"Mu isa on olnud pigem range eeskuju kui kaisutaja ja süllevõtja... "

Minu isa pole kunagi olnud selline ninnu-nännutaja ja süllevõtja, rääkimata juhuslikust paist või musist. Ka heade sõnadega on ta kitsi olnud. Pigem iseloomustaks teda kui ranget, sihikindlat ja iseteadlikku isa.

Samas uhke oli ta meie üle alati ja kiitis mind ja venda meie saavutuste pärast, aga ainult siis, kui ikka väga vaja oli. Just seetõttu olid tema kiitused ka erilisemad kui teiste omad. Mäletan, et kui ikka isa hästi ütles, siis ma olin tõesti tubli olnud. Teismeeas usaldati mind igale poole, kuna reeglid olid paigas ja usaldus olemas. Ei läinud ma salaja kuskile peole ja rasedaks ka ei jäänud. Kuna ema-isa suhted polnud just kiita, ei saanud ka mina lapsena oma isaga väga läbi, kuna kogu aur läks ema hoidmisele. Nüüd, kui vanemate teed on lahus ja minulgi oma pere, saame isaga sõbralikult läbi. Helistame nädalas mitu korda ja saan tema peale igas olukorras loota.

Kui hakkaksin loetlema, mida minu isa oskab, siis veniks see kiri liiga pikaks. Ta on lihtsalt kuldsete kätega mees. Ta on elus mitu maja üles ehitanud, on elektritöös väga pädev, lahendab jooksupealt toruprobleeme ja tehnika parandamisel ka hätta ei jää. Olen ikka mõelnud, kuidas saab igas vallas nii lahtise peaga olla. Imetlen teda salamisi ja kui ka vahel olen puudust tundnud isa hellast poolest, tean, et ka see on temas olemas, lihtsalt veidi sügavamal. Tema näitab oma armastust teistmoodi välja, tööd tehes ja olemas olles, kui mul on näiteks vaja lastega arsti juurde minna. Ega kõik mehed olegi ühe vitsaga löödud ja olen õnnelik, et mul on minu osav isa ja lastel vanaisa!