Olen vaba! Hiilisin mehe ja lapse kõrvalt vana kallima autosse
Naistekas avaldab loo konkursilt “Millal tundsid end tõeliselt vabana?” Esimene meile laekunud lugu on äärmiselt julge — abikaasa ja ema tunnistab, kuidas tema suutis õnne ja vabaduse leida pärast mitmeid aastaid taas nooruse armastusega kohtudes.
“Minu jutt on kummaline, see võib paljudele tekitada meeletut viha, kuid minu jaoks oli see vabaduse tunne. Ma sain valesti käitudes vabaks taagast, mis mind piinas peaaegu 15aastat.
Sain juba suhteliselt algklasside ajal tuttavaks ühe endast vanema noormehega. Kuna ta oli seotud ka minu parima sõbrannaga, siis jäi meie sõprus aastateks püsima. Kui saabus aeg, mil hormoonid hakkasid möllama ja süda ihkas lähedust, siis ma kahjuks või õnneks ka armusin sellesse noormehesse. Temale aga meeldis mu sõbranna. Nii me elasime päris mitmeid aastaid- tema käis minu sõbrannaga ja mind võeti niisama haletsusest ning harjumusest alati kõikjale kaasa. Õhtuti ma nutsin oma suurest südamevalust patja, kuid mul polnud julgust tunnistada, mida minu süda tegelikult tunneb. Mingi hetk kolis mu sõbranna ära. Jäin mina ja tema. Me käisime edasi kahekesi pidudel ja võiks öelda, et see oli minu nooruse kõige õnnelikum aeg, kuid mul polnud ikkagi südant talle tunnistada oma armastust. Vahel öösiti me istusime autos kuni hommikuni, imetlesime tähti ja ajasime juttu, kuid iial me isegi ei suudelnud. Ma tundsin temaga ennast maailma õnnelikuma inimesena. Siis aga kõik muutus, tema kaugenes minust, minu maailma lõi pahupidi üks teine meessoost inimene, mul tekkisid meeletult suured probleemid oma vanematega ja viimaks olin minagi sunnitud üle öö ära kolima.
Elu läks edasi. Peaaegu 10aastat möödus nii, et ma ei kuulnud oma südamearmastusest mitte kui midagi. Aga see tunne mu südames ei kadunud. Ma lõin oma pere. Ma elasin oma elu, tegin oma lollusi ja nutsin oma pisaraid, kuid igal õhtul enne uinumist ma mõtlesin temale. Viimaks hakkas igatsus ja kahtlused, et mis oleks olnud siis, kui ma oleks julgenud talle öelda need kolm sõna, minu elu hävitama. Ma ei suutnud enam olla õnnelik oma mehega. Ma ei suutnud olla õnnelik oma lapsega. Nii päevad kui ööd ma mõtlesin ainut temale. Oli isegi periood, kus mul diagnoositi sügav depressioon. Ma nii väga igatsesin teda. Ühel kargel talvisel hommikul ärgates ma tundsin, et ma enam ei suuda, et see igatsus peab lõppema. Ja ma otsisin ta üles…
Sõnadesse ei saa panna seda tunnet, mis valdas mind peale kõiki naid aastaid teda uuesti näha. Temaga uuesti juttu ajada. Temaga uuesti pea varaste hommikutundideni autos istuda ja tähti vaadata. Ma tundsin, kuidas õnn taas mu hinge puges. Nii minul, kui ka temal oli vahepeal pere loodud, kuid meil oli ikka kahekesi hea. Ja seekord ma julgesin talle ka öelda, mis ma üle aastakümne oma südames olin tundnud. Suureks hämmastuseks sain temalt vastuseks samad tunded.
Me otsustasime salasuhte kasuks ja me saime lõpuks võimaluse koos olla. Mina petsin oma meest, tema oma naist, kuid ma ei kahetse seda hetkekski. Mulle oli seda vaja. Meie salasuhe tõi lõpuks tõe- ei kavatse mina jätta oma meest ja tema oma naist. Hoopis vastupidi. Me mõlemad õppisime kahekesi olles uuesti armastama oma elukaaslasi, armastama elu, mida me vahepeal lahus olles elasime. Ka tema oli need pikad aastat kandnud sama taaka, mis minagi. Ka tema kahetses, et polnud aastaid tagasi välja öelnud seda, mida oleks tegelikult pidanud ütlema. Me mõlemad saime viimaks oma võimaluse, saime lahti oma raskest koormast, mis tahtis hävitada meie elu. See tunne, kui viimaks saad õlult maha lükata suure murekoorma, on fantastilisem, kui mistahes muu tunne. Ma sain tagasi oma südamerahu, õnnetunde ja inimlikkuse. Seda kõike pettes oma meest oma elu armastusega…
Me lõpetasime viimaks ka oma salasuhte, kuid ma ei ole kurb. Nüüd ma olen õnnelik oma mehega ja mul on ääretult hea meel kuulda, et ka tema suudab nüüd oma naisega õnnelik olla. Ma ärkan iga hommik tundega, et tänane päev tuleb imeilus. Ja ma tean, et ka tema tunneb sama. Minu hinges on rahu…sest ma tean, et kui ma peaks kunagi veel teda vajama, siis ta on olemas. Me ei ela isegi enam samas linnas, kuid see maagiline side meie vahel on katkematu… ”
