Auhinna võitmiseks saada meile oma lugu aadressil naistekas@delfi.ee ning lisa kindlasti märksõnaks ka KÖÖGIÄPARDUSED. Vingemad ja naljakamad lood leiavad kindlasti ka kajastust. Auhinna loosime välja esmaspäeval, 5. oktoobril. Loe täpsemalt siit!

Siin on mõned Naisteka lugejate köögiäpardused. Loe ja naera!

Ma ei ole väga suur teravate toitude sõber. Ma ei tee neid, ma ei telli neid ja ei söö ka kui keegi pakub. Küll aga on seda mu mees, kellega juba aastaid koos elatud. Isegi lapsed saadud. Mõtlesin siis, et ostan Cayenne´i pipart ja hakkan tasapisi seda kasutama. Pidi hästi kaalule mõjuma. Tegin siis praekartulit ahjukanaga. Toit tuli välja ülihea. Küsin siis mehelt, kas ta saab aru, mis kartuli juures teisiti on. Ta mõtleb natuke ja vastab: “No pehmemad on, mis siis?”

Tuleb välja, et ma olen aastaid äpardunud kokk olnud, lihtsalt mehega on vedanud.

***

Tulin metsatöölt, olin rampväsinud ja näljane kui hunt. Astusin sahvrisse ja hakkasin makarone otsima. Mõtlesin, et neid on kõige kergem teha, saab kiirelt “keha kinnitatud”. Leidsin küll jahu, tangu, riisi, ka kuivatatud ubasid, aga seda, mida vaja, ei kuskil. Küsida polnud ka kelleltki, sest olin üksi keset talve keset paksu metsa. Õnneks siiski leidsin väikese pakikese, niru küll, aga hea, et needki on!

Kopsik veega gaasipliidile, veidi õli ka ja kui keema hakkas, siis lisasin makaronid. Keetsin tunde järgi, umbes kümme minutit. Nälg oli nii suur, et pidin esimese lusikatäie otse kopsikust võtma. Nõrgutasin ja jahutasin neid huvitava kujuga makarone tükk aega enne, kui lusika suhu pistsin ja…

Hea, et hambaid ära ei murdnud! Võtsin täiesti kõvad „asjandused“ suust välja ja need olid plastmassist! Hoolikal vaatamisel sain aru, et need on ju ristid, mida kasutatakse plaatimistöödel plaatide vahel, et need kenasti ühekaugele jääks. Niisiis üritasin plastmassi pehmeks keeta.
Mõtlesin küll korraks nii: kuidagi imeliku kujuga need ja väikese koti sees, aga need olid ju sahvris! Söögivaaritamise tahtmine oli kadunud, piirdusin piparmünditeega ja närisin poolkõva leiba kõrvale — ikkagi parem, kui plastist ehitustarvikuid neelata.

Mõnikord on ikka hea ka ihuüksi olla, muidu teaks minu „kuulsast makaronikeetmisest“ terve küla.

Mina aga kuivatasin plastmassristikesed ära, panin kilekotti tagasi ning viisin sahvrisse, samas plaanisin isalt küsida, kui ta tagasi tuleb: „Ei tea, miks need „plastikjunnid“ sahvris on?“ Nagu muuseas küsiks.