Rahvamassi tagant paistis kõikvõimaliku kaubaga üle kuhjatud vitriinide rodu: iirisekarpe, vermitud kausse ja karikaid, lindirulle, kübaraid, mantleid ja kindaid igast impeeriumi otsast. Ema ja tütar asusid mööda laia kõnniteed teele, hoogsalt käsi viibutav Anna ikka natuke maad eespool. Aga ta hoidus kogu aeg ema lähedusse, justnagu kahevahel olles, kas pöörata ringi ja emale käsi ulatada.
Homme varahommikul pidavat tema ja tuhanded teised lapsed Londonist evakueeritama: „Juhuks, kui sakslased peaks õhurünnakuid korraldama,” oli ema talle möödaminnes maininud, nagu oleks see kõigis perekondades igapäevane asi. „Nii, kui oht möödas, saad sa kohe koju tagasi tulla,” oli ema selgitanud.

Anna ootas kannatamatult maaelu, või vähemalt näis ootavat, kui temalt selle kohta küsiti. Reisi jaoks oli vaja asju osta. Mõte Anna eelseisvast lahkumisest hõljus pidevalt nende kohal ning täitis iga hetke ebatavalise intiimsusega.

Roberta närvilisus ja Anna ärevus segunesid mõlemapoolse hea tujuga, kui nad enne Pontings’isse, kuulsasse rihvatud sammaste ja malmgaleriidega riidepoodi, minemist lihtsalt lõbu pärast läbi ühe kaaristu kekslesid. Pontings oli Anna lemmikpood — värvilisi kangaid ja kaunistusi, siidi- ja damaskuserulle täis Aladdini koobas. Esimeselt korruselt, ülesriputatud boade tagant, valis ta ühe valge kannikesetikandiga taskuräti. „Aitäh,” ütles ta emale põsemusi andes.

Kui Roberta maksmiseks järjekorras seisis, heitis Anna pilgu üles ereda aatriumi poole, kust päikesevalgus läbi vitraažakna lillede värviliste valgusekiirtena sisse hoovas. Anna silmad vilasid mööda poodi — lindikerad ja kastitäied läikivate messingist, hõbedast ja pärlmutrist nööpidega. Poe helid jäid üha kaugemaks, kui unenäoline valgus läbi tema paistis, kuni ta hetkeks endast kaugele eemale kandus. „Sa võid oma pakki kanda, kallis,” ütles ema, tuues ta tagasi reaalsusesse.

***

Anna koondas kiiresti oma tähelepanu ning oli esimesena poest väljas juba järgmist ostu planeerimas. Woolworthist ostsid nad Anna reisi tarvis väikese kartongist kohvri ja pagasietiketi ning ületasid seejärel tee, et jalanõusid otsida. Säravpruunid nöörsaapad leiti Barkersist. Need lõhnasid uuelt ja luksuslikult ning meenutasid Annale tema isa oma vormirõivastuses ja kõrge säärega mustades saabastes. Tema ja ema olid isa umbes kuu aega tagasi minema saatnud, täpselt enne Anna kaheksandat sünnipäeva. Isa oli pärast hüvastijätukallistust väga kiiresti ümber pööranud. Mõnikord saatis isa talle naljakate joonistustega kirju, kus ta kirjeldas oma sõjaväetreeninguid. Ta ei muretsenud eriti isa pärast, sest kõik teadsid, et Hitleri tangid on kartongist tehtud.

„Brittidel on maailma kõige võimsam impeerium, nii et sõda ei kesta kaua,” teatas Anna kingi jalga proovivale prillidega naisele. Siis olid ema ja tütar jälle tänaval. Oli Annale lubatud kingituse aeg — knickerbocker glory. Ta oli näinud ameerika filme, kus lapsed leti ääres kõrgete jäätisepokaalide taga istuvad. See oli tema unistus.

Roberta kõndis ees kuni suursuguse art déco stiilis Derry ja Tomi kaubamajani. Nad liikusid haudvaikuses mööda luksuslikke vaipu, kuni jõudsid liftideni ning astusid siis kõledasse vasest ja niklist kambrisse. „Viies korrus, daamid ja härrad, maailmakuulsad katuseaiad,” skandeeris
livrees liftipoiss. Aiad olid juba aasta aega tagasi suure pauguga avatud, aga nemad ei olnud seal seni käinud, sest see oli liiga kallis.

Täna oli aga eriline päev ja nad väljusid Kensingtoni katuste vahel sillerdavasse päikesevalgusesse. Kõikjal nende ees avanes ülikülluslik lillemeri, mis ületas kõik nende ootused. Seal oli Hispaania aed terrakotast mauride torni ja ronivate bugenvilleatega. Läbi käänulise sisehoovi minnes leidsid nad end vesirooside ja helklevate karpkaladega kaunistatud tiigi äärest. Järgmine pööre viis õrnade roniroosidega kaetud Elizabethi-aegsete võlvide alla. Nad jõudsid kohvikuni, kus lauad olid seatud triibuliste päevavarjude alla ja läheduses vulises purskkaev. Anna valis oma jäätist pikast menüüst suure hoolega — vanilje- ja šokolaadijäätis vahukoore, kirsside ja pähklitega. Ema nägi rõõmsa kergendusega, et tüdruk polnud sugugi pettunud, kui lae poole kõrguv magustoit lauda saabus.

Bänd mängis tuttavaid meloodiaid, summutades vähimagi tänavalt kostuva müra. Koha muinasjutulisus ja kohvikussetuleku eriline põhjus ainult suurendasid nende kahe peadpööritavat naudingut üksteisega koosveedetud ajast. „Kas sa oled kunagi varem istunud taevases aias?” küsis Anna. „Mitte kunagi,” naeris ema, „ja ilma sinuta ma ei tahakski seda teha.”

„Kui ma jälle koju tulen, kas me võiksime siis siia tagasi tulla?”
„Muidugi, kallis.”
„Koos issiga?”
„Kindlasti,” ütles Roberta ja võttis tütre käest kinni.

***

Hiljem, kui jäätis otsas, teetassid tühjad ja kõik aia salasopid avastatud, asusid nad vaikides kodu poole teele. Alles kaubamaja alumisse fuajeesse jõudes tunnistas Anna, et on üks pisiasi, mis tema päeva varjutab — tal ei ole ujumistrikood. Anna oli näinud ringvaateid evakueerimisest ja kõigis neis näidati lapsi, kes reisivad lääne poole, mere äärde, Devonisse ja Cornwalli. Ta tahtnuks väga nendega liituda, aga kartis, et pärast kõiki tänaseid kulutusi oleks trikoo küsimine liiast olnud.
„Aga kuidas ma ujun?” pahvatas ta lõpuks siiski. Roberta peatus, et oma lapse arglikku küsimust kuulda ja teadis otsekohe, et peab selle pärastlõuna tütre jaoks täiuslikuks tegema ja ei tohi millelgi ta rõõmu varjutada lasta. Nii nad läksidki tagasi liftide juurde ja suundusid ülesse spordikaupade osakonda. Ilma igasuguse kahjutundeta kulutas Roberta sinise-triibulise ujumistrikoo peale kaks šillingit ja nägi tütre nägu rõõmust säramas. See oli küll rohkem, kui ta oli plaaninud välja käia, aga see muutis pärastlõuna veel perfektsemaks. Siis asusid mõlemad rahulolevana metroojaama poole teele.

Vaadates Annat enda ees kekslemas, tundis Roberta oma tütre üle rõõmu. Tüdruk oli terane ja leidlik, korrapärase, sageli naerust särava näoga. See väike vahe tema esihammaste vahel ainult lisas talle sarmi. Nad liikusid kontsaklõbinal metroojaama treppidest alla, Anna endiselt eespool. Rong sõitis ette ja avas uksed ning reisijad kõndisid neist mööda. Keset pooltäis platvormi tundis Roberta äkki ülevoolavat armastust oma õlgkollaste juustega lapse vastu.

„Anna,” ütles ta ning Anna pööras oma selged ja säravad silmad tema poole. Sel hetkel puudutas Roberta oma tütre hinge; hinge, mis kaheksa aastat tagasi tema enda kõhus tärganud oli. Ta sirutus tütre poole ja hoidis teda tugevasti käte vahel. Hetkeks tundsid nad teineteise südamelööke.
„Ma armastan sind, kallis,” ütles Roberta tütre juukseid silitades. Anna vaatas pärani silmadega üles ema poole. Eesolevatel aastatel meenutab ta seda õrna päeva, selle puutumatut valgust, nende ülevat meeleolu.

Delfi Naistekas avaldab katkendi värskelt ilmunud Rosie Alisoni raamatust "Mõte sinust"