Pendipäeval ärkavad ussid üles

21. märtsi pendipäeva nimetatakse J. W. Boecleri kirjutatud raamatus “Eestlaste ebausukombed, viisid ja tavad” (ilmus 1854) usside ärkamise päevaks. Sel päeval ei tohtinud metsast puid koju tuua ega ka terariistadega töötada. Veel pööras pendipäeval kala pea kalda poole.

Pendipäevast on teateid üksnes mõnedes vanemates 18. ja 19. sajandi trükiallikates, seda tähistati Harjumaal.

Pendipäevale on nime andnud õhtumaa munkluse patriarh, benetiktiini ordu alusepanija ja Monte Cassino kloostri abt Benedictus Nursiast, kes suri 21. märtsil 467. Pärast reformatsiooni kaotas pendipäev oma tähtsuse ja ununes. Ainsaks märgiks pühamehe kunagisest üldtuntusest Tallinnas on maalitud kujutis Niguliste peaaltari aluskapil ehk predellal.

Nimi Benedictus tähendab ladina keeles „õnnistatu“. Benedictus pärines Itaaliast Perugia provintsist. Kahekümneaastaseks saades siirdus ta kolmeks aastaks erakuna koopasse elama.

Mõne aja möödudes läks Benedictus Monte Cassino mäele, kus rajas kloostri ja kehtestas omakoostatud ühiselureeglid. Naiskloostri abtissiks Monte Cassinos sai Benedictuse kaksikõde Scholastika. Kui õde suri, olevat Benedictus tema hinge valge tuvi kujul taevasse läkitanud.

Benediktiini ordu on vanim mungaordu Euroopas ja sellel oli oluline roll hariduse levitamisel. Meile on tuntud mungaordu valmistatud benediktiiniks nimetatav liköör.