Psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda annab õnne valemi ja õpetab depressioonist üle olema

Mõned ütlevad, et õnn on see, kui õnnetust ei ole. Psühholoogiline nõustaja ja kolumni „Õnne valem“ autor Tiina Jõgeda tõdeb, et positiivse ellusuhtumisega inimesed on elus õnnelikumad kui närvilised ja kriitilised inimesed. „Positiivselt meelestatud inimestel on kõik asjad kergemad, kaasa arvatud rahateenimine. Nad näevad kergemini võimalusi,“ ütleb Tiina.

Kas on võimalik, et inimene on küll õnnelik, aga ei tea seda ise?

Õnn ei ole ratsionaalne teadmine, vaid ikkagi sisetunne. Me võime panna faktid ritta ja tavaliselt seda tehaksegi, öeldakse kellegi kohta, et ta on ju nii rikas või tal on ju nii ilus abikaasa, järelikult on ta õnnelik. Aga esiteks ei ole see teiste otsustada ja teiseks ei saa õnnelikkust faktide põhjal määratleda.
Aga kas inimene saab elada nii, et ta ise ei tea, et ta on õnnelik? Natuke saab. Inimesed on ära õppinud virisemise ja kurtmise. Kui näidata, et nad mõtlevad oma olukorra hullemaks, kui see tegelikult on, ja tuua nad nii-öelda valguse kätte, saavad nad aru, et asjad ei ole nii halvad, kui nad on mõelnud.

Kas õnnelikkuse taset saab mõõta?

Objektiivselt ei saa, kuigi karakteristikuid on palju. On Euroopa mudel ja ülemaailmne mudel, mida on nimetatud õnneindeksiks. Need mudelid mõõdavad tegelikult objektiivseid väärtusi. Seda nimetatakse küll õnneindeksiks — asjale on lihtsalt pandud ilukirjanduslik nimi. Muidugi saab mõõta, kui palju on mingis riigis haritud inimesi, kui palju on tervelt elatud aastaid, mitu ruutmeetrit on inimestel elamispinda — see kõik mõjutab inimese rahulolu ja toimetulekut, aga õnne see iseenesest ei näita. Õnneindeksite kokkuvõttes selgub, et kõige õnnelikumad inimesed elavad kõige vaesemates maades, sageli tuuakse näitena Filipiine, mille majanduslikud näitajad on väga viletsad, aga inimeste enesetunne ja eneserefleksioon on rahulolev ja positiivne. Nad ütlevad rahulolevalt, et jah, nad on õnnelikud, kuigi neil pole mingeid materiaalseid väärtusi.

Kuhu eestlased selles tabelis asetuvad?

Eri uuringuid tuleb igal nädalal. Ühe meetodi järgi on Eesti maailma õnnelikkuse tabelis eesotsas, teise meetodi järgi tehtud uuringus jälle täitsa taga. Minu arvates nende uuringutulemustega tegelikult kiusatakse inimesi. Kui ma loen, et Eesti on oma õnneindeksilt mingil väga viletsal kohal, siis mida see mulle annab? Mida ma oma eraelus selle teadmisega peale hakkan? Mitte midagi. Ja teistpidi ka: kui mulle öeldakse, et eestlased on kõik väga õnnelikud ja mina juhtumisi olen sel päeval väga õnnetu, siis mul hakkab ju veel halvem. Tuleb tunnistada, et väga kõrgeid positsioone me nendes tabelites ei saavuta, suurem jagu uuringutest näitab, et eestlase subjektiivne rahulolu eluga, endaga ja nii edasi on vähesem kui paljudel teistel rahvastel. Ma ise sedalaadi spordivõistluste tabeleid ei armasta, aga jah, eestlase tunded kipuvad kanduma sinna tumemeelsete tunnete kanti sagedamini kui näiteks taanlastel või soomlastel.

Sa ütlesid „sel päeval õnnetu“. Kas õnn on siis vaid lühike hetk, mitte pidev voog?

Olemas on erinevad õnned. Armunud kogevad suurt õnnehetke, see on see, millest „Faustis“ kirjutatakse: „Oo, kaunis hetk, sa viibi veel!“ Siis ta on hetk. Aga inimese psühholoogiast, geneetikast ja isikupärast sõltub ka, kuidas ta oma elukvaliteeti ise hindab. Samade tingimuste juures hindab mõni inimene oma elu väga heaks, teine jälle kehvemaks. Stabiilsetel ja positiivsetel inimestel on õnnetunne püsivam ja kergemini saavutatav, neurootilisemad inimesed vaatavad maailma kriitilisema pilguga, nad tunnevad ennast elus halvemini ning neil on õnne ja rahulolu raskem saavutada. Psühhoanalüüsi seisukohast võiks seda nimetada kriitiliseks superegoks: osa inimesi kritiseerib palju — ennekõike iseennast — ja neil on raskem. Need, kellel on superego sõbralikum ja rahulikum, lepivad kergemini, on positiivsemad ning saavutavad ka oma elu eesmärke kergemini. Positiivselt meelestatud inimestel on kõik asjad kergemad, kaasa arvatud rahateenimine. Nad näevad kergemini võimalusi.

On tehtud selliseid katseid, et inimestele antakse kätte ajaleht ja nad peavad leidma sealt mingi foto või pealkirja, aga enne mõõdetakse nende depressioonitaset. Kõrge depressioonitasemega inimestel kulub ülesande täitmiseks rohkem aega kui neil, kellel on madal depressioonitase. Neil ei kulu nii palju energiat oma probleemidele, vaid nad käivad ringi lahtiste silmadega. 

Kas eestlased virisevad rohkem ja on kriitilisemad kui teised rahvad?

Juba baltisaksa mõisnik Manteuffel ütles üle saja aasta tagasi, et eestlane on kõige uue suhtes umbusklik, aga ta lisas ka, et eestlane on loomult otsekohene ja pikka keerutamist ei armasta. Selline suhtlemislaad võib ju jätta skeptiku mulje, aga see on kõigest mulje. Erinevate rahvaste väärtusuuringute skaalal paigutub eestlane mõiste „ilmalik-ratsionaalne“ alla, see tähendab, et eestlane on ennekõike ellujääja tüüpi, aga tõsi on ka see, eestlases on vähem sallivust kui näiteks rootslases või ameeriklases, samuti ei usalda me naljalt autoriteete ja igasugu „kuulsusi“, nii et see paljuräägitud talupojatarkus peab meie puhul ikka veel paika küll.

Eestlased on järelikult kehvad suhtlejad…

Eesti inimestele ei ole õpetatud suhtlemist, eriti vanematele põlvkondadele. Praegu saame osa Ameerika filmidest ja telesaadetest, mis teevad pool sotsiaalhariduslikku tööd ära. Noored õpivad nende najal suhtlema. Ka Põhjamaades on inimeste empaatiavõimega rohkem tööd tehtud kui meil.

 
Kuidas vanus stressi- ja depressioonitaset mõjutab?

Kõige vastuvõtlikum ollakse depressioonile kõige toimekamas eas, eluaastates 30–40. Selles eas on partneritega kõige rohkem suhteid, elu on majanduslikult ja karjäärialaselt pingeline, inimene peab raha teenima, nii et stress on igas mõttes laes. Enne seda, kahekümnendates aastates, on surve küll suur, karjäärivalikud on tehtud, inimene otsib oma kohta elus, partnerivalik on käsil, aga ka optimism on suur — noorena tundub, et kõik on veel ees. Eakad inimesed on aga juba leppinud. Arengukriisid on läbitud. Öeldakse, et pensionieas, üle 65 eluaasta, hakkab õnnelikkuse tase jälle tõusma. 

Kui palju mõjutab õnnetunnet see, et enamik pensionäre elab ikkagi väga piiratud vahenditest?

Õnnetunnet mõjutab see vähe, eriti vanas eas. Selleks ajaks on inimene juba õppinud elama, toime tulema, tema harjumused ja elustiil on välja kujunenud. Tal ei ole ambitsioone, et kui ta nüüd saaks miljon miljonit, hakkaks ta kohutavalt suuri kannapöördeid tegema. Eluga rahulolu annavad peresidemed, hoolivad suhted lähedastega, aga meeleolu tõstab ka sõprade-tuttavatega koos tegutsemine, värske õhk, enese liigutamine. Eelkõige aga tunne, et oled kellelegi vajalik, isegi juhul, kui see on ainult kassivolask, kes sinult iga päev räime ootab.

Mis on eakamatel kõige suurem stressor?

Töökoha kaotus — see ei ole tegelikult sugugi väike löök. Aga kõige raskem on partneri surm, eriti muidugi pikaajalises kooselus, kus inimesed on muutunud justkui üksteise kehaosadeks. Ümberõppimine ja üksi toimetulek on just emotsionaalselt väga raske. Pensile jäädes on raske ka sotsiaalse staatuse kaotus. See on suur elumuutus, kui ühel päeval ei ole vaja enam hommikul kuhugi minna, korralikult riidesse panna ja et pole päeval kellegagi kohvijuttu puhuda.

Ja siis ühel hetkel juhtub see, et inimene ei tahagi enam kodust välja minna — selleks kulub liiga palju vaeva.

Just, see on ohtlik hetk, aga see pole ainult vanadel nii. Ka noorematel juhtub seda, kui nad kaotavad töökoha ja sellega ka sotsiaalse staatuse.

Kuidas depressiooni ära tunda? Paljud võib-olla ei teagi, et neil depressioon on.

Tähelepanelikuks võiks muutuda, kui meeleolulangus kestab üle kahe nädala järjest. Siis võiks juba perearsti juurde minna. Tujulangusele järgneb närvilisus. Meestel, kes autoga sõidavad, avaldub närvilisus juhtimisstiilis. Ise olen ka teinekord sõitnud niimoodi kõrvalistmel, et süda läheb pahaks, sest autojuht peksab närviliselt pedaale. Enesekontroll väheneb, naistel esineb nutuhooge. Söögiisuga võib olla nii ja naa: mõnel kaob ära, mõnel just tekib.

Mida lähedastel tasuks tähele panna?

Tähelepanelik võiks olla, kui ema, isa või mõni teine pereliige lakkab enda eest hoolitsemast. Ei viitsi end kenasti riidesse panna, juukseid kammida, rulle pähe keerata… see tähendab, et inimene on endale käega löönud. Järgmiseks ei taha ta enam õue minna ega ka voodist välja tulla. Sellepärast on paremas olukorras need, kellel on koer — tema pärast on nad sunnitud ennast kokku võtma. Kassiga ei pea küll välja minema, aga kass on ka hea, tal on väga head stressi maandavad omadused. Vanadekodudes on täiesti olemas kassiteraapia — vanadele inimestele viiakse silitamiseks kassipoegi. See, kui nad saavad päevas või nädalas kordki kassipojaga mängida, parandab meeleolu märkimisväärselt.

Kas see on nii tänu nunnumeetrile või mõnel muul põhjusel?

Neil tekib inimlik kontakt, puutekontakt elusolendiga. Eriti vanainimestel on see probleem, et neid ei puuduta keegi enam. Suudlemised ja üldse kogu romantika on ammu ununenud, aga kaob ära ka muu inimlik füüsiline kontakt — eriti neil, kes on vanadekodus. See on ka üks põhjus, miks just üksikutel on eriti raske. Nii et jah, silitamisest on palju abi, pluss muidugi ka nunnumeetri pool (naerab). 

Depressioon ja kevadväsimus. Kuidas vahet teha, kummaga tegu?

Pole erilist vahet. Mis selle diagnoosiga ikka peale hakata. Mõlemal puhul tasub süüa vitamiine, D-vitamiini sisaldavaid toiduaineid, käia päikese käes jalutamas. Kui olin veel nõustaja, käis depressioonipatsiente väga palju. Mina ei saanud neile ravimeid välja kirjutada, aga ma mingil juhul ei soovitanud kellelegi antidepressante. Enne kui nende kallale minna, võiks ikka muid asju proovida. Head ravimid on lõhekala, oomegarasvhapped, päike, ja kui vaja, siis ehk mõned väga leebed unetekitajad, mida saab käsimüügist.

Mida arvata lausest, et parem juua väljas kui nutta kodus? Ka alkohol on ju unetekitaja, mida saab käsimüügist.

Alkohol on antidepressant küll, aga ainult kuni 20 g puhast alkoholi. Suurtes kogustes alkohol on mitte antidepressant, vaid depressant ja samamoodi ka nikotiin — mõlemad süvendavad depressiooni. Aga väljaskäimise puhul on hea see, et sa suhtled inimestega. Alati on parem minna inimeste sekka kui jääda üksi koju nutma. Seal sa oledki üksi.

Kui pind juba jalge all kõigub või on läinud, aga tunnete ootamatut jõulisusepuhangut, et tahaks midagi muuta, mida siis teha?

Kui juba jõulisusepuhang tekib, on väga hea. Paljud tulevad nõustamisele jutuga, et neil on nii ränk depressioon, et nad ei oska mitte midagi, ei taha mitte midagi, küsivad: mida nüüd teha? Mina olen seepeale öelnud, et te olete juba väga palju teinud sellega, et olete siia minu juurde jõudnud. See on väga suur samm. Raske depressiooniga inimene ei suuda enam kodustki välja tulla, rääkimata nõustamisaja kinnipanekust ja kohaleminekust. Vanainimestel muidugi ei ole esiteks kommet käia nõustaja juures ja teiseks ei ole ka raha. Ja paljud vanemad inimesed tulevad nõustaja juurde kas oma laste pärast või siis just elukaaslase kaotuse pärast. Enda muresid justkui häbenetakse.

Kuidas nõustaja neid aitab?

Kuulamisega. Eakatel pole sageli kellegagi rääkida. Lastel pole aega, paljusid teemasid ei tahagi laste või lähedastega rääkida, sageli ei taheta ka lähedasi oma muredega kurnata ning nende jaoks on nõustaja juurde minek väga mõistlik lahendus. Muidugi on vanemal põlvkonnal iseäranis tugev see mõtteviis, et inimesel peab asi ikka väga hull olema, kui juba psühholoogi juurde minnakse. Noortel seda probleemi pole, nad teavad, et „Sopranodeski“ käiakse psühholoogi juures… See on heas mõttes trenditeema, üks võimalus enese arendamiseks.

Kas on võimalik, et depressioon läheb ise üle? Näiteks eneseabiraamatuid lugedes ja endaga tööd tehes?

Leebemad variandid lähevad küll ise üle, puhtalt mõttetöö ja enesekasvatusega. Inimese oma mõttemaailmast sõltub väga palju. Tuleks endale öelda: ma saan sellest üle, lähen eluga edasi, otsin, mida elul veel on pakkuda. Muuseas, on tekkinud täiesti uus psühholoogia koolkond, happy ageing ehk õnnelik vananemine. On hakatud aru saama, et kui vanasti lükati rauk ahju taha, siis nüüd teevad vanemad inimesed kannapöördeid, leiavad uusi väljakutseid, elukaaslasi. On uued spordialad: kepikõnd ja golf näiteks. 

Paljud aitavad ja toetavad majanduslikult lapsi. Kas see on ka suur stress?

Jah, meie inimesed peavad seda tähtsaks, aga tegelikult tuleks mõelda iseendale. Lisaks teiste aitamisele tuleb ka ennast aidata, nagu lennukis õpetatakse: kui hapnikumask kukub alla, pange kõigepealt mask pähe endale ja alles siis kõrvalolevale lapsele. See kehtib elus ka: tehke ennast õnnelikuks ja laps muutub juba sellest õnnelikumaks, et teil on kõik hästi. Meil kardetakse iseendale elamist ja samas tehakse järeltulijatele karuteene. Nad harjuvad saamisega nii ära, et peavad seda iseenesestmõistetavaks. Tegelikult on igal inimesel oma isiklik elu ka: võib vabalt osta endale pudeli veini, minna juuksurisse, massaaži…

Kuidas erineb depressioon meestel ja naistel?

Naiste stressi on mõõdetud rohkem ja sellest jääb ka mulje, et naistel on seda rohkem. Tegelikult on naised tublimad arsti juures käijad. Mehed elavad sissepoole ja kannatavad rohkem vaikides. Üheks põhjuseks, miks mehed meil südame-veresoonkonnahaigustesse vara surevad, on just see, et nad elavad enda sisse, naised elavad rohkem väljapoole ja saavad ka rohkem abi.
Ütleme, et ma olen muretsev tütar, kelle isal on depressioon. Mida ma tegema peaksin?
Kui tundub, et tal on halb olla, siis tuleks kõigepealt temaga rääkida. Kui ta sellega nõustub, siis on juba pool võitu käes.

Aga kui isa ütleb, et tal pole midagi viga ja pole vaja muretseda?

Ega lähedased ei saagi depressioonis inimesega suurt muud teha kui pakkuda tuge: ma olen su jaoks olemas, ma kuulan sind, kui sa tahad rääkida… Samas on need kõik väga ebaeestlaslikud laused. Aga võib juhtuda ka, et lähedased on nii mures, et otsivad ise abi, tulevad psühholoogi juurde ja tahavad isale aja kinni panna. Nõustaja on selle peale sunnitud ütlema, et isa peab ise helistama, sest täiskasvanud inimesele ei saa keegi teine aega kirja panna. Ma võin seda teha, aga ta ei tule ju kohale. Inimene peab ise tahtma kohale tulla, siis ta saab ka abi. Isegi need, kes tulevad sellise jutuga, et naine käskis tulla, aga mul pole midagi rääkida, hakkavad juba paari minuti pärast rääkima. 

Mida saab igapäevaselt ise teha, et olla õnnelik?

Saab teha palju praktilisi asju. Tehke endale midagi head, lubage endale midagi ilusat, sööge head toitu, ostke šokolaadi… Tähtsad on ka liikumine ja värske õhk. Helistage sõbrannale või kooliõele, kellega te ei ole 20 aastat rääkinud. Kõik toredad asjad, mida annab välja mõelda, on abiks.
Suhetest rääkides: kui palju on neid inimesi, kes on suhete tõttu depressioonis? Ei kannata oma partnerit näiteks silmaotsaski, aga lahutada ei taha, sest üksi olla oleks veelgi hullem…
Väga palju. 80–90% psühholoogide vastuvõtul käijatest tulevad just suhete pärast. Suhted on sassis elukaaslasega, lastega, ülemustega, töökaaslastega… Üldjuhul tullakse ikkagi lähisuhete pärast. Aga isegi selline kooselu, mis on muutunud täiesti formaalseks, tekitab lagunedes stressi. Kaob harjumuspärane, rutiinne süsteem, inimene on täiesti uues situatsioonis. Nagu onu Remuse jutus, kus Jänkuonu ütleb: „Kibuvitsapõõsas on mu kodu!“ Torgib küll, aga ta ON kodu. Paarisuhe võib samamoodi stressi tekitada, aga inimene on sellega harjunud. Ja paljud ei lähe laiali ning tapavad teineteist nii vaimselt kui emotsionaalselt. 

Kui palju on kasu usaldustelefonidest?

Võiks olla palju kasu, aga need on meil väga raskesti kättesaadavad. Töötavad mingitel aegadel ja nendel tööaegadel on liinid koormatud. Siis on seksiabitelefonid: napis pesus tüdruk reklaamib: „Helista mulle, mõtlen vaid sulle,“ aga ükski naine ei hakka ju sellele telefonile helistama. Samas on ka naistel vaja rääkida. Kahjuks ei ole ei riigil ega ka inimestel raha, et abitelefone ülal pidada.

Kui suur kasutegur on sinu kolumnil „Õnne valem“?

Viie aasta jooksul, mil ma seda kirjutanud olen, on tulnud väga palju positiivset tagasisidet. Ma olen ju aastate jooksul kirjutanud igasugu teemadel, seinast seina. Kunagi kirjutasin palju poliitikast ja korruptantidest, aga see oli kohutavalt stressitekitav töö ja ma ei saanud kunagi kiita. Öeldi, et poliitika- ja majandusajakirjanikule on positiivne tulemus see, kui sulle helistab tähtis minister või poliitik ja sõimab näo täis — siis on töö läinud õigesse kohta. Seda juhtuski tihtipeale. Ma ei teadnud varem, et on võimalik saada nii palju positiivset tagasisidet ja kiitvaid lugejakirju. See on Eesti inimeste kohta täitsa ebatavaline.

Mis on õnn?

Mina usun õnne valemisse: sotsiaalsed faktorid, geneetilised tegurid pluss see, mida inimene ise oma eluga peale hakkab. Inimene ise saab tõesti muuta ühte kolmandikku ja seda on päris palju. Aga kui ta langeb masendusse, siis ta hakkab ette kujutama, et temast ei sõltu mitte midagi. Üks depressiooni definitsioon ütleb, et see on õpitud abitus. Sa kujutad ette, et oled saatuse mängukann, elumere lainetes alla jäänud… tegelikult on igal inimesel võimalus ennast vee peale upitada. Nagu see lugu kahest koorekirnu kukkunud konnast. Üks uppus ära, aga teine siputas jalgadega niikaua, kuni koor muutus võiks… Ja saigi välja!