Küsin nüüd siis targematelt: kui beebi öösiti üles ärkab ja karjub, siis kas tingimata peab keegi tema juurde minema? Kas ta sureb nälga või janusse, kui pidada öösiti söötmisega ütleme 8-10 tunnine vahe, et vanemad saaksid rahulikult magada? Kui panna beebile õhtul ilus suur puhas mähe ümber, siis mis temaga ikka juhtub, kui ta sinna öö jooksul mitu korda pissib ja kakab ning alles hommikul uus mähe panna? Harjub ära. Või ei harju? Kui jätta beebi oma tuppa, kust korjata hoolega ära kõik asjad, millega ta end vigastada võiks, siis miks ei võiks teda terveks ööks sinna jätta? Kui ärkabki öösel üles ja pistab kisama, siis kaua ta ikka kisab? Varsti väsib ära ning jääb uuesti magama. Kas niimoodi ööseks üksi jäetud beebiga võib ikkagi midagi hullu juhtuda?

Sarnased küsimused on mul juba veidi suuremate koolieelikute kohta. Nii palju kurdetakse, et pole lasteaiakohti jne. Aga mis siis nt 3-aastase lapsega ikka juhtub, kui ta jätta vanemate (v üksikema) tööpäeva ajaks üksi koju. Oma tuppa, kust on kõik potentsiaalselt ohtlikud asjad eemaldatud. Hoolega korduvalt kõik võimalikud ohud läbi mõeldud ja ennetatud. Sinna tuppa oleks talle jäetud päevaks piisavalt jooki ja sööki ning pott, kus hädal käia. Mobiiltelefon ka, mille käsitsemine on talle hästi kätte õpetatud, et saaks vajadusel vanematele tööle või nt päästeteenistusse helistada. Nii saaks ju kuni koolini ilma lasteaiata hakkama. Või ei saaks?

Mis siis lapsega sedasi ikka juhtuks? (Ainus hull võimalus, mis mulle endale praegu pähe tuli, on see, et laps võib jooki v sööki (v mingeid pisikesi esemeid) hingekurku tõmmata ja ära lämbuda. Võimalus oleks ju vanematel enne tööle minekut lapsel kõht täis joota ja sööta ning talle päevaks mitte midagi joodavat ja söödavat jätta ja alles pärast töölt tulekut uuesti süüa anda. Aga selle peale tõstaksid vist juba lastekaitsjad kisa.)

Kas oleks põhimõtteliselt võimalik lapsega niimoodi kuni koolini ühele poole saada, nii et laps ennast kuidagi ei vigastaks või midagi veel hullemat?