Raamatukatkend: Õelad tüdrukud — mõrrad tööl teevad elu põrguks!
Selles raamatus jutustavad naised vanuses 16 kuni 85 tõestisündinud lugusid ega teeskle, et õel käitumine pole neile erilist mõju avaldanud. Nad tunnistavad, et tundsid end halvatuna või kaitsetuna nagu tagaaetav hirv, võtsid haiguslehe või lahkusid töölt, pääsemaks mõrra käest, kes neist eluvaimu välja kurnas. Mõned naistest, kellega rääkisin, on veetnud aasta töötajate abiprogrammis, nende abielud on lagunenud, nad on lahkunud armastatud töökohalt või pidanud asuma madalamale või halvemini tasustatud töökohale, et põgeneda nii kiiresti kui võimalik. Mõned üksikud on pöördunud mentori, psühholoogi, nõustaja või usaldusväärse sõbra poole, et nuputada välja uusi vastuaktsioone ja käitumistehnikaid, selleks et mõrdade käitumist paremini mõista ning vähendada nende kahjulikku mõju endale. Mõned käivad psühhoteraapias, et uurida lähemalt vanu perekonnaprobleeme, mis mõrraga suheldes esile kerkisid. Enamik naistest nõustub, et mõistlik oleks olnud professionaalset abi otsida palju varem. Osa viivitas sellega, uskudes, et mõrd liigub lõpuks edasi, ja mõnikord on nii juhtunudki. Teised on esitanud ametliku kaebuse ning kahel on õnnestunud saada kohtulahend ja neil ei lubata oma juhtumist rääkida. Mõned naised on palunud abi kolleegidelt, kuid paljud vaikivad siiani ning veavad ennast loiult iga päev tööle, kadunud töölusti taga leinates.
Lõpuks suudab suurem osa naistest kujundada enda jaoks turvalisema ja õnnelikuma elustiili. Nad on läinud tööle teise asutusse või hakanud iseenda tööandjateks: mõni on leidnud pärast töölt lahkumist oma unistuste töökoha, asunud madalamale töökohale või saanud ametikõrgendust. Mõned aga on rahuldustundega pealt vaadanud, kuidas nende elu põrguks teinud mõrd vallandati, tema palka alandati või hoopis töölt lahkus.
*********
Õelate naiste käitumine võib olla nii salakaval või libe, et sageli on raske öelda, kas nad on su tõesti sihikule võtnud või oled lihtsalt liiga tundlik. Sind valdavad kõhedakstegevad tunded: kord oled segaduses, siis lõbus, kord tunned kurnatust, siis viha. On raske uskuda, et mõni sookaaslane võiks su nii puntrasse ajada, olgu teadlikult või mitte. Arvad, et peaksid olukorraga toime tulema, oled ju eriti uhke oma võime üle teistes parim esile tuua. Või eeldad, et see on pelk isiksuste kokkupõrge või suhtlemisraskus, millega suudad hakkama saada. Aga kui sa ei suuda, on seda raskem negatiivse mõjuga toime tulla. Sind jääb kummitama õel saladus, millest sul on häbi rääkidagi: üks naine põhjustab sulle meelehärmi, ilma et oleksid midagi selle ärateenimiseks teinud.
Mõistad, et ei saa kõikide naistega oma töö juures ühtemoodi hästi läbi, aga kuidas küll mõned mõrrad sind sügavalt haavata suudavad, samal ajal kui oled teiste sigaduste suhtes immuunne? Miks suudad mõne naise veidra käitumise peale naerda, aga teised ei mõju sama süütuna?
Enamikule meist meenub mõni õel tüdruk kooliajast — ehk viisid sind endast välja mõne tüdruku pahatahtlikud kommentaarid või teod, võibolla märkasid poppide tüdrukute õelust ebapopulaarsete suhtes. Kui sa ka sellega koolis või teismeeas otse kokku ei puutunud, tead ehk mõnda sõpra või sugulast, kellele teiste naiste õel käitumine muret või lausa haiget tegi.
Mis neist õelatest tüdrukutest saab? Mõned kasvavad sellest välja, aga mõned sirguvad suureks ja lähevad tööle, võttes oma vastiku käitumise sinna kaasa.
*********
Eve vaatab sind jaheda pilguga pealaest jalatallani üle, kui sind talle su esimesel tööpäeval tutvustatakse. Tema kehakeel vihjab, et ta ei ole huvitatud sinu tundmaõppimisest: ta pomiseb midagi tervituseks ja kõnnib kärmelt minema. Ta meenutab sulle populaarseid tüdrukuid kooliajast. Nad olid asjalikud, kasutasid rääkides ühesilbilisi sõnu ning mitte miski ei vaimustanud neid. Eve ei tunnista su olemasolu. Kui sa juhtud koridoris temast mööduma, ei vaevu ta sulle noogutama ega naeratama. Kui te mõlemad jõuate koosolekule varem, läheb ta akna juurde ja vahib välja, kuni kasulikumad kolleegid kohale jõuavad. Kui sa koosoleku ajal tema koostatud päevakorda ühe punkti lisad, pühib ta käega üle näo nagu ajaks kärbest eemale, ning tema huulilt pääseb lendu kerge ohe. Ta naelutab oma pilgu laua teise otsa.
Sina ja Ellen kandideerisite samale kõrgemale ametikohale ja tööd pakuti sulle. Arvestades teie häid tööalaseid suhteid, arvad, et ta võib mõne päeva pettunud olla, kuid saab sellest siis üle. Aga ta vaevu räägib sinuga ning väldib silmsidet. Kui püüad teda koosolekutel kaasata, pomiseb ta ainult: „Sinule makstakse õigete töövõtete väljamõtlemise eest” ja pöörab pilgu mossitades aknast välja. Esmalt püüad talle kaasa tunda, küsides, kuidas saaksid toetada tema edasist õppimist ja arengut, et aidata tal järgmiseks võimaluseks valmistuda. Lõpuks püüad talle selgitada, et tema käitumine on ebaprofessionaalne. Väljendad oma muret, et pead tema töösooritust lähedalt jälgima, kui ta oma suhtumist ei muuda.
Erika ei kandideerinud samale kohale, sest arvas, et pole selleks valmis. Ta vaatas pealt, kuidas tema kolleeg muutusega võitles, ning sinu võit ainult kinnitas tema otsuse õigsust. Ta tunneb end kõrvaletõrjutuna, sest Ellen ei käi enam nendega koos lõunal. Ta tunneb end olevat otse huvide konflikti südames. Kui sõber talle usalduslikult mõista annab, et nad peaksid kokku hoidma ja mitte sind toetama, otsustab ta sellega kaasa minna — lihtsalt juhuks, kui ta peaks täitsa üksi jääma. Pealegi saavad nad omavahel itsitada sinu stiilimuutuse üle vahvast kolleegist tõsiseks karjäärinaiseks ning kontoris kihla vedada selle peale, kui kaua sa vastu pead, kui nad sulle selja keeravad. Erika annab edasi paberile kritseldatud sõnumeid, millest sa ei suuda ei kellaaegu ega numbreid korralikult välja lugeda — kui sa sellele tähelepanu juhid, eitab ta tuliselt, et seda tahtlikult tegi ja vihjab, et sa oled muutunud paranoiliseks.
Nad tõrjuvad ja ignoreerivad sind, sa oled nende jaoks nähtamatu. Nad on julmad ja destruktiivsed, nende viis sind mitte tunnustada on alandav ja häbistav. Neil mürki pritsivatel türannidel pole mingeid süümepiinu teeseldes, et sind ei ole olemaski. Nad keelduvad sinuga suhtlemast — kõik katsed neid ümber veenda põrkuvad vastu jäist vaikuseseina. Peenekoelisemad väljatõrjujad korraldavad asjad nii, et sa jääksid välja kõigest, alates lõunalkäimisest kuni infoni koosolekute toimumiskoha muutuse kohta. Informatsioon on jõud — seda enda teada hoides muudavad nad su jõuetuks.
Sirge rühiga, silmad otse ette suunatud, lõug püsti kõnnivad nad sinust mööda — ilma et paneksid tähele isikut, kelle nad eemale on tõrjunud. Selline käitumine on eriti vastik, sest meenutab sulle su kooliaegset tõrjutust või kutsub esile mälestusi populaarsetest ja ebapopulaarsetest rühmadest.
*********
Irenel on kuhjaga tööd ja talle käib närvidele, et tema alluvad ei saa tööga õigeks ajaks valmis. Miks ta peab neid alati tagant utsitama? Mis neil viga on? Ta kappab oma toast välja ja teatab neile, mis neist arvab. Tal on sellest kõrini — pooletoobised tobud, kellele peab kõike kolm korda ütlema ja kes ka siis millegagi hakkama ei saa! Ausõna, tal pole aimugi, kuidas nad üldse tööle võeti! Nad longivad ringi nagu neil oleks aega maa ja ilm. See on tõsine asutus, mitte lasteaed. Ta vihastab uue töötaja peale — kas ülikoolis ei õpetata tänapäeval enam midagi? Kui Irene ta enda juurde kutsub, et talle ühe uurimistöö tegemiseks juhtnööre anda, jalutab see tobuke kohale pliiatsi ja märkmikuta. „Kas sul on sellesse pesasse, mida sa juusteks nimetad, salamikrofon topitud? Noh, mine too pliiats ja paber! Mismoodi sa kavatsed selle kõik meelde jätta? Sa ei jõua isegi õigel ajal tööle… Ruttu, mul pole aega terve päev oodata!”
***********
Tilly haagib ennast sinu külge esimesel päeval su uues töökohas. Ta on soe ja sõbralik, tutvustab sind abivalmilt inimestega ja nende töötavadega, ta teab kõiki kuulujutte. Ta annab heldelt tagasisidet selle kohta, kuidas sa sinna sobid ja teeb sulle komplimente. Ta otsib välja DVD, mille kohta mainisid, et tahad seda näha, ja pakub sulle lugeda oma märkmeid läbitud koolituselt. Ta paistab olevat piisavalt kena, aga tunned end pisut alla surutuna. Aja möödudes ilmuvad ta kõnesse väikesed okkad ja ta sülgab endast vihaselt mõne õela kommentaari. Sa pühid need kõrvale, siiski meelde jättes, mida ta rääkis oma külma olekuga ema kohta, kes temast ei hoolinud. Ta on pisut hädine, ning sul tekib kahtlus, et tema kohatised kibestunud ütlemised on tema entusiasmist tõelisemad. Ta ütleb sulle, et läheb finantsplaneerimise kursusele, lisades tarbetult: „Aga ma olen muidugi kindel, et sina oled sellel alal ekspert, võin kihla vedada, et käisid sel kursusel juba aastaid tagasi”. Ta hakkab rääkima mõnest karjääriga seotud probleemist, aga lõpetab kiiresti, öeldes: „Ma ei peaks sind tüütama, sul on kindlasti palju tähtsamaid asju, millest mõelda peale minu … aga sa oled minu jaoks omamoodi mentor”. Tunned, et sinuga manipuleeritakse, kui veenad teda just sinuga tööprobleemidest rääkima. Ta vihjab, et peaks olema büroojuhataja, sest on praegusest juhatajast kõrgema kvalifikatsiooniga ja kogenum, ning tegelikult kasutab juhataja sageli tema nõuandeid. Ta tahab, et sa temaga nõustuksid. Hiljem avastad, et ta rääkis peadirektorile, et sina pead ennast oma ülemusest kvalifitseeritumaks ning muretses, et kavatsed mässu tõsta.
Mõne nädala pärast ostab ta samasuguse auto, millega sina sõidad. Siis hakkab ta su riietust matkima. Ta ilmub välja iga lõunapausi ajal, mil sa kohtud inimestega teistest osakondadest või kui sa pärast tööd dringile lähed. Ta sõbruneb su sõpradega, kes peavad teda kenaks inimeseks ja räägivad, kuidas ta sulle kiidulaulu laulab. Sulle näib matslik end allasurutuna tunda, aga mõnikord soovid, et ta lõpetaks küsimuste esitamise su kohtumiste ja plaanide kohta.
Nagu välk selgest taevast, ühel olulisel kohtumisel, väidab ta tuliselt, et sinu idee ei toimi. Oled nii üllatunud, et ei suuda mingit vastust välja mõelda. Pärastpoole ütleb ta naeratades: „Sa ei pane ju pahaks, ega? Me peame üksteisega väga ausad olema.” Kas tõesti? Heakene küll, aga miks ta sulle midagi enne kohtumist ei ütelnud? Oled kindel, et nägid teda ühel päeval oma sahtlis sobramas, kuid ütled endale, et ta ilmselt otsis klammerdajat või midagi muud säärast. Tunned ebamugavust, nähes, kuidas ta alati silmadega su arvutiekraani ja töölauda skaneerib. Kuu aega hiljem küsib ta möödaminnes: „Kuidas sa siis ka büroojuhatajaga läbi saad?” Sinu meelest on seis suurepärane, kuid ebalus ta hääles tekitab sul kõhus õõnsa tunde. „Jah, ära muretse sellepärast, kuidas ta sind koosolekul maha tegi … Olen kindel, et sa võidad ta usalduse tagasi lõunasöögil järgmisel reedel … Oh, vabandust, ma ei taibanud, et sind polegi nimekirjas.”
Ta on kena, olgugi ülepingutatult, siis vastik ja armukade, ta on ettearvamatu ja sa muutud ettevaatlikuks. On kurnav teda eemale tõrjuda, kui ta koosolekute ajal su märkmetelt maha kirjutab, matkib su soengut ja sinu tööstrateegiaid. Siis saad teada, et tema oli sinu projektikulude kärpimise taga. Ta itsitab: „Oh, ma olen nii üllatunud. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Mul paluti see projekt, millega sa töötasid, üle võtta … Kas võin sulle esitada küsimuse …?”
