Õnnetu lugu elust enesest: mind vägistati ja see painab mind siiani
“Ma ei soovi sellist kogemust mitte kellelegi teisele. Kardan siiski, et sellised haiged inimesed ei kao maailmast ühe sõrmenipsutusega ja mu lootus rahule trambitakse nende poolt jalge alla.
See juhtus kolm aastat tagasi. Ma olin siis 19. aastane ja läksin sõbrannadega peole. Peo käigus hakkasin aga üks hetk tundma, et midagi on väga valesti ja pilt just kui virvendaks ees. Ütlesin oma sõbrannadele, et liigun koju magama. Olin kindel, et väldin nõnda igasuguseid halbu olukordi, millest olin siit ja sealt lugenud.
Astusin siis klubist välja ja nägin, kuidas selle ees oli mugavalt parkinud end üks takso. Tegemist ei olnud mõne nurgataguse taksofirmaga. Selle logoga autosid näeme me tegelikult pealinna tänavatel sõtmas igapäevaselt. Istusin taksosse, ütlesin oma aadressi ja südamesse saabus rahu — ma saan koju. Üks hetk aga avastasin, et auto ei sõida soovitud suunas. Rahuliku ja rohelise kodupiirkonna asemel leidsin end hoopis paneelmajade rägastikust. Saabus paanika. Üritasin avada autoust, kuid asjatult. Taksojuht väljus autost, avas mu ukse ja tiris mu tagaistmelt välja. Ta oli suur ja tugev mees, minusugusel õblukesel ei olnud jõudu talle vastu hakata. Samamoodi ei tulnud kurgust välja häält, millega ehk tähelepanu oleksin suutnud äratada. Nii veeti mind vägivaldselt paneelmaja kolmandale korrusele kuskile korterisse. Edasine oli õõvastav ja valus. Hiljem visati mind lihtsalt korterist välja vastu betoonpõrandat. Ma ei tea, kas inimesed tõesti ei kuulnud mu nuttu või lihtsalt piiluti ukseavast ja pandi sellele siis klapp ette tagasi. Mida pole näinud, seda pole kunagi juhtunud.
See kõik tekitab mulle siiamaani judinaid. Uskuge mind, selline olukord on arm igaveseks. Kõige õudsem selle juures on muidugi see, et selliseid kurje inimesi on üldse olemas. Miks tehakse üksteisele nii palju valu ja halba? Ma ei saa aru. Vastik on mõelda, et olenemata sellest, kui ettevaatlik sa oled, ei saa sa kunagi vastutada selle eest, mida teised teha võivad."
