Raamatukatkend: õpi mõtlema nagu Sherlock Holmes!

Katkend Helios kirjastuse raamatust "Meelevalitseja. Mõtle nagu Sherlock Holmes," autoriks Maria Konnikova. Ükski ilukirjanduslik tegelaskuju ei ole oma mõtlemis- ja vaatlusvõimetelt nii kuulus kui Sherlock Holmes. Kuid kas tema erakordne intellekt on üksnes väljamõeldud anne või on ka meil võimalik kasvatada endas neidsamu võimeid, et parandada oma elu nii tööl kui kodus? Raamatukatkendid avavad tee Sherlock Holmesi mõttemaailma!

Tähele panemine on kõike muud kui elementaarne

/…/ Kui meie mõtted konkreetsete, eraldiseisvate ja eesmärgistatud tegevuste vahepeal peatuvad, pöördub aju tagasi niinimetatud algtasandile ehk „puhkuse” seisundisse — kuid ärge laske end sõnast eksitada, sest aju ei puhka sugugi. Selle asemel tegutseb ta aktiivselt vaikerežiimi võrgustikus, mille moodustavad posterioorne singulaatkorteks, sellega külgnev precuneus ja mediaalne prefrontaalne korteks. Algtasandil tegutsemine viitab sellele, et aju kogub pidevalt informatsiooni nii välismaailmast kui ka sisemiste seisundite kohta; veel enam, see kontrollib üle, kas kogutud informatsiooni hulgas on midagi, mis väärib tähelepanu. Ja samal ajal, kui selline valmisoleku seisund võib olla kasulik evolutsiooni seisukohalt, võimaldades meil märgata võimalikku kiskjat, mõelda abstraktselt ja teha tulevikuplaane, siis tähendab see ka midagi muud: meie meel on loodud rändama. See on tema puhkeseisund. Kõik muu nõuab teadlikku tahet.

Tänapäevane rõhuasetus teha mitut asja korraga, sobib meie loomulike kalduvustega — sageli frustratsiooni tekitaval moel — hästi kokku. Iga uus infosisend, iga uus nõudmine, mis püüab meie tähelepanu, on nagu võimalik kiskja. „Oo,” ütleb aju, „võib-olla peaksin hoopis seda tähele panema.” Ja siis nõuab juba miski muu meie tähelepanu. Niimoodi võime oma aju lõpmatuseni nuumata. Me paneme tähele kõike ja samas mitte midagi. Meie meel võib küll olla loodud rändama, kuid ta ei ole siiski mõeldud lülituma ümber ühelt tegevuselt teisele sellise kiirusega, nagu nõuab tänapäeva elu. Meid on loodud olema alati valmis igas olukorras tegutsema, kuid mitte tegema mitut asja korraga või liiga kiiresti üksteise järel.

JÄRGNEB…

Tõepärasuse hindamine

Tähelepanuvõime on piiratud ressurss. Ühe asja tähele panemine tuleb paratamatult teise asja arvelt. Kui teie silmad jäävad liialt peatuma laboratooriumi seadmetele, ei pane te seetõttu midagi olulist tähele samas ruumis viibiva mehe juures. Me ei saa jagada oma tähelepanu mitmele asjale korraga ning loota, et see töötab samal tasemel kui siis, kui keskenduda ainult ühele tegevusele. Kaks ülesannet ei saa olla korraga tähelepanu keskpunktis. Üks neist haarab paratamatult kogu tähelepanu endale ja tõrjub teise — või teised — tagaplaanile, muutes selle ebaolulise müra sarnaseks, mida eirata. Või mis palju hullem: ükski ülesannetest ei pälvi piisavalt palju tähelepanu ning nii muutuvad need kõik müraks, kuigi ehk pisut selgemaks müraks.

Mõelge sellest niimoodi. Ma esitan teile rea lauseid. Iga lause puhul palun teil teha kahte asja: esiteks, öelge mulle, kas see lause on tõepärane, kirjutades lause kõrvale T, või ebatõepärane, kirjutades E; teiseks, jätke meelde iga lause viimane sõna (kui kõik laused loetud, peate need sõnad õiges järjekorras üles kirjutama). Iga lause peale võite kulutada kõige rohkem viis sekundit, ja see hõlmab nii lause lugemist, otsustamist, kas lause on tõepärane või mitte, kui ka viimase sõna meelde jätmist. (Aja mõõtmiseks võite kasutada taimerit, mis piiksub iga viie sekundi tagant — või siis püüdke ise hinnata viie sekundi möödumist nii täpselt kui võimalik.) Juba läbi loetud lause juurde tagasipöördumine on pettus. Kujutlege, et iga lause haihtub pärast läbi lugemist olematusse. Olete valmis?

Tal oli liiga palav, sellepärast võttis ta oma uue salli.

Ta sõitis mööda konarlikku teed vaatega merele.

Maja juurdeehituseks teeme puidust pardi.

Töölised teadsid, et ta ei ole õnnelik, kui nägid tema naeratust.

See maja on paras labürint, siin on raske leida õiget ruumi.

Väike tüdruk vaatas oma mänguasju ja mängis siis nukuga.

Palun kirjutage nüüd üles iga lause viimane sõna õiges järjekorras. Veel kord, ärge püüdke üle lugemisega petta.

Valmis? Te lõpetasite just aja peale lause tõepärasuse hindamise ülesande. Kuidas teil läks? Oletan, et alguses üsna hästi. Aga küllap see ei olnud nii lihtne kui alguses eeldasite. Ajalimiit muutis asja keerulisemaks, nagu ka vajadus lauseid mitte ainult lihtsalt lugeda, vaid ka lausest aru saada, et otsustada, kas see on tõepärane või mitte. Selle asemel, et keskenduda lause viimasele sõnale, tuleb teil terve lause tähendust töödelda. Mida rohkem lauseid, mida keerulisemaks nad muutuvad, seda raskem on öelda, kas nad on tõepärased või mitte. Ning mida vähem aega ma teile iga lause jaoks jätan, seda ebatõenäolisemaks muutub viimaste sõnade meelde jätmine, eriti kui teil ei ole piisavalt aega korrata.

Liigse enesekindluse ohud

Aga kuidas kaitsta end selle eest, et me ei muutuks liiga enesekindla mõtlemise ohvriks, mis unustab end pidevalt proovile panna? Ükski meetod pole lollikindel. Õigupoolest võib just selle meetodi lollikindlaks pidamine osutuda komistuskiviks. Kuna meie harjumused on muutunud meile nähtamatuks, me ei õpi enam aktiivselt ning meile tundub, et ei ole enam kaugeltki nii raske mõelda sama hästi kui varem, siis kaldume unustama, kui raske see protsess alguses oli. Selle asemel, et seda väärtustada, peame me seda enesestmõistetavaks. Me arvame, et kõik on meie kontrolli all, et meie harjumused on jätkuvalt tähelepanelikud, meie aju jätkuvalt aktiivne ning meie meel jätkuvalt õpib ja paneb end proovile — arvestades eriti seda, kui palju tuli vaeva näha, et nii kaugele jõuda -, kuid tegelikult oleme asendanud ühe harjumuste kogumi teisega, mis sellest, et palju paremaga. Seda tehes on meil väga suur oht langeda saagiks kahele suurele edu tapjale: enesega rahulolule ja liigsele enesekindlusele. Need on tõesti võimsad vaenlased.

/…/ Usk endasse ja oma oskustesse võimaldab meil oma piire nihutada ja saavutada rohkem, kui muidu suudaksime, ning üritada lahendada ka neid piirjuhtumeid, mille ees vähem enesekindel inimene tõstaks käed. Natukene liiga palju enesekindlust ei tee haiget; natukene üle keskmise tundlikkus aitab oluliselt tõsta psühholoogilist heaolu ning isegi probleemide lahendamise tõhusust. Kui oleme enesekindlamad, siis võtame lahendada raskemaid probleeme kui muidu. Me lükkame end üle oma mugavustsooni piiride.

Kuid on olemas ka selline asi nagu liigne enesekindlus, mille puhul enesekindlus ületab täpsuse. Me oleme üha kindlamad oma võimetes, või kindlamad võrreldes teistega, kui konkreetsetes oludes ja tegelikkuses mõistlik. Paikapidavuse illusioon muutub tugevamaks, kiusatus teha asju nii, nagu teete, muutub üha ahvatlevamaks.

/…/ Uuringud on näidanud, et kogemustega liigne enesekindlus kasvab, mitte ei kahane. Mida rohkem te teate ja mida paremad te tegelikult olete, seda suurem on tõenäosus, et võite oma võimeid ülehinnata — ning alahinnata juhtumite juures jõudusid, mis teie kontrollile ei allu.