Päikesetõus: tüdruk kontrollis kõike täielikult, hõljudes koos oma üsa liikumisega
1. peatükk
„Tubli tüdruk. Peaaegu valmis.”
Ämmaemanda suu oli asjatundlikult pruntis, kui ta jälgis monitori tillukesi rohelisi piiksatusi. Ruumis oli ootushetkel täiesti vaikne. Ka ülimalt väsinud meditsiinitudeng tõstis pilgu. Ta nägi uduselt loote südamelöökide tugevat rohelist rütmi üle ekraani liikumas. Tavaline. Veel üks tavaline sünnitus. Üheksas, mida tema oli kolme päeva jooksul näinud.
Tuleristsed, mõtles mees, see osa kursusest. Või ei — vee-, vere- ning loomalike karjete ja niuksatuste — mitte niivõrd tuleristsed.
Sünnitusabi pole tema jaoks. Pigem midagi tõsist, akadeemilist. Hematoloogia ehk.
„Oooh.” See oli tüdruku esimene oie ja tuli sügavalt kurgupõhjast.
„Härra Porter, kas te olete selle sünnituse juures abiks?” Ämmaemanda hääl oli terav.
Tudeng sööstis paigast, nägu tulipunane.
„Nüüd veel üks press, kui võimalik,” lausus ta, üritades olla ühtaegu rahustav ja käskiv. Lavendliroosa lahkliha läikis, kui see tihedalt ümber beebi musta, märja, kannatamatu pea venis. Süstlanõel välkus ja siis kostus justkui lõuendi rebenemise hääl, kui ämmaemand tegi lihasesse sisselõike.
Oie kostus taas, seejärel kõlasid pinges looma kontrollimatud džunglihääled. Tudeng värises tahtmatult. Jumalale tänu, tema on mees.
Tüdruk rabeles istukile, rüseledes nooremõdedega, kes teda kinni hoidsid. Ta higist märg nägu paistis veelgi noorem kui õdede omad.
„Vapper tüdruk,” lausus talle ämmaemand. „Veel üks press ja sul on laps käes.” Tema juhtnöörideks polnud mingit vajadust. Tüdruk kontrollis kõike täielikult, hõljudes koos oma üsa liikumisega.
„Oi.” Tüdruku hääl oli nüüd teistsugune, võidurõõmust kõrge.
Beebi pea oli sündinud ja tudeng nägi, et see oli samasugune näojoonte purpurne pusa nagu alati. See täitis tema vaba aja unenägusid. Ülejäänud personal seisatas hetkeks liikumatult. See oli kõigest veel üks sünnitus ja veel üks beebi, aga sünnihetk ei kaotanud kunagi oma mõju.
Sünnitustoa uks oli ikka veel kinni. Keegi ei olnud sisse tulnud, aga ruumisolijaid oli üks juures.
Beebi keha järgnes peaaegu otsekohe, verest ja hallikasvalgest beebivõidest triibuline. Väga mustad ja sügavad silmad avanesid. Siis võbeles tilluke rind, suu avanes ja kostus pikk katkendlik protestikisa.
Taas krapsakas ja rõõmus ämmaemand turtsatas naerma. „Poiss, ja paras tilluke tiiger. Tubli, ema.”
Tüdruk heitis ta harjumuspärase sõnavulina kõrvale. „Andke ta mulle,” lausus ta tasa. „Kohe.”
Nad silmitsesid teda uudishimulikult, kui ta sirutas käed poja poole. Ta tõmbas lapse enda ligi, libistas ühe õla rohelisest haiglakitlist välja ja pakkus talle väikest kortsus rinnanibu. Beebi pööras seda otsides pead.
„Siin,” sosistas tüdruk. „Siin.”
Meditsiinitudeng nägi, et verinoorus oli tüdruku ilmest kadunud. Ta näol säras rahulolu, mis oli sama vana kui emadus ise. Mees ohkas, tajudes omaenda küünilisuse raskust. See sünnitus erines kõikidest teistest, mida tema oli pealt näinud, sest siin ei olnud voodipeatsi juures kõhklevat, pinges, pööritava südamega isa. Polnud ühtegi säravat nägu, mis oleks uhkelt alla vaadanud, kui ämmaemand oleks tavapäraselt kinnitanud, et vastsündinu on oma verivärske isa nägu.
Sel tüdrukul ei olnud kedagi.
„Ole nüüd, kullake,” ütlesid nad talle. „Sa saad ta viie minuti pärast tagasi. Me peame sinu eest hoolitsema ja ka tema sinu jaoks ära puhastama.” Nad võtsid imiku tüdruku käte vahelt. Jätkus puhastamine ja õmbluste panemine, räpane ja valulik tegevus, aga näis, et tüdruk ei pane seda tähelegi. Tema pilk püsis kogu aeg lapsel.
Viimaks olid nad temaga valmis. Aparaadid ja monitorid veeretati minema ja valges tekis laps ulatati talle tagasi. Tüdruk õhkas tasa, rahulolevalt, kui see pamp tema vastu sobitus. Beebi oli juba uinunud, üks kinnipigistatud rusikas põse vastas.
Tudeng oli juhendaja pilgu all kohusetundlikult õmblused lõpetanud. Tema töö oli nüüd tehtud. Tavaliselt oleks ta minema tormanud, et saada paar tundi und, enne kui tema nimi ronib halastamatult valvekorra nimekirja etteotsa ja kõik algab uuesti. Ent seekord hoidis miski teda tagasi, asistel õdedel jalus konutamas.
Tüdruk naeratas talle häbelikult.
„Tänan teid,” sosistas ta.
„Tänan sind. Kas tead, sa olid vapustav. Tegid asja meie jaoks lihtsaks.”
Tüdruk oli oma ilusad heledad juuksed kõrva taha kamminud, jättes ette vaid sirge tuka nagu tõsisel koolitüdrukul. Aga kui ta nüüd pead raputas ja mehele laialt naeratas, lehvisid need taas vabalt lahtise kellukesena. Tüdruk on kena, märkas mees. Ta tabas end mõttelt, et kuidas see närukaelast isa sai ta niimoodi üksi jätta.
„Ma ei arvanud, et see on selline,” pomises ta mehele. „Ma ei arvanud, et see on nii võimas.”
Mees nägi visalt beebit hoidvaid käsi ja sära tüdruku näos ning teadis, mida ta mõtleb. Ta noogutas vaikides.
Tüdruk tõstis pea ja suudles teda põsele nii loomulikult nagu venda.
„Tänan teid,” lausus ta taas.
Ta puudutas õrnalt tüdruku õlga. „Edu.” Ruumist lahkudes nägi ta, et tüdruku pilk oli taas oma rinna juures magaval krimpsus näol.
Sünnitustuba oli nüüd tühi, välja arvatud üks sinises õevormis kärmas naine. Ta istus tüdruku voodil ja luges põlleesisel rippuvat tillukest kella vaadates ta pulsilööke. Kui ta valmis sai, beebi liigutas ja tüdruk puudutas sõrmeotstega ta tillukest pead.
„Selline mustade juuste pahmakas,” lausus ta endamisi. „Nagu isalgi.” Ta näis vaid vaevu aduvat, et räägib valjusti.
Õde vaatas teda teraselt.
„Teil tuleb üksi hakkama saada, kas pole?” Ise vaevalt lapseeast väljas, mõtles ta.
„Jah.”
„Kas te jätate lapse endale?”
Tüdruku pilk oli hävitav. „Loomulikult. Ma tahan teda rohkem kui midagi muud maailmas.” Siis, justkui peljates, et oli ehk õe tundeid haavanud, lisas ta: „Mul endal ei olnud ema. Ta suri, kui mina sündisin. Ma tean, kui tähtsad on emad.”
„Beebidel on isasid ka vaja. Ja teie olete väga noor,” lausus õde leebelt. Ägedus taastus otsekohe: „Minu omal ei ole. Ma olen kaheksateistkümnene. Ma saan hakkama.”
Seda teemat ei tohtinud jätkata.
„Kas te tahate kellelegi helistada?” Sinine univorm kahises, kui õde tõusis. „Ma võin teile lauakese siia veeretada. Siin oleksite te rohkem omaette kui üleval palatis.”
Tüdruk raputas pead. „Ei. Ei, aitäh, õde.”
„Olgu. Ma lähen ja otsin saatja, kes meid ülakorrusele aitaks.” Uksel ta küsis: „Mis lapse nimi on?”
„William. William Owain.”
„Tore.”
„Teate, see on perekonna meestenimi. Minu isa oma. Kui mina oleksin poiss olnud, oleksin mina ka William olnud. Mitte lihtsalt üks tüdruk,” lisas ta endamisi.
„Tore,” lausus õde taas muuseas. „No kus need saatjad siis nüüd on?”
Üksi jäänud, vaatas tüdruk taas beebi tumedaid silmi katvaid uskumatult õrnu lauge.
„Vaid meie,” sosistas ta lapsele. „Aga meile see ei loe. Ma luban sulle. Sinul läheb kõik hästi. Ma luban.”
Kui pisarad ta silmi torkisid, surus ta beebi enda vastu, justkui võiks tema armastus nad mõlemad murda.
Ent kui saatja tuli ratastooli kolina ja kulunud sünnitustoanalja saatel uksest sisse, leidis tüdruk tema jaoks naeratuse. Teesklemine hakkas loomulikuks muutuma. Varsti ei panegi ta seda ehk enam üldse tähele.
Päev hiljem vaatas ta oma sünnitusjärgse palati vaiksest nurgakesest välja. Ta rikkus reegleid magavat beebit enda juures voodiriiete valendavas varjus hoides. Palati õde oli talle kaks korda öelnud, et laps peaks olema voodi kõrval kliinilises klaashällis. Tüdruk polnud midagi lausunud, aga beebi jäi tema sülle. Lepliku peenetundelisusega oli hooldepersonal hakanud teda rahule jätma ja nüüd, külastusajal, lamas ta süveneva eraldatuse sopis. Palat oli klõbisevatest saabumistest, hüüetest ja kaamerate klõpsatustest ning surinast kärarikas, aga tema pööras end sellest rahulikult eemale. Ta vaatas üles alles siis, kui nahktaldade tümpsumine poleeritud linoleumil peatus tema voodi juures.
„Tere, Anne.”
Tema külaline oli laiaõlgne, roosapalgeline mees healõikelises ülikonnas, mis tundus kitsana. Tal oli käes punaste rooside püramiid ja Harrodsi kott. Tüdruk, keda mees oli Anne’iks nimetanud, vaatas üles samasuguse naeratusega, mis oli eilse meditsiinitudengi vihinal päikesepaistesse lennutanud.
„Jamie?”
Mees pillas roosid voodijalutsisse ja sirutas Harrodsi koti tüdruku poole. „Miks sa mulle ei rääkinud? Ma käisin sinu toast läbi, et näha, kas sul on kõik korras ega suutnud sind leida. Siis ma helistasin siia ja nemad rääkisid mulle. Vaatame siis seda väikest põngerjat.”
Tüdruk keeras teki tagasi, et mees näeks tillukest punast nägu.
„Jumal, miks nad alati nii kohutavad on?”
Anne naeris, olles üsna kindel, et mees eksib. „William ei ole. Minu jaoks on ta … noh, täpselt selline, nagu ma arvasin.”
Jamie ulatas uuesti koti ja tüdruk harutas kingituse ümbert siidipaberit nagu laps oma sünnipäeval. Kingituseks oli klassikaline paks kuldkollane kaisukaru, kahvatusinine lint kaelas.
„Tänan sind,” lausus ta lihtsalt. „Ja lillede eest. Keegi ei vaata mind enam kaastundlikult — nüüd, kui minul on ka lilli.”
Jamie vaatas palatis kõigi voodite kõrval aset leidvat perekondlikku tähistamist ja õhetus tema palgetel süvenes. Ta tõstis sõrme, et tärgeldatud kraed lõdvemaks lasta.
Nendevaheline vaikus muutus piinlikuks — märk, et inimesi, kes teineteist väga hästi ei tunne, on tabanud harjumatu läheduse hetk.
Jamie katkestas selle viimaks, ilmselgelt end kogudes, et öelda midagi, mis ei pruugi tunduda päris viisakas.
„Mis sa nüüd peale hakkad? Ma mõtlen, nüüd, kus sul on laps?”
Anne’i nägu tõmbus ärevusest krimpsu.
„Ma kartsingi, et sa tulid seda küsima. Ma tahan sinu heaks edasi töötada, kui sa lubad. Palun, ole hea! William võib mõnda aega minuga kaasas olla. Ta võib magada oma Moosese korvis . Ma luban, et temast ei ole tüli. Jamie, ma vajan seda tööd.”
Mees noogutas aeglaselt.
„Sa teed ingellikult süüa. Sa tead seda. Sa võid restoranis edasi töötada, nii kaua kui soovid. Aga see elu ei sobi sulle ju kuidagimoodi, ega? Pikad päevad ja nende lõpus pole muud, kui üks tuba ja beebi, kes pole igal hetkel su elu suurim rõõm. Sul pole väljaõpet. Ilmselt suudad sa teenida just parasjagu, et ennast ja last toita ning katust oma pea kohal pidada. Aga mida selline tulevik sulle tooks, või temale?”
Anne langetas pea. Ta juuksed lendlesid ettepoole, jättes kaela paljaks, ja Jamie mõtles leebe ärritusega, kui habras tüdruk on. See pakkumine, mille ta kohe teha kavatses, on hullumeelne, aga ta teadis, et peab selle tegema kõigele vaatamata.
„Ma tean,” sosistas Anne. „Aga mingil moel hakkab kõik hästi minema.” Ta kordas kajana lapsele antud lubadust. „Aita mind, lastes mul vaid tööle edasi jääda, palun.”
„Palun kuula mind lõpuni,” lausus Jamie. Otsustavus andis ta häälele järsu kõla. „Ma teen sulle äriettepaneku. Sa oled sünnipärane kokk, piisavalt hea, et olla silmapaistev, kui sul oleks korralik väljaõpe. Sellist väljaõpet sa praegu Pierre’i köögis olles ei saa, sest temal pole aega, et sellele pühenduda. Kuula, eks ole.” Mees oli tüdrukuga kannatamatu, sest too üritas kinnitada, et ta võiks kõike just töö käigus õppida.
„Sa võiksid kasutada osa rahast, mida mina sulle praegu maksan — mida on juhuslikult rohkem, kui sa praegu väärt oled –, et maksta kokakoolis õppimise eest. Oota. Seda juhul, kui sa ei maksa tohutuid summasid mingi kopitanud toa üüriks.
Nii, mina elan Sloane Streeti lähedal suures majas. Mul on koridori lõpus tühi tuba, mille taga on veel üks väike tuba. Vanasti elas seal toatüdruk, nii et ära looda, et see on suursugusem, kui ta on. Mõlemad toad on praegu täis vanu tennisereketeid ja vihmamantleid, aga ma võin need sinu pärast välja visata. Sina ja laps võite sisse kolida ja elada seal ilma üürita sel ajal, kui sa koolis käid — eeldusel, et sa töötad poole kohaga ka Duff’sis edasi nagu praegu, ja veel mingi kindla aja jooksul, milles me omavahel kokku lepime, kui su väljaõpe on lõppenud. Mina olen sellise vahetuskaubaga rahul, kui see ka sulle sobib.”
Mees oli nüüd tuttaval pinnal, sõnaosav ja advokaatlik, nagu peaks läbirääkimisi kohtuvälise leppe üle. Ta peatus ootavalt ja siis tuli talle midagi muud pähe. „Loomulikult mitte mingeid kohustusi. See on kõigest ärileping.”
„Sa poleks pidanud seda ütlema,” lausus tüdruk talle kärmelt. „Muidugi ma ei arvanud, et sa tahaksid …”
„Noh?” katkestas mees, et kimbatust minema peletada.
„Kas sa tõepoolest tahad oma koduse pühapaiga risustada poole kohaga koka ja beebiga?”
„Üldse mitte. Aga mina olen palju kodust ära ja korter on suur. Pakkumine on ikkagi jõus. Aga kas sa esmalt lubad mulle midagi?”
„Ükskõik mida. Ei, ükskõik mida mõistlikkuse piires.” Mees polnud tüdruku ninakat huumorimeelt varem näinud ja ta oli üllatunud, kui teistsugune tundus tüdruku nägu ilma süvenenud murelikkuseta, mis oli seda viimaste nädalate jooksul varjutanud.
„Kas sa mõtleksid tõsiselt kojuminekule? Omade juurde tagasi? Ma tean, et sina ei ole ehtne kodutu, kuigi sa ilmusid kodutu kombel minu restorani. Anne, kas sa oled kindel, et sina ja laps ei oleks õnnelikumad seal, kuhu te kuulute?”
Tüdruk vaatas temast mööda ja läikivad, kahvaturohelised haiglaseinad hajusid. Selle asemel nägi ta hallist kivist ja kivikatustega madalate majade juhuslikku kobarat künkanõlva keerus. Ta kujutluspildi päike läks pilve taha, kui üks uks avanes ja mees — oma east vanem — astus välja tuttavale tänavale. Tüdruk kuulis ukseriivi tuttavat kõlksu ja tundis leebes õhus rasket söesuitsu hõngu. Maja mehe taga oli tühi ja tänav oli tühi ning selle taga asuvad põllud mõne miili ulatuses kuni järgmise majani olid ka tühjad. Need jäävad tema jaoks tühjaks, ükskõik kui tulvil nad tegelikku elu ka olid.
„Ei,” lausus ta, „ma ei oleks õnnelikum. Meie ei kuulu sinna, mitte kumbki. Vaata, ma hakkan isegi sellega harjuma, et mind Anne’iks kutsutakse.”
„Ma ei suuda su pärisnime hääldada,” kaebas mees mitte esimest korda.
„Angharad,” lausus tüdruk. Pehme r põrises ja tõi esile Wales'i rütmi, mille ta tavaliselt üritas maha suruda.
„Angharad,” kordas mees ja naeris. „Kui mina seda ütlen, siis kõlab see kui patenteeritud pöörlev pesunöör.”
„Vahet pole.” Tüdruku naeratus tuli tagasi. „Anne on kena Londoni nimi. Aga ma jätan Owaini alles, sest see on õigusega ka lapse nimi.” Ta silitas ebemeis pead ja otsekohe oli kõik muu ununenud.
Külaline tõusis.
„Olgu siis. Vaata, et sa mulle helistad, kui nad lubavad sul koju tulla ja ma kannan hoolt, et keegi Duffs’ist sulle järele tuleks. Pane parem oma roosid vette, enne kui need janusse surevad.” Ta noogutas tüdrukule nagu muuseas ja sammus palati ukse poole.
Tänan sind, sosistas tüdruk tasa. Tänan sind, naljakas inglaslik kammitsetud Jamie Duff. Kas näed? Ta sõrm puudutas beebi põske. Kõik läheb hästi. Usalda mind, eks?
Kõrvalvoodi tüdruk vaatas tema poole kergendustundega, sest tema kummalise naabri juures paistis lõpuks mõni normaalsuse märk.
„Kas see oli … kas see oli tema?” küsis ta uudishimulikult.
Anne vaatas talle suurte silmadega üllatunult otsa.
„Minu lapse isa? Oh ei.” Ta hakkas selle mõtte peale naerma. „Oh ei. Tema isa pole üldse seda moodigi.”
Ja ta pöördus eemale, et vaadata haigla roheliste seinte asemel maastikku, mis elas tema peas.
