Õnn on su enda kätes: lõpeta torisemine ja mõtle end õnnelikuks!
Õnne programmeerimise lühikursus
Turureeglid on universaalsed. Külmadel päevadel tõuseb nõudlus küttekehade järele, valimiste lähenedes vajatakse värskeid poliitilisi ideid. Kriisihetkedel ning kindlusetunde puudumisel tuleviku suhtes kasvab soov õnne järele. Et selles veenduda, piisab pilgu heitmisest raamatupoodide riiulitele, kus võib lugeda treeningute ja isiksuse kasvamise reklaame. Hedonistide ja budistide õnn, kehaline rõõm ja rahu hinges, karm askeetide õnn ning tormiline õnn positiivse mõtlemise pooldajatele… Tee õnnele on lahti kõikidele. Kas see aga viib alati sihile?
Positiivsuse retseptid
Et saada õnnelikuks, pole sugugi kohustuslik käia kursustel ja tudeerida õppematerjale.
Jutt käib faktoritest, mis määravad meie kõikide jaoks subjektiivse heaolu tunde. Need võib tinglikult jagada kolme rühma. Esimesse rühma kuuluvad välised tingimused — kliimast ja sotsiaalsest kuuluvusest kuni finantsilise heaoluni. Teises on isiksuse päritud kalduvus võtta iga sündmus vastu kas positiivses või negatiivses võtmes. Kolmandasse gruppi kuuluvad meie valikute, tegevuse ja enda ette püstitatud eesmärkide tulemused. Aga ka suhted, mida loome teiste inimestega.
Esimese rühma faktorid annavad meile 10% õnnetundest, teise rühma faktorid — 50% ning kolmanda faktorid — 40%. Seega, peaaegu pool meie õnnest sõltub meist endist. Ning meie ülesanne ongi leida selle 40% jaoks õiged retseptid. Need on aga üllataval kombel vägagi lihtsad.
Kui mõelda positiivsele ning leida seda ikka ja jälle kõikjal, siis koguneb seda elus juba puhtmatemaatiliselt üha rohkem. Ning seda saab ju tõesti õppida. Näiteks on üheks lihtsaks ja tõhusaks võtteks tänamine. Mõtle inimesele, kes on sulle midagi head teinud. Saa temaga kokku või kirjuta talle kiri, et veel üks kord (või esimest korda) talle oma tänu avaldada. Leia aega mõelda, kellele ja mille eest sa võiksid tänulik olla. Selles pole midagi kunstlikku: alati võib leida oma isiklikus elus positiivsete laengute allikaid. Mitte vähem tähtis pole ka toimunud sündmustele hinnangu andmine. Ühes uuringugrupis osalesid inimesed, kes pidasid end pigem õnnelikeks ning teises olid need, kes arvasid, et nad on pigem õnnetud. Mõlemad grupid koostasid nimekirjad tähtsatest sündmustest nende elus. Seejärel hindasid neid nimekirju sõltumatud eksperdid, ning selgus, et jutt käis mõlemas grupis umbkaudu ühtedest ja samadest asjadest. Tähendab, õnn või õnnetus ei sõltu sellest, mis toimub, vaid meie endi hinnanguist.
Siduda faktid tõepäraste, kuid meeldivate seletustega
Jah, suur on ahvatlus hinnata kõike toimuvat positiivselt, teisiti öeldes, jutustada endast kenasid lugusid. Just seda soovitavad paljud vastavasisuliste raamatute autorid. „Meie aju on häälestatud sellele, et mõtestada kõike, mis meid ümbritseb. Tavaliselt me veedamegi oma elu fakte interpreteerides“, kirjutab psühholoog Yves-Alexandre Thalman. „Need positiivsed või negatiivsed interpretatsioonid tekitavad sama tonaalsusega emotsioone. Tuleb kasutada antud valikuvabadust. Faktid on kangekaelsed ega taha alluda meie soovidele ning jäävad sellisteks nagu nad on, isegi kui see meile ei meeldi. Seega jääb üle siduda faktid tõepäraste, kuid meeldivate seletustega“.
Kõik on ju tõepoolest lihtne ja suurepärane. Kas ülemus vaatas sinu peale viltu? Ta ei saanud end ilmselt korralikult välja magada. Läksid kallimaga lahku? Tähendab, tõeline armastus ootab veel ees. Lasti töölt lahti? Näe, ongi kätte jõudnud võimalus alustada uut elu.
Paistab, et ongi kõik — õnn on käes… Või siiski ei ole?
Reaalsusest eemaldumata
Kuidagi vale tundub selline õnn. Tänapäevane üldine kihutamine õnne järele juhib meid tagasi lapsepõlve, kus me arvasime, et oleme kõikvõimsad. Igas väikelapses on olemas kihk rahulduse järele. Ning parim viis selle saamiseks on illusioon. Sellest alustavad kõik lapsed. Kui laps vajab midagi, ta ka saab oma soovitu, sest oma emale on ta maailma keskpunkt ning nii ta kujutabki ette, et on kõikvõimas. Kuid, mida suuremad on tema reaalsed võimalused, seda väiksemaks muutub kõikvõimsuse tunnetamine. Fantaasiad asenduvad, olgugi et väikestega, ometi reaalsete saavutustega.
Meie tänane maailm muutub üha illusoorsemaks. Ning üleüldine võidujooks eranditult positiivsete tundmuste järele on üks nendest illusioonidest. Äärmuslikumaks õnne saavutamise viisiks on saanud narkootikumid. Võtsid ja oledki õnnelik! Aga millise hinnaga?
Need, kes meid õpetavad olema õnnelikud, programmeerides meid üksnes positiivsele, ei võta arvesse reaalset elu. Kas mitte selles ei peitu arvutimängude ja teiste virtuaalvõimaluste kasutamise populaarsus? Õnn, eraldatuna reaalsusest, on tõepoolest kergesti saavutatav.
Märganud ülemuse rahulolematust, ei tasu ehk siiski endale seletada, et ta on halvasti maganud. Võib-olla tuleks hoopis suhtuda iseenda töösse tõsisemalt? See on täiesti võimalik, kui pole just asutud uue muinasjutu — parema töö ja uute võimaluste — loomise kallale.
Hirm negatiivsete emotsioonide ees on tänapäeva kultuuri üks iseloomulikumaid jooni. Kui ei ole võimalik neid vältida, siis tuleb end nende eest peita. Selle kõige taga varitseb kartus, et võib-olla me ei suuda eluraskustega toime tulla. Kas aga on võimalik raskusi vältides elada tõeliselt õnnelikku elu?
Kui meie enesehinnang on madal, siis on meie käed seotud. Meil ei jätku tegutsemiseks jõudu. Nendel aga, kes suhtuvad endasse positiivsemalt, on kergem vastu võtta ebastandardseid otsuseid. Andes endale aru, et peame alluma olude sunnile, suudame oma probleemidele ka paremini vastu seista.
Mõtestada
Püüdkem siis roosad prillid kõrvale panna. Selle asemel võiks mõelda, mis on see, mis tekitab meis õnnetunde - õhtu kallimaga, edu tööl, muusika, raamatud, head toidud, kaunis loodus…
Neis kõikides võib sõna „õnn“ kergesti asendada sõnaga „rahulolu“. Aga kas see pole mitte üks ja seesama? Õnnelik inimene tunneb rõõmu sellest, et elab. Vaatamata kõikidele üleelamistele, tunneb ta positiivseid emotsioone, mõeldes oma eksisteerimisele, seejuures ka kõige tavapärasemal tasemel. Meil on vajadus inspireerivate suhete järele, tahame tuua kasvõi killukese loomingulisust kõige lihtsamatesse toimingutesse, tahame pühendada aega tegevusele, mis aitab meil end väljendada. Selliste vajaduste rahuldamine annabki õnnetunde. Püüd õnnele, mitte sellisele, mis on rajatud omamisele, loob mängu, milles igaüks saab võita.
Üks müütidest kinnitab, et õnne toob raha. Mida rikkam elu, seda õnnelikumad oleme. Kui aga põhivajadused on täidetud, siis saab õnne leida üksnes mõtestatuses — mingis tegevuses, teatud suhetes. Kui me arvame, et piisaval hulgal raha teenimine toob meile rõõmu ning nii jätkub see lõputult ka tulevikus, oleme eksiteel.
Üsna pea tunneme, et paljud meie tegevused ei paku enam rõõmu, ei tee meid õnnelikeks. Ära öeldes aga harjumuspärasest eluviisist, ei tea me pahatihti, kuhu peaks õnne otsinguil suunduma.
Ei ole õige pidada õnne eesmärgiks omaette. Targem on sellesse suhtuda kui boonusesse, kõrvalprodukti hästi tehtud töö eest. Selle eest, et oleme mõistnud midagi olulist — et suutsime oma suhetega, oma tegudega valmistada rõõmu teistele, ja just nimelt sellest kõigest sünnib õnnetunne. Tabamatu, heitlik, ikka ootamatu ning alati uus. Õnn pole omada ega isegi mitte olla, õnn on olla just selline nagu oled ja olla koos teistega.
Allikas: Psihhologija, november, 2011
