Pihtimus: kuulen, kuidas naaber oma last ahistab ja mul pole õigust vahele sekkuda...
Tegemist on üksikemaga, vanust natuke üle neljakümne. Karjäärialaselt on ta tõesti ülimalt edukas: töötab kõrgel kohal ning saab väga head palka. Muud elu ei näi tal olevat, vähemalt mulle on selline mulje jäänud. Paraku eeldab naaber, et ka tema kuuendas klassis käiv tütar peab saama vähemalt sama edukaks.
Sellest johtuvalt on valitud äärmiselt karmid kasvatusmeetodid. Kaks aastat tagasi, kui tema kõrvale kolisin, sain pika lapsekasvatusteemalise loengu osaliseks. Juba siis kehtis kord, et iga hinne, mis pole viis, päädib karmi karistusega. Tegelikult on laps sellist drilli saanud juba kooli algusest, võib-olla isegi lasteaiast. Loomulikult peavad ka kõik käitumis- ja hoolsushinnangud tunnistusel eeskujulikud olema, samuti ei tehta mingisuguseid järeleandmisi muusikakooli osas.
Tänu taevale — laps on hea peaga ning ülimalt kohusetundlik ja ajal, kui mina olen teda tundnud, on ta saanud vaid neli nelja. Nii uskumatu kui see ka pole, on iga kord järgnenud karm füüsiline karistus ning veel mingi lisasanktsioon. Peaaegu kõigi arust on see täiesti haige käitumine! Samas ema rõhutab, et tal on seaduslik õigus oma last kasvatada nii kuidas soovib. Üks teine naaber rääkis juhtumist ka tuttavale sotsiaaltöötajale, ent too ütles, et ei saa midagi teha, kuna olukord pole ikka liiga tõsine.
Kuna tüdruk on seni isolatsioonis elanud (külalisi ega erilist koolivälist suhtlust ei või ju olla), siis ta ei taju oma situatsiooni. Arvabki, et selline elukorraldus on ainuvõimalik. Tõsi küll, ilmselt murdeea saabumisega on viimasel ajal kuulda, kuidas ta emale vastu hakkab ning see on päädinud paari tõeliselt suure skandaaliga.
Kas keegi oskab pakkuda, miks üks ema peaks oma lapsega nõnda karmilt käituma? Kas tegemist on psüühikahäirega või lihtsalt kibestunud inimesega, kes üritab äärmiselt brutaalselt oma arusaama vahendeid valimata peale suruda? Kusjuures hea esmamulje jätmises on see naine meister. Alles siis, kui temaga lähemalt suhelda, saab aru, et midagi on valesti.
Paraku näib, et tegu on väljapääsmatu olukorraga, hoolimata naabrite pingutustest (rääkimine, sotsiaaltöötajale teatamine), pole midagi paranenud. Lähiaastad on otsustavad — kas tüdruk hakkab vastu või jääbki sellise eluga nõusse. Kusjuures olen veendunud, et temastki saab karjäärialaselt ülimalt edukas inimene, ent tõelist õnne see ei too. Kardetavasti ei suuda see tüdruk luua normaalseid usalduslikke suhteid ning tööalane eneseteostus hakkab kompenseerima puuduvat — nii nagu emagi.
Vahel tundub elu arusaamatu ja ebaõiglane. Ükski laps pole nii jõhkrat kohtlemist ju ära teeninud. Tegelikult pean ise ennast üsna karmiks emaks, kuid see on liig. Piir karmi kasvatuse ning vägivalla vahel on tegelikult väga õhuke. Kas oleks siiski kuidagi võimalik olukorda muuta, oskab keegi nõu anda? Inimestel võib ju tõesti olla õigus kasvatada last, nagu nad soovivad, ent see on ju liig.
