"Ootamatu võimalus": mida kuradit sa teed?

Katkend J.K. Rowlingu esimesest täiskasvanute romaanist „Ootamatu võimalus“.
Osta raamat enne teisi ja soodsamalt koos Eesti Ekspressiga Selveri, Rimi, Apollo ja Stockmanni kauplustest 23. maist kuni 5. juunini hinnaga vaid 17.90€.

Andrew silus võlupaberit, mida oli nädal otsa padja all hoidnud, ja asus tööle. Järgmise, ohtrate mahatõmmete ja parandustega lõigu sissetippimine oli vaevanõudvam töö.
Ta oli katsunud luua stiili, mis oleks võimalikult ebaisikuline ja läbinähtamatu, tabada suure ajalehe ajakirjaniku erapooletut tooni.

Vallavolikogu liikmeks pürgiv Simon Price loodab oma valimisplatvormis vähendada liigseid kulutusi vallas. Härra Price’ile ei ole kokkuhoid kindlasti võõras ja küllap võib volikogule tema paljudest kasulikest kontaktidest tulu tõusta. Kodus säästab ta raha, varustades peret varastatud kaupadega — hiljuti oli selleks arvuti –, ja just tema jutule tuleks Harcourt-Walshi trükikojas minna sooviga odavamalt, sularaha eest trükitöid teha, siis kui ülemused on koju läinud.

Andrew luges sõnumi kaks korda läbi. Ta oli seda ikka ja jälle mõtteis veeretanud. Ta oleks võinud Simonit paljuski süüdistada, kuid polnud olemas kohut, kus Andrew oleks võinud isa vastu tõelisi süüdistusi tõsta, esitada tõenditena mälestusi füüsilisest terrorist ja rituaalsest alandamisest. Ta sai välja tuua vaid väikesi seaduserikkumisi, millega Simon oli tema kuuldes hoobelnud, ja ta oli valinud need kaks eriomast näidet — varastatud arvuti ja trükikojas salaja tehtud mustad otsad –, kuna mõlemad olid tihedalt seotud Simoni töökohaga. Trükikoja töötajad teadsid, et Simon selliseid asju teeb, ja nad võisid sellest ükskõik kellele rääkida: sõpradele, pereliikmetele.
Andrew judises nagu siis, kui Simon tõeliselt enesevalitsuse kaotas ja virutas kõigile, kes lähedale sattusid. Oma reetlikkust ekraanil must valgel näha oli hirmutav.
„Mida kuradit sa teed?” küsis Paksu vaikne hääl tema kõrva ääres.
Haisev keskealine mees oli kadunud; Paksu oli Andrew’ kõrvale kolinud; ta luges, mida Andrew oli kirjutanud.
„Kurat ja põrgu,” ütles Paksu.
Andrew’ suu kuivas. Käsi lebas liikumatult hiirel.
„Kuidas sa sisse said?” sosistas Paksu.
„SQL-injektsiooniga,” vastas Andrew. „See kõik on netis üleval. Nende turvalisus on sitt.”
Paksu näis rõõmust joobunud; kohutavalt vaimustatud. Tema reaktsioon pooleldi rõõmustas, pooleldi hirmutas Andrew’d.
„Sa pead selle enda teada …”
„Las ma teen Suhvli kohta ka sellise!”
„Ei!”
Andrew’ käsi, mis hoidis hiirt, libises Paksu õieliaetud sõrmede eest ära. See inetu pojaliku truudusetuse akt oli sündinud viha, pettumuse ja hirmu ürgsest segust, mis oli kogu tema teadliku elu Andrew’s loksunud, kuid ta ei osanud seda Paksule paremini selgitada kui sõnadega: „Ma ei tee seda nalja pärast.”
Andrew luges sõnumi kolmandat korda läbi ja lisas sellele siis pealkirja. Ta lausa tajus enda kõrval istuva Paksu erutust, nagu vaataksid nad järjekordset pornosaiti. Andrew’d haaras soov teisele veelgi muljet avaldada.
„Vaata,” ütles ta ja tippis Barry kasutajanime asemele Barry_Fair­brotheri_Vaim.
Paksu hakkas valjusti naerma. Andrew’ sõrmed tõmblesid hiirel. Ta liigutas seda küljele. Seda, kas ta oleks lõpuni läinud ka siis, kui Paksu poleks pealt vaadanud, ei pidanud ta kunagi teada saama. Üheainsa klikiga ilmus Pagfordi vallavolikogu teadetetahvlile uus teema: Simon Price sobimatu volikokku kandideerima.
Väljas kõnniteel vaatasid nad teineteisele otsa, naerust hingetud ning juhtunust veidi heitunud. Siis laenas Andrew Paksult tikke, pani põlema paberitüki, millel oli postituse mustand, ja vaatas, kuidas see lagunes habrasteks mustadeks helvesteks, mis räpasele kõnniteele langesid ja möödujate jalge alla kadusid.