Ma olin selleks ajaks juba kõike proovinud. Armastust. Avaveesukeldumist. Anšooviseid. Antidepressante. Antiloobipraadi. Avokaadovõiet. Kristjaniga olid mul selleks kõik võimalused. Ma armastasin teda väga, või vähemalt arvasin, et armastasin. Pealegi: mis on armastus? Tollel hetkel oligi armastuseks Kristjan ning elu, mida ta mulle võimaldas.

Kui me kohtusime, olin ma üksildane ja otsisin midagi, isegi teadmata, mida. Kui Kristjani-sugune mees aga hakkas mulle silma tegema ning välja kutsuma, ei näinud ma põhjust talle ära öelda. Oli ta ju austatud, heal positsioonil, jõukas, kena. Mida veel ühelt mehelt tahta, kas pole?

Me kolisime pärast lühikest kuramaaži kiirelt kokku. Kristjanil oli just valmis saanud kaunis maja mereäärses elamurajoonis ning ma nautisin seda, et sain igal hommikul terrassil kohvi juua ning lainetemängu vaadata. Kristjan nautis mind, ta oli vaimustuses mu rindadest ja mu kehast, talle meeldis mu oskus rasketes olukordades nalja visata ning talle maitses mu pasta bolognese.

Loputan nägu ja suud ning pesen juba kolmandat korda täna hambaid. Huvitav, kas Kristjan on märganud, kui palju meil on hakanud viimasel ajal hambapastat kuluma, muigan kõveralt oma peegelpildile otsa vaadates. Ma ei tunne end peeglist ära. See naine, kes mulle otsa vaatab, pole see naine, keda olen harjunud peeglis nägema. Ta on võõras ja teistmoodi. Loputan veel kord suud ja vajun vetsupotile istuma. Kui ilus kõik alguses oli!

Millegipärast meenub mulle täna meie loo algus. Kui kaunis kõik tundus, kui erutunud ma olin! Vaatan enda ümber ringi — kiirtoidupaberid, tühjad kommikotid, kaminas lõõmav tuli. Mis elu see on! Kuidas sai mulle kunagi see üldse meeldiv tunduda! Tunnen pisaraid mööda põski alla voolamas. Tühi. Ma tunnen end tühjana, see elu on tühi! Täpselt nagu see tobe kommikott! Viskan ümbrise kaminasse ja mõtlen, et Inga võiks siin olla… kuid ma ei julge talle helistada.

Ma olen Ingaga alati hästi läbi saanud. Tegelikult olen ma algusest saati Kristjani perekonnaga väga hästi klappinud. Ta vend Karl hoiab mind nagu oma õde ning nende ema Inga võttis mind kiirelt omaks. Kuna olin sel ajal pealinnas alles uustulnuk, vajasin ma tuge ning inimesi, kellega rääkida. Kõik mu oma sõbrad ja perekond oli ju jäänud maha. Ning just Inga oli see, kes oli minu jaoks alati olemas: vastas mu hilisõhtustele telefonikõnedele, oli valmis veetma minuga pikki lõunatunde küünesalongis, klatšides ja maailma lahti harutades. Ja nüüd… nüüd ei julge ma isegi tema numbrit valida! Hakkan veel hullemini nutma.

Inga on hoopis teistsugune naine, ma ei ole kunagi varem kedagi temataolist kohanud. Ta on napilt 45-aastane, kuid näeb välja kümme aastat noorem ja tänaval võib meid vabalt õdedeks pidada. Temast õhkub autoriteeti ning eneseteadvust, kuid samas on tas midagi mängulist, midagi leebet ja isegi lapsikut. Ta on rikas, kuid mitte sündinud, kuldlusikas suus — kogu oma vara on ta ise suure vaevaga kokku ajanud ning tema juhitud pank on praeguseks Eesti edukaimate firmade seas. Samas ei ole ta ka oma poegi hellitanud — nii Karl kui Kristjan on elu jooksul pidanud ise raha väärtust õppima ning kunagi ei tee Inga neile midagi ette-taha ära.

Inga lummas mind esimesest hetkest, kui teda kohtasin, ning millegipärast armastas ka tema mind. „Sa oled mulle nagu tütar,“ teatas ta ühel härdushetkel, kui kahekesi tema uhkes elamises kalleid veine mekkisime. Ning meievaheline side tugevnes veelgi, kui läksime koos Egiptusesse puhkama ning saime mõlemad samal päeval toidumürgituse. Pool meie puhkusest läkski selle nahka: me vedelesime ja ägasime hotellitoas, kordamööda oksendamas käies ning omavahel kehva olukorra üle nalja visates.

Kristjan kiitis meie sõpruse heaks. Tema meelest ei oleks saanud miski paremini ollagi. „Kaks minu kõige kallimat naist on omavahel nii lähedased! Mis saaks mul selle vastu olla!“ kiitis ta, kui talt ühel õhtul küsisin, kas tema meelest pole imelik, et ma oma ämmaga nii sõbralikes suhetes olen. Me olime just Egiptusest tagasi tulnud ning tänu toidumürgitusele olin ma omast arust läbi aegade parimas vormis. Kui seda naljatlemisi Kristjanile ütlesin, venis tema nägu pikaks: „See pole asi, mille üle nalja heita,“ pahandas ta. „Pealegi, sa oled ikka päris kobedalt juurde võtnud, võrreldes selle ajaga, mil me veel eraldi elasime.“

Solvusin, kuid Kristjan musitas kiirelt oma sõnad heaks. Järgmisel päeval, kui mees oli tööle läinud, keerutasin end nii- ja teistpidi peegli ees ning pidin tunnistama, et tal on õigus. Ma olin muutunud laisaks ning hea elu peal elades unustanud vahepeal sellegi, kui väga mulle meeldis vanasti trennis käia. Kui endal peegli ees nahast haarasin, jäi mõlemasse pihku lotendav kiht keha.

„Inga! Ma lähen dieedile!“ helistasin tookord ämmale, kui olin end peegli ees põhjalikult inspekteerinud ja jõudnud järeldusele, et Kristjanil on õigus. Inga hakkas teisel pool toru naerma.
„Mis rumalus see nüüd on? Kas Kristjan ütles midagi?“
„Ei-ei, ma lihtsalt mõtlesin ja vaatasin… Tead, mulle ei lähe isegi enam mu koolilõpukleit selga!“ Ma ei tahtnud Kristjani ja Inga vahel paksu verd tekitada, nii hoidsin mehe märkused enda teada. Pealegi sisendasin ma endale, et see kõik on minu enda pärast ning et Kristjani sõnad jätavad mind külmaks.
„Aga, tüdruk, su kooli lõpust on ka seitse aastat juba möödas!“
„Mis siis! Pealegi on mul hea algus tehtud. Tänu Egiptusele olen ma juba mõned kilod kaotanud.“ Naersime mõlemad ning sujuvalt pakkus Inga end mulle „kaaskannatajaks“.
„Lähme siis koos trenni! Mul on superhea personaaltreener, kes oskab sulle kindlasti ideaalse trennikava koostada. Pluss üks hea tuttav kokk, kes on väga palju dieete uurinud, ma lasen tal meile sobivad toitumisplaanid teha. Nagu öeldakse: suveks saledaks või surnuks!“

Ma olin õnnelik, et mul on Inga. Ma polnud oma emaga kunagi nii lähedane olnud, nii tekitas mulle suurt meelehead, et Inga mind hoiab ja on valmis isegi minuga koos dieeditama.
Meie suure kaalujälgimise esimesed nädalad olid kerged ja läksid lennates. Käisime Ingaga koos trennis, kokkasime õhtuti tervislikku sööki ja Kristjan harjus juba ära, et peab suure lihakäntsaka asemel kodus hoopis aurutatud köögivilju sööma. „See-eest võtan lõunati topeltportsu,“ julgustas ta mind, kui oma muret väljendasin. Tundus, et kõige rohkem oligi kogu selle projekti üle rõõmus Kristjan. Iga mu kaotatud kilo tõi tema näole aina suurema naeratuse ning ma tundsin end väga halvasti, kui mõnel nädalal nullseisu jäin või isegi mõned grammid juurde võtsin. Nii suur oli minu tahe olla tema jaoks ideaalne naine. Enda innustamiseks tegin külmkapiuksele suure graafiku, kuhu igal nädalal oma kaalunumbri märkisin. Kui oli olnud hea nädal, tähistasin selle punasega, halva nädala puhul läks graafikusse kirja must number.
Mõnikord nägin Kristjanit uudishimulikult tabelit uurimas ning mulle tundus, et tema näol peegeldus vastikus ja pahameel. Järelikult, otsustasin, pean olema veel tublim! Ja neelasin sõõmu kuuma vett sidruniga.

Meenutustelained uhuvad üle minu nagu külm tõusuvesi. Ma ei taha sellele mõelda, ma ei tahaks millelegi mõelda! Hakkan taas nutma. Mul on endast nii hale. Tunnen teravat igatsustorget Inga järele — kuidas ma tahaks praegu, et ta tuleks ja ütleks, et kõik saab korda! Mulle meenub valusalt see esimene kord, kui…
…Ühel päeval tabas mind aga kontrollimatu söögiisu. Ma sõitsin autoga lähimasse drive-in’i ja ostsin endale kottide viisi hamburgereid ja friikartuleid. Ma läksin koju, tõmbasin kardinad ette ja lihtsalt sõin, sõin, sõin. Vahepeal helistas Inga, aga ma ei võtnud telefoni vastu: tundsin süüd ja häbi, et olin nii rumalal kombel reelt maha kukkunud. Kui lõpuks söömisega ühele poole sain, oli mu kõht lausa punnis ning süda läikis. Vedelesin elutoapõrandal ning lõpuks ei suutnud vastu panna. Jooksin peldikusse, ajasin endale näpud kurku ning köhides ja läkastades oksendasin kõik söödu välja.

Ma nutsin ka tookord. Kuigi mu keha tundus märksa kergemana ning mul oli õnnestunud söömahoog justkui heaks keerata, teadsin ma kuskil sügavas sisimas, et olin midagi valesti teinud. Ajakirjad ju kubisesid hoiatavatest lugudest naistest, kes on erinevate söömishäiretega võitlema pidanud. Aga kogu see rämpstoit ja rasv ajasid mind ju iiveldama, sisendasin endale. See ei ole minu süü! Minu magu lihtsalt ei suudagi sellist sööki vastu võtta, olen liigselt tervisliku toiduga ära harjunud, kinnitasin — ja jäin lõpuks seda uskuma.
Pesin kolm korda hambaid ning tegin kaminasse tule, kus kõik hamburgeripaberid ära põletasin. Kui Kristjan koju jõudis, leidis ta eest õnneliku naise. Ma olin kokanud taas midagi tervislikku ja head, kaminas praksusid halud ning päevane nõrkusehoog oli mitme kaitsekihi alla maetud. Seda ei juhtunud, seda ei juhtu enam kunagi, sisendasin endale.

Aga see juhtus peagi uuesti. Mõned nädalad hiljem nägin poes sooja toidu letis isuäratavat grillkana. Ma isegi ei mäletanud selleks hetkeks enam, millal ma viimati grillkana söönud olin. Ma seisin hüpnotiseerituna leti ees ja vaatasin, kuidas kuldne lind vardas keerleb. Ja enne, kui ma jõudsin end takistada, olin juba tellimuse esitanud: „Ma võtan ühe grillkana, palun!“
Kui ma koju jõudsin ja prae termokotist lahti harutasin, lubasin endale, et söön ära ainult selle krõbeda naha. „Ma tean, et see on kõige kaloririkkam, aga ühe korra ju võib!“ rahustasin ennast. Järgmisel hetkel istusin ma aga juba poti ees, nägu rasvast läikimas ning paljaks söödud kanakondid toas etteheitvalt taldrikul.

Muidugi sain ma mõistusega aru, et ma pole õigel teel. Ma olen piisavalt intelligentne inimene, et ka endas vigu näha, ja „oksendustõbi“ pole ju teab mis raketiteadus ära tunda. Kuid ometi läks aega, enne kui suutsin endale tunnistada, et jah, ma olen sattunud nõiaringi. Sellest hoolimata ei teinud ma midagi ringist välja astumiseks — ma muutusin hoopis osavamaks jälgede peitmisel. Ma võisin süüa kaks nädalat järjest ainult puu- ja juurvilju, käia Ingaga trennis ning kaotada kohusetundlikult nädalas kilo, kuid nõrkushetkel andsin järele ja ostsin, mida süda ihaldas: viis suurt šokolaadi, kolm liitrit maasikajäätist, mitu pakki peekonit, krõbedaid juustusaiu või külluslikke pitsasid. Ning iga kord lõppes söömishoog tualetis, mina poti kohal kõõksumas ning endast äsjasöödud toidulaari väljutamas. Lõpuks oskasin ma oksehoogu ilma näppe kurku toppimata esile kutsuda — suutsin paljalt mõtte jõul end öökima sundida. Ning lõpuks hakkasin ma endale õigustusi otsima — ja neid ka leidma.

Kolasin interneti jututubades, kus kogunesid minusugused inimesed. Me vahetasime nippe ja saladusi, viitasime ühtedele ja teistele „uurimistöödele“, mis justkui õigustasid meie eluviisi. Ma olin veendunud — ja mul oli mõttekaaslasi, kes minu veendumusi toetasid — et tegelikult pole mitte meie eksinud, vaid eksinud on kogu ülejäänud inimkond.
Inga hakkas mind aina murelikumalt piidlema, kuid ma ignoreerisin teda ning tema küsimustele vastasin alati: „Kõik on kõige paremas korras!“

Kristjan muutus iga nädalaga aina rõõmsamaks. Ta lubas mulle, et kui saan kaalu 55 kilo peale, siis viib ta mind Londonisse šoppama, ning see auhind terendas mu silme ees nagu porgand. Ma ei pannud tähele, et ma muutusin näost haiglaseks. Ma olin kaotanud juba peaaegu 15 kilo, aga ma olin liiga väsinud ja liiga uimane, et sellest rõõmu tunda. Ma külmetusin kergelt ja olin vaat et üle nädala palavikus ja haige. Koos väsimuse, kurnatuse ja pidevate haigushoogudega hakkas kaduma vaikselt ka mu veendumus ja nõrgenema usk „uude religiooni“, mille endale leidnud olin. Tasapisi hiilis hinge kahtluseuss: äkki siiski… Ehk on minuga siiski midagi lahti? Iga kord lootsin ma, et see on viimane kord — et kahe nädala pärast taas nentida: ma teen seda jälle. Ju ma olin ikkagi alati sisimas teadnud, et kõik on valesti, aga ei osanud nõiaringist välja astuda. Poti kohal koogutades ja pärast end mitu kilo kergemalt tundes tajusin, et olen kui laksu all — kergendustunne oli halvav.

Võtan lõpuks telefoni. Ma ei jaksa enam nutta, ma ei jaksa enam end niimoodi tunda! Mis küll viimane piisk oli? Ma ei oska sellest praegu aru saada. Kas Kristjani hommikul visatud lause, et „London jääb vist ära…“ Või see, et mulle tundus — okse oli seekord veresegune? Mu pea lõhub valutada, käed värisevad. Tunnen, et vajun kogu selle raskuse all kokku. Kogu see raskus — minu kaal, minu elu, Kristjan, toit. Ma ei jaksa enam!

Valin Inga numbri, õnneks vastab ta esimese kutsungi järel.

„Jah, kullake?“ Ta hääl on pehme ja hooliv, ta nagu teaks! Just tema soe hääletoon ajab mind taas nutma.
„Inga…“ kõõksun abitult.
„Kullake… Ma tulen kohe läbi. Oota seal, ära kuhugi mine!“

Me istume kaua diivanil ja räägime. Mina peamiselt räägin, Inga kuulab. Me joome liitrite viisi piparmünditeed. „See rahustab kõhtu,“ ütleb Inga. Ma räägin Kristjanist, valust, toidust, sellest, et ma enam ei jõua. Inga räägib, et ta on ammu tajunud, et midagi on viltu, ja ta räägib, et… et kõik saab korda.

Enne, kui Kristjan koju jõuab, pakin mõned tarvilikud asjad spordikotti ja istun Inga autosse. Inga aitab mind, valib välja riided, viskab kotti mõned raamatud. „Sul läheb neid igavuse peletamiseks vaja,“ naeratab ta julgustavalt.
„Kullake, sa ju tead, et…“
„Mh?“ Vaatan liiklusesse, pilk selge, silmad pisaratest kuivad. Lõpuks.
„Sa ju tead, et sa ei pea kaaluma 55 kilo, et keegi sind armastaks?“
Ta keerab auto ühest väravast sisse ja ma loen ukse kõrvalt sildilt: „Psühhiaatriakliinik“.
„Lähme?“ asetab Inga käe julgustavalt mu õlale. Noogutan virilalt.
„Lähme…“
Kõik saab korda.