha müüa (sealhulgas ka teile määratud korteriomand), siis pärija ka teeb seda. Kuna annakut täidetakse pärandist saadud vara ulatuses, siis võib mõnikord juhtuda, et pärast võlgade maksmist ei jäänudki mingit vara üle ning seega ei ole teil võimalik testamendiga määratud korteriomandit endale saada.“

Kes saavad testamendijärgsel pärimisel sundosa?

„Kui teile on tehtud testament, siis peaksite olema teadlik ka sundosa saajate võimalikust olemasolust. Sundosa saajad on pärandaja töövõimetud (alaealised, invaliidid, pensionärid) alanejad või ülenejad sugulased või töövõimetu abikaasa, kes on testamendiga pärimisest kõrvale jäetud.

Niisiis, testamendi kõrval on õigus pärida sundosa pärandaja töövõimetul abikaasal ja/või töövõimetutel vanematel, kui pärandajal endal ei ole lapsi olnud. Kui pärandajal on olemas lapsed (ükskõik kas töövõimelised või töövõimetud), siis pärandaja vanemad (ka töövõimetud) ei osale enam pärimisel. Sellisel juhul on sundosa saajateks pärandaja töövõimetud lapsed või kui pärandaja laps on surnud, siis pärandaja töövõimetud lapselapsed. Sundosa suuruseks on pool sellest, mille oleks sundosa saaja pärinud siis, kui testamenti ei oleks olnud.

Kui täiskasvanud ja teovõimelised sundosa saajad võivad oma pärimise õigust kasutada või ka mitte kasutada, siis alaealiste ning teovõimetute pärijatega on keerulisem lugu. Vastavalt perekonnaseadusele saavad nemad pärimisest loobuda ainult kohaliku omavalitsuse nõusolekul.

Võtame sellise näite: abikaasa tegi teile testamendi ja suri. Teil ei ole ühiseid lapsi, aga abikaasal oli eelmisest abielust üks laps, kes on juba mitu aastat tagasi surnud. Kuid temast jäi järele 2 alaealist last. Sellisel juhul osalevad abikaasa lapselapsed pärimisel koos teiega sundosa saajatena.

Antud näite puhul jaguneb pärandvara järgmiselt: kui testamenti ei oleks olnud, oleksite teie ja abikaasa poeg olnud kahekesi pärijad ehk te oleksite pärinud pärandvarast pool ja pool. Kuna poeg on surnud, siis saavad tema lapsed selle osa, mis tema oleks saanud — ½. Kuna on olemas testament, siis saavad lapselapsed sundosana ¼ pärandvarast ja teie ülejäänud ¾.“

Kas testamenti saab vaidlustada?

„Kui testamendis on asjaolusid, mis teile ei meeldi (keegi teine saab varast „parema pala“ jne), siis on kaks võimalust: kas võtate pärandi vastu nii, nagu testamendis märgitud, või ei võta üldse. Testamendis märgitu oli vara omaniku tahe ning pärast inimese surma ei saa enam mitte kuidagi testamenti muuta.

Küll aga on võimalik testamenti kohtus vaidlustada, kui arvate, et suudate esitada tõendid selle kohta, et pärandaja ei olnud testamendi tegemise ajal teovõimeline või ei ole testamendil mitte tema, vaid kellegi teise allkiri või kui teil on andmeid, et teda sunniti testamendile alla kirjutama või vastupidi, kui teda kuidagi takistati uut testamenti tegemast.“

Mis vahe on testamendil ja kinkelepingul?

„Testament jõustub testamendi tegija surmapäeval, selle ajani saab tehtud testamenti tühistada või muuta. Testamendis märgitud vara omanikuks jääb kuni surmani ikka testamendi tegija ise, ta võib testamendis nimetatud vara omal äranägemisel müüa, pantida, kinkida jne ilma testamendijärgse pärija nõusolekuta.

Kinkelepinguga saab kingisaaja kohe vara omanikuks ja kinkija ei ole enam omanik, kingisaaja võib uue omanikuna kingitud vara juba ise müüa, pantida, edasi kinkida jne. Seda paraku isegi siis, kui omavahel oli teisiti kokku lepitud. Kinkelepingut ei saa pärast selle sõlmimist ilma seaduses või lepingus sätestatud põhjuseta lõpetada.“

Kas saab pärida ainult osa varast?

„Pärimise puhul on niimoodi, et kas pärid kõik (nii varad kui ka kohustused) või ei päri üldse midagi. Ei saa nii, et korteri pärin, aga autot või võlgu ei taha. Samuti ei saa niimoodi pärida, et üks pärija võtab maja ja teine auto. Kõik pärijad saavad kõigist varadest (ja ka kohustustest) vastavalt oma mõttelise osa.

Küll aga on pärimisasja lõpetamisel võimalik teha notariaalne pärandvara jagamise leping, kus pärijad lepivad kokku, kes mis objektid oma nimele registreerib. Sellises lepingus saabki näiteks ära märkida, et Jüri saab maja, Mari saab kinnistu, auto jääb Juhanile, aga pangaarvel olev raha jaguneb nendes osades, nagu igaühele pärimisega tuli.“

Mis saab pärandaja võlgadest?

„Koos varaga päritakse ka kõik surnud inimese võlad. Kui võlad on suuremad kui päritava vara väärtus, siis võib pärimisasja lõppemisel kujuneda olukord, kus te tegelikult ei saagi endale mingit konkreetset vara, sest kõik tuleb maha müüa, et pärandaja võlad võlausaldajatele ära maksta.

Pärima asudes ei pruugi pärija teadagi, kas või kui suured võlad võisid pärandajal olla. Võlg ei ole mitte ainult kommunaalmaksed, vaid ka kasutatud krediitkaardid, pangalaenud, tulumaksu võlg maksuametile või ka eraisikute käest võetud laenud. Seega, kui te ei ole pärima asudes 100% veendunud, et pärandaja oli äärmiselt korrektne inimene, kes ei olnud mitte mingil juhul kellelegi võlgu, siis võite pärandi vastu võtta inventuuriga.

Pärandaja võlgade maksmisest te muidugi ei pääse, kuid sellisel juhul peate võlad tagasi maksma ainult pärandvara ulatuses. Kui pärand on vastu võetud ilma pärandvara inventuurita, siis peab võlad tagasi maksma lisaks pärandvara ulatusele ka oma vara arvelt. Pärandvara inventuuri tegemine on, veidi lihtsustatult öeldes, pärandvara nimekirja koostamine.“

Miks ja millal peaks tegema testamendi?

„Testamenti on vaja teha siis, kui soovitakse, et vara pärija oleks keegi, kes seaduse järgi, n-ö automaatselt, ei ole pärija. Testament tuleks kindlasti teha siis, kui tahate, et pärijaks oleks näiteks lapselaps või ainult üks kolmest lapsest. Samuti siis, kui soovite kõik oma seadusjärgsed pärijad pärandist ilma jätta ning pärandada oma vara hoopis naabrimehele, põetajale, mõnele fondile, usaldusühingule vms.

Testament hakkab kehtima pärast teie surma. Kuni selle ajani võib testamenti muuta, tühistada või teha uusi testamente nii palju, kui vähegi soovite. Kehtivaks jääb viimati tehtud testament.

Testamendis saab oma surma puhuks määrata igasuguseid korraldusi (näiteks kas soovite matmist või krematsiooni; missugune muusika peab peietel mängima; soovite, et vara müüdaks maha ning saadud raha annetataks kodutute koerte varjupaigale jne). Samuti on testamendiga võimalik pärijatele peale panna mõningaid kohustusi või seada vara kättesaamiseks mingeid tingimusi.

Näiteks et lapselaps saab teie korteriomandi omanikuks alles siis, kui ta saab 18-aastaseks, kusjuures senikaua hooldab seda vara tema ema, kellel ei ole õigust korterit vahepeal maha müüa. Või et pärast teie surma saab teie poeg elada teie suvilas kuni oma surmani ning alles seejärel võib teie tütar selle suvila oma nimele registreerida. Või et teie lapselapselaps (kes just sündis) saab pärast teie surma 50 000 krooni, kui ta lõpetab muusikaakadeemia koorijuhtimise eriala neljade-viitega. Sedasorti tingimusi saab notar kontrollida ning väljastada pärimisõiguse tunnistusi tähtaja saabumisel või tingimuse täitmisel.

Teist sorti soovid ja käsud on sellised, mida notar ei saa kontrollida, näiteks: „iga nädal tuleb minu hauale viia viis värsket valget roosi“ või „kõik minu isiklikud riideesemed tuleb ära põletada“ vms. See, kas pärijad kõiki neid kohustusi ja tingimusi hiljem ka täidavad, jääb juba nende südametunnistusele.

Testamendis võib ära märkida ka selle, mis saab teie varast siis, kui pärija sureb enne teid, ei soovi pärida, loobub pärandist või on pärimiskõlbmatu. Inimest, kes astub esimesena nimetatud pärija asemele, nimetatakse asepärijaks ning tema saab pärida ainult sel juhul, kui esimesena nimetatud pärija puhul kehtib üks eeltoodud neljast võimalusest.

Testament on igaühe isiklik saladus. Soovitaksin sellest siiski rääkida või vähemalt vihjata inimesele, kelle kasuks testament on tehtud. Seda seepärast, et pärast testaatori surma ei hakka keegi testamendijärgset pärijat taga otsima ja vara võibki aastateks omanikuta jääda. Pärimise protsess algab siis, kui keegi esitab notarile pärimisavalduse. Kui inimene ei ole teadlik, et te tegite talle testamendi, siis ei lähe ta ka pärimist algatama.

Kui testamendijärgne pärija ei ilmu 10 aasta jooksul välja, saab teie vara omanikuks kohalik omavalitsus. Kui aga tegite kõigi eest salaja omakäelise testamendi ning peitsite nii hoolikalt ära, et seda ei leita üles (või ei taha leidja sellest testamendijärgsele pärijale teatada), siis läheb vara pärimisele seaduse järgi või mõne eelmise, teadaoleva testamendi järgi.“

Kas notariaalne või kodune testament?

„Testamenti võib teha kolme moodi: notariaalse, omakäelise või tunnistajatega. Kahte viimast nimetatakse ka koduseks testamendiks.

Notariaalse testamendi tõestab notar ning sellel ei ole mingit aegumistähtaega. Ka kõik nõukogude ajal tehtud notariaalsed testamendid on tänapäeval kehtivad. Notariaalse testamendi originaal jääb notaribüroosse ning notar teatab Pärimisregistrisse, et olete teinud testamendi.

Notariaalse testamendi erivorm on notarile hoiule antud testament. See on kinnises ümbrikus notarile antud dokument, mille testaator peab isiklikult notarile üle andma, kinnitades, et see on tema testament. Notar ei tutvu testamendi tekstiga, vaid pitseerib ümbriku ning testaator ja notar allkirjastavad dokumendi, kus on vastavad asjaolud kirja pandud. Ümbrik koos testamendiga jääb notaribüroosse ning pärast testaatori surma, kui pärija on teinud pärimisavalduse, avatakse ümbrik. Notarile hoiule antud testamendi võib testaator igal ajal tagasi võtta — siis loetakse, et inimene ei ole seda testamenti üldse teinud.

Kodune, omakäeline testament kehtib allakirjutamise hetkest alates 6 kuud. See tähendab, et iga poole aasta tagant tuleb teha uus testament. Kui inimene sureb enne, kui viimase omakäelise testamendi tegemisest on möödunud 6 kuud, siis on viimasena tehtud testament kehtiv. Omakäelise testamendi puhul ei ole vaja kutsuda tunnistajaid, aga see peab olema kirjutatud tingimata teie enda käega. Kindlasti ei tohi see olla trükitud tekst ega kellegi teise kirjutatud tekst, kuhu te kirjutate lihtsalt oma allkirja alla.

Kindlasti peab olema märgitud testamendi tegemise kuupäev, enda nimi (soovitatav ka sünniaeg/isikukood), selle inimese andmed, kellele oma vara pärandate (soovitatav nimi, sünniaeg/isikukood, elukoht) ning missuguse vara te pärandate. Kogu tekst peab olema kirjutatud ühe pastapliiatsi ja ühe käekirjaga, ka kuupäev. Kui kodusel testamendil ei ole tegemise kuupäeva märgitud, loetakse see kehtetuks. Kui omakäelise testamendi originaal kaob või hävib, siis koopiaga ei saa pärima tulla.

Kodune, tunnistajatega testament kehtib samuti 6 kuud. Kui endal on mingitel põhjustel kirjutamisega raskusi, siis võib teha tunnistajatega testamendi. Sellisel juhul võib testamendi tekst olla kas kellegi teise kirjutatud või ka trükitud. Tunnistajaid peab olema vähemalt kaks ning nad ei tohi olla mitte mingis suguluses (ka abikaasa kaudu) selle inimesega, kellele testament tehakse. Seega võivad tunnistajateks olla sõbrad, naabrid, palatikaaslased jne. Tunnistajad ei pea teadma ega nägema testamendi sisu, kuid neile peab olema teada, et nad on kutsutud testamendi allakirjutamisele. Teie peate testamendile alla kirjutama kahe tunnistaja juuresolekul. Kohe pärast seda, kui teie olete alla kirjutanud, peavad ka tunnistajad samale testamendile alla kirjutama.

Veel üks testamendi vorm on abikaasade vastastikune testament. Seda saab teha ainult notariaalselt. Nagu nimi ütleb, teevad selle abikaasad koos. Abielu peab olema ametlikult vormistatud. Sellise testamendi puhul on üleelanud abikaasa kogu vara pärija. Samasse testamenti saab märkida ka selle, kes pärib viimase abikaasa järel.

Kui abikaasade vastastikuses testamendis on määratud üleelanud abikaasale pärija, siis üleelanud abikaasal (pärast oma abikaasa surma) ei ole enam õigust teha uut, omapoolset testamenti samale varale. Samuti ei saa pärast ühe abikaasa surma elus olev abikaasa testamenti enam tühistada. Kui vastastikuses testamendis on kirjas, et üleelanud abikaasale määratud pärija peab saama pärandvara esimese abikaasa surma aegses koosseisus, siis tähendab see seda, et üleelanud abikaasa ei tohi näiteks pärandvara hulka kuuluvat korterit (või midagi muud) maha müüa.

Korteri eest üüri maksta enam ei jaksa, raha söögi ostmiseks ei ole, kuid korterit maha müüa, et väiksem osta, ka ei saa (õigemini saab, kuid ainult üleelanud abikaasale määratud pärija nõusolekul). Teistpidi jälle, kui seda piirangut ei ole pandud, siis võib üleelanud abikaasa kogu päritud vara maha müüa või ära kinkida ning pärast tema surma ei olegi üleelanud abikaasale määratud pärijal enam midagi pärida.“

Küsis Ille Grün-Ots