Katkend raamatust:

1. Veronika

Meie viimasest kohtumisest Klaraga oli möödunud peaaegu täpselt kümme aastat. Siis olime mõlemad kolmekümnesed, tema kirjutas oma nime alati rõhutatult „Clara” ja kuulus vaidlematult nende naiste kilda, keda mehed alatasa taga ajavad, millegipärast aga üsna pea sinnapaika jätavad. Või jättis tema neid? Südamesõbrannad polnud me kunagi ja või niisuguseid asju alati südamesõbrannadelegi päris ausalt pihitakse. Igatahes olin ma kuulnud, et tal sündis aastat kuus tagasi poeg, üks neist arvukaist „neitsistsündinuist”, nagu neid mõnikord rohkem või vähem heatahtliku pilaga nimetatakse. Töötas ta kuskil instituudis, minul sinna asja polnud ja nii me teineteise silmist kaotasime.

Kõike seda arvestades olin lausa üllatunud, kui tol päeval kohvikus istudes ja kerget lõunakest nosides ukse valju mürtsatuse peale pilgu tõstsin ja nägin teda sisse astumas, minu arust üsna ilmetu poisijõmpsikas käekõrval.

Klara see oli, polnud mingit kahtlust. Aastad ei olnud temast muidugi möödunud oma jälgi jätmata, aga teatud kadedusega pidin tunnistama, et ta oli veel praegugi pilkepüüdev — vähemalt nende meeste pilke, kes eelistavad twiggy’likule kondibuketile naiselikku pehmust. Klara sammus laudade vahelt läbi, ei märganud mind algul, aga siis nägi äkki ja kiljatas lausa üle kohviku:

„Veronika!!!”

Inimesed tõstsid pead. Viipasin ta kähku lähemale, ta tuligi ja istus koos oma jõmpsikaga minu lauda. Jõmpsikas osutus lähemal vaatlusel kaunis terase silmavaatega poisiks.

„Issand! Terve igaviku pole sind näinud!”

Klara mis Klara.

„Sa pole ka põrmugi muutunud!”

Sihukesi sõnu võib alati võtta kahtepidi. Otsustasin, et Klara mõtles head, ja naeratasin.

„Sina kah mitte.”

„Kus sa üldse oled olnud? Kus sa elad? Kus töötad?” Küsimusterahe nagu ikka kahe naise vahel, kes pole teineteist kaua näinud.

Kus ma elan. Siin loomulikult, Tallinnas.

Kus ma olen olnud? Ikka siinsamas. Millegipärast arvavad inimesed — või tahavad arvata? –, et kui nemad kedagi tükk aega silmanud pole, siis on teine vahepeal tingimata Ameerikas või Kuu peal käinud.

Kus ma töötan? Hahaa.

„Ma töötan valitsuses.”

Klara niigi suured silmad venisid veel karvavõrd suuremaks.

„Soo? Ja mis sa seal teed?”

„Valitsen.”

„Einoh… Naljasell oled sa alati olnud, aga…”

„Hea küll, mis ma sust ikka narrin. Ma olen majavalitseja.”

Klara nägu selgis, ta hakkas heledalt naerma.

„Majavalitsusi pole ju enam.”

„Noh, ütleme siis, et elamuekspluatatsioonivalitsuse jaoskonna juhataja.”

„Oled üks kuramuse Ostap Bender naise kujul,” ütles Klara ja naeris jälle. „Miljonäriks ei saanud, tähendab, tarvis majavalitsejaks hakata.”

„Kas või nii.”

„Mehele pole läinud?”

„Tead, see on see vana lugu, et keda mina tahan, see ei taha mind, ja kes mind tahaks, seda ei taha jälle mina.”

Ettekandja oli uute klientide saabumist märganud ja ilmus meie laua juurde.

„On teil soove?”

„Ilmtingimata,” vastas Klara kindlalt. „Poisile jäätist ja pepsit, meile kohvi.”

Ettekandja kadus, vaatasime jälle teineteisele otsa.

„Ja sina?” küsisin, kuigi olin kindel, et ka tema on endiselt üksik. „Äkki oled juba ammu pereema?”

„Mina ei abiellu põhimõtteliselt,” vastas Klara täiesti ehtsa enesekindlusega. „Milleks mul seda meest vaja on? Puhasta ja kasi, tee süüa, oota õhtuti, silm niiske peas. Ja pealegi — mul on ju mees majas.” Ta viitas silmadega poisile, kes istus erakordselt vaguralt oma toolil ja tegi näo, nagu ei paneks ta meie juttu tähelegi.

„Kah õige… Noh, aga muidu? Teed instituudis karjääri?”

„Nooremteadur. See on umbes nii nagu neljakümneaastane noor autor või sedasi.”

„Muidu läheb normaalselt?”

„Ei nurise. Sain kesklinna kahetoalise korteri, mõni mööblitükk on kah, üks Ohakas ja üks Vive Tolli ripuvad seinal. Värvitelekas kummitab ka nurgas, sapakas seisab ukse ees. Kuule, ma luiskasin ennist. Pole sa midagi endine. Kenamaks oled läinud.”

Klaraga peab harjuma. Tema viis ühelt teemalt järsku teisele üle karata, pealegi nii šokeerival viisil, võib võhivõõra ära ehmatada.

Ettekandja tõi pepsi, kohvi ja jäätise ära, vaikisime nagu käsu peale, kuni ta taas eemaldus. Rüüpasime kohvi, poiss hakkas keskendunult jäätist limpsima.

„Pagana vahva ikka, et me niimoodi kokku juhtusime. On sul meeles, kuidas me Tartus intri keldri aknast sisse ronisime? Ei julgenud hommiku poole ööd ukse taga kolistada.”

Nojah, nüüd see algab. Kas mäletad ja nii edasi. Mis parata, mälestusi heietavad kõik — vanad sõjamehed, vanad jahimehed, vanad meremehed, miks siis mitte ka vanad tüdrukud. Vanatüdrukud oleks vist grammatiliselt õigem.

„On, miks ei ole.”

„Kuule, see sinu majavalitsus või mis, see on vist niisama vaene nagu nad kõik?”

Oh issand neid hüppeid küll.

„Mis mõttes?”

„Igas mõttes. Veekraane ei ole, peldikupotte ei ole, vanne ei ole ja nii edasi.”

„Mis, sa tahad ehitama hakata või?”

Klara vaatas mind tükk aega saladusliku näoga.

„Ega ei ole ju, eks?”

„Ega ole.”

„Selge. Pagana õige nimi teile välja mõeldud — elamuekspluatatsioonivalitsus. Ekspluateerite, kuramused, aga vastu ei anna midagi.”

Isegi žargoon on sul täpselt samaks jäänud. Ikka need „kuramused” ja „paganad” ja nii edasi. Ei, sa oled ikka igapidi seesama vana Klara. Tundsin, kuidas südame ümbert läheb soojaks.

„Sa oled üks vahva plika,” ütlesin spontaanselt.

Klara naeris.

„Olen küll. Sina ka.”

Poiss töötles oma jäätist mõistliku säästlikkusega, limpsis lusikat, pidas pisikesi pause.

„Kuule, mees, mis su nimi on?” küsisin, äkki taibates, et ma ei teagi ju seda.

„Jorma,” vastas jõmpsikas kuulekalt, „r”-i kõvasti põristades.

„Sul käib siis kah suur põhjamaadevaimustus peal?”

Klara raputas pead.

„Mitte seda. Aga tead, neid kuramuse Markosid ja Marekeid ja teisi taolisi on iga lasteaed juba kuhjaga täis, tahtsin lihtsalt natuke originaalitseda. Ja mehe nimes peab „r” sees olema. Meelis on minu meelest seesama mis seelik.”

„Ära sa sellest kõvasti räägi, muidu koksavad need Meelised su kuskil pimedas ära.”

„Miks? Ega nemad süüdi ole. Ja vanemad juba minusugusele kallale ei tule.”

Mul oli äkki niisugune tunne, nagu oleksin tõepoolest vana südamesõbrannaga kokku saanud. Ega meil ju suhtlemisvaegust ole, kõigil on keegi või keegid, kellega läbi käiakse, sünnipäevadele minnakse, kohvikuski istutakse. Aga sihukest vaba ja rõõmsat olemist polnud ma kaua aega tundnud. Ma ei tea, kas me tõepoolest näitleme oma igapäevases elus liiga palju või oleme lihtsalt kole kombekad, aga midagi jääb peaaegu alati vajaka. Minu kadunud vennas, kes tosin aastat tagasi surma sai, tegi igale uuele tuttavale peaaegu silmapilkselt ettepaneku sina peale üle minna. „Muidu ei saa inimest korralikult teatud kohtagi saata, kui tahtmine tuleb. Kuidas sa ütled, et palun olge hea ja minge persse.”

Jah, Hannese surm oli meile emaga vapustavaks hoobiks. Ema ei saanudki sellest päriselt üle. Kas tõesti on lastele pandud lootused nii suured ja vägevad, et laste kadudes kaotab ka inimese oma elu õige mõtte? Ei tea. Mul pole lapsi, pole kunagi olnud. Kui ma Klara poja sünnist kuulsin, käis korraks peast läbi, et peaks sedasama tegema. Sigitajatest puudust ei ole, jumal tänatud. Kasvatajatest küll. Aga… Nojah, mis selle üle enam targutada. See mõte jäi sinnapaika ja küllap oligi niiviisi parem. Ma ei oska ennast emarollis õieti ette kujutadagi. Häbi öelda, kuid ei oska. Ei oska õieti ka Klarat. Aga ju ta siis sellesse rolli passib, poiss näib igapidi kasvatatud olevat.

„Noh, mis sa nii mõttesse jäid?”

Naersin võimalikult vabalt.

„Tuli paar lollust meelde. Ah, olgu.”

„Homme on laupäev, mis sul ka plaanis on?” küsis Klara.

„Aga sinul?” Vastasin küsimusega, ise poleks vastata osanud. Õigemini polnudki midagi vastata. Plaane ei olnud.

„Mina sõidan homme hommikul Pariisi,” teatas Klara rahulikult. „Tahad, tule ka! Õhtuks saame tagasi. Või pühapäeval.”

Mis liig, see liig. Aga olgu, teeme mängu kaasa.

„Nõus. On sul pilet juba võetud?”

„Mis pilet? Me läheme minu sapakaga.”

Taga paremaks. Pea vastu, Veronika, siin on mingi trikk peidus. Või mängib Klara jälle sihukest unistamismängu, nagu tal kunagi kombeks oli? Omamoodi toredad olid need noorte tüdrukute mängud: „Kuhu me siis täna läheme? Mis sa arvad Singapurist?” — „Võiks küll.” — „Tehtud!” Ja nii me siis rändasime kujutlustes Singapuri. Tuletasime meelde, mis me kunagi selle linna kohta olime lugenud või kuulnud, otsisime välja pilte ja raamatuid, ning kõndisime nois legendaarsetes paikades, imetlesime loodust, arhitektuuri, kõike.

Siis oli see tore. Nüüd aga, ausalt öelda… Ka mina olen vist liiga praktiliseks muutunud! Miks ei võiks sedasama mängu nüüd uuesti mängida? Ei tea, miski hakkab siiski vastu. Võib-olla sellepärast, et nüüd, neljakümneaastasena, mõjuks niisugune mängimine ikkagi narrilt. Võib-olla sellepärast, et nüüd oleks mängu lõpetamine valusam. Võib-olla… Ah, ikka ja igal pool need „võib-ollad”! Et inimene ka iialgi midagi päris kindlasti ei tea! Tuhka! Las lennata! Maandumine tuleb nagunii, tahad või ei.

„Mis sa jälle mõtled? Aa… Sul on vist keegi, keda sa tahaksid kaasa võtta? Ah? Ausalt, vanapiiga?”

Kui ausalt, siis… peaaegu. Virgo. Ma ei ütleks, et mul oleks elus just hirmus vähe austajaid olnud, aga… Virgo oli neist kõige kummalisem.

Algul sai nalja tema nimega. Kui ta ennast tutvustas, siis ma vist isegi turtsatasin. Ta ei teinud sellest väljagi, kehitas õlgu ja ütles: „Mis parata. Ma tean küll, et see peaks olema pigem naisenimi. Aga kui mu vanemad sihukese lollusega hakkama said, mis mina sinna parata võin. Muide, mees-Virgosid on rohkemgi, kui teada tahate.” Ja loendas mulle terve rea, nende hulgas üsna tuntud isikuid.

„Einoh… Mis minul sellest…”

Nii me tutvusime. Sellest peale hakkas ta minu juures käima. Need olid väga imelikud külaskäigud. Ta tuli, võttis mantli maha, istus tugitooli, võttis riiulist nagu juhuslikult mingi raamatu ja hakkas lugema. Mina läksin kööki, keetsin kohvi, tegin võileibu, tõin tuppa, katsin laua. Ta ei vaadanud minu poolegi, muudkui luges süvenenult. Kui ma ta tähelepanu lauale juhtisin, pomises ta ähmaselt „aitäh”, võttis võileiva ja luges seda närides oma raamatut edasi. Ma ei osanud midagi ette võtta. Et mitte tola osas olla, otsisin endalegi raamatu ning teesklesin lugemist. Virgo istus oma lektüüri taga paar-kolm tundi, tõusis siis, tänas, ütles, et oli väga meeldiv, ja lahkus. Pidasin teda esimese hooga pisut topakaks, kuigi teadsin, et ta on kõrgharidusega filoloog ja selles ringis üldiselt tunnustatud mees.

Teisel korral käitus ta niisamuti, suvatses ainult minuga kah mõne sõna juttu ajada. Iga täie mõistusega naine oleks ta vist uksest välja visanud, aga mind hakkas miski temas köitma ja huvitama. Küllap oli see peamiselt uudishimu, et kui kaua niisugune suhtlemine siis õieti kestab.
Kestis. Ja küllaltki kaua. Pikapeale olin teada saanud, et ta on lahutatud, elab koos tütrega, naistega põhimõtteliselt ei tegele, viina ei võta, ei suitseta, ei käi spordivõistlustel. Ühesõnaga, nagu öeldakse: ei söö, ei joo, ei käi ja isegi ei rooma.

Ma ei mäleta, mitmendal õhtul see oli — vist kogunes neid selleks ajaks juba oma tosin –, kui ta äkki raamatu kõrvale pani, pilgu otse mulle silmadesse tõstis ja küsis: „Kas ma tohiksin täna siia jääda?”

Ma ei tea, mida teised naised oleksid vastanud. Aga mind valdas meeletu eksperimenteerimislust ja ma ütlesin lühidalt: „Tohid küll.” (Sina peale olime mingil imelikul kombel siiski jõudnud minna.) Ja lisasin kohe — ma ei salga, et pisukese naiseliku õelusega: „Aga sel juhul pead minu kõrval magama, teist aset mul ei ole.”

Virgo rahu jäi kõigutamatuks, ta noogutas ja vastas: „Nii see oli mõeldudki.”

Säh sulle. Noh, eks näeme, mõtlesin nüüd juba lausa vihaselt. Samal ajal tegi olukord mulle ka nalja ja erutaski natuke.

„Väga hea. Võta ainult arvesse, et ma olen harjunud alasti magama.”

„Mina ka.”

Nüüd jäin küll tummaks. Viivuks lõin kõhklema, mõtlesin juba, et ajan ta välja. Siiski sai uudishimu võitu. Aga kui ta mu voodis oma käte vahele võttis, polnud kogu mu õelusest ega eksperimenteerimislustist enam jälgegi järel. Mul oli temaga lihtsalt väga, väga hea.

Nii me siis elasimegi juba terve aasta: aeg-ajalt jäi ta minu juurde, aeg-ajalt läks sõnagi lausumata ära, oma koju. Pentsik küll, aga selle aasta jooksul juurdus ja süvenes minus mingi kindlustunne tema suhtes — ma hakkasin teda tingimusteta usaldama. Naise puhul on see peaaegu sama mis armastus. Peaaegu. Selles kogu lugu oligi. Ta ei vihjanud kordagi, et me võiksime abielluda, ja mina omalt poolt ei teadnud, mida ma oleksin tema ettepanekule vastanud.

Vaat, Virgo võtnuksin ma meie Pariisi-reisile kaasa küll. Aga… Mis mind õieti takistas seda Klarale ütlemast? Jälle ei tea. Küllap mingi kuues või seitsmes või kaheksas meel — issand, kui palju neid inimesel üldse võib olla?!

Nõnda ma siis vastasingi lühidalt: „Ei, mitte kedagi.”

„Minu meesterahva peame igatahes küll kaasa võtma. Mul pole teda lihtsalt kuhugi jätta.”

Las lennata. Lapsed on muinaslugudes ja unistustes kõige meeldivamad kaaslased. Nemad tunnevad veel mängureegleid, mille meie oleme juba ammu ära unustanud. Ma olen alati kadestanud seda laste imepärast võimet elada ühtaegu fantaasias ja reaalsuses, kummagi maailma piire rikkumata. Üks mu pisike sugulane palus mind kord enda seltsi liivakooke küpsetama. Noh, mis siis ikka, tädil pole kuhugi kiiret, küpsetame. Küpsetasime. Siis tuli aeg sööma hakata. Oma tobedas täiskasvanusoovis mängu jäägitult kaasa teha tõstsin ma liivakoogikese suu juurde ja tegin suu lahti. Mu kolmeaastane kaaslane karjatas surmani kohkunult ja hüüdis: „Ega siis päriselt ei saa!” Vaat kus on loogika, millest meil täiskasvanutel tuleks palju õppida.

Nii et las Jorma tulla pealegi kaasa. Kindlasti on meil sel unelmareisil temast kõige rohkem abi ja kasu.

„Tahad ema ja minuga Pariisi tulla?” küsisin Jormalt, kes oli just oma jäätisega toime tulnud ja viisakalt suud pühkis.

„Tahan küll.”

„Jutt nii pikk. Sõidame.”

Ja siis ütles Klara midagi täiesti ootamatut. Ta silmitses mind kuidagi ebaleval pilgul ning lausus pikkamisi: „Ma kardan, et kogu selles loos on üks kuramuse paha eksitus. Sa arvad vist, et mul on plaanis meie vana mängu mängida?”

Vahtisin talle tummalt otsa. Ta tegi abitu grimassi ja seletas: „Vaata, asi on nii, et see pole üldse mäng. Me sõidame kolmekesi tõesti Pariisi. Pariis on pisitilluke asula Saksi külanõukogus Rakvere rajoonis, Kadrina lähedal. Kui ei usu, vaata ENE-st. Sa võid nüüd küsida, kust mina seda nii täpselt tean. Näed sa, lugu on selles, et ma olen nagu sealt pärit. Seal oli kunagi minu vanaisa talu. Kolmekümnendate aastate algul kolisid mu vanavanemad linna, mu isa oli tollal, noh, arva ise — circa kahe-kolmeteistaastane poisipõnn. Aga talu vundament on alles ja loodus on alles. Ja ma käin igal aastal mitu korda seal enda ja maailmaga aru pidamas.”

Minus varises miski nagu kokku. Midagi lapselikku ja ilusat. Aga siis purskasin ma täiest kõrist naerma. Klara vaatas mind esialgu kohkunult, sai siis aru ja naeris kaasa, ainult palju vaiksemalt ja kuidagi nukralt. Jorma vaatas meid veidi heitunud pilgul, patsutasin teda õlale.

„Ära tee väljagi, noormees. Väike nali, nagu öeldakse.”

Klara vahtis mind ikka veel õige pattukahetseval ilmel.

„Oled sa väga pettunud, Veronika?”

Naersin jälle, nüüd juba südamest.

„Mille pärast? Et Pariis on Eestis ja mitte Prantsusmaal? Tobedus! Sõidame!”

„Anna oma aadress, kell kaheksa olen sul ukse ees.”

Istusime veel mõne aja, siis läksime lahku. Tööasjad, mis olid mind kesklinna toonud, ajasin juba enne lõunat ära, nüüd pidanuksin kohe trolli astuma, et tööle tagasi sõita, kuid loobusin millegipärast ja kõndisin paar peatusevahet jala. Mõtlesin Klarale ja Pariisile. Ei mingeid unelmaid enam, ja parem vist on. Kes teab, mis tunne mul olnukski pärast seda mängu. Nüüd on kõik selge ja lihtne. Rakvere rajoon, Saksi külanõukogu, Pariis. Hahahaa.

Ei tea, mida selga peaks panema? Augustikuu kohta on küll ülearugi soe, aga kui Klara mõtleb tõesti sinna ööseks jääda… Ja järsku tabasin end avastuselt, et ma polnudki tähele pannud, mis Klaral täna seljas oli. Ei, see pole enam naisterahvas, kes teise naise rõivastust ei näe! Naised vahivad teiste naiste riideid ikka nagu sõdur lahinguväljal vaenlase relvastust — kas on nigelam kui mul või käib minu omast üle? Oot-oot, tagantjärele peaks ju saama midagi taastada. Õigus! Tal olid bordoopunane seelik, sama karva jakk ja valge pluus. Meelde tuli! Tähendab, veel pole kadunud kõik. Allons, enfants, de la patrie!

Hõiskasin enne õhtut. Koju jõudes seadsin küll kõik kenasti valmis, ümisesin heas tujus laulukestki, aga siis helises telefon…