Salsa, rumm, sigarid — eks ikka Kuuba!
Eespool toodud tähelepanek pole siiski peamine põhjus pikka teekonda ette võtta. Märksõnad Kuuba puhul on vapustav koloniaalarhitektuur, salsa, rumm, sigarid, tänavatel liikuvad vanad Ameerika autod, ent eelkõige rõõmsad ning suure südamega kohalikud inimesed.
Tõenäoliselt oleks kogu 12päevase reisi aja võinud ka 2,3miljonilises pealinnas mööda saata, ent tahtes maast avaramat pilti saada, võib vahepeal päevaseid peatusi tehes sõita lõunarannikule, Santiago de Cubasse välja.
Vana hea Havanna
Havanna ise on muidugi vaatamisväärsus omaette eelkõige seal valitsevate vastuolude tõttu. Korda tehtud vanalinn kaunite hoonefassaadide ning munakiviteedega on siiski liiga turistilik ning elutu.
Paar sammu kõrvale astudes satud Centro Habanasse, kesklinna, mis väljanägemiselt pigem slummi meenutab, ent kust leiad kõik selle, mida otsima oled tulnud.
Lagunevad, ent ääretult kaunid majafassaadid, V8-mootoritega vanad Ameerika autod sõitmas vaheldumisi vene villiste ning tuk-tuk’idega, majade välisuksed, mida tavatsetakse lahti hoida ning mis otse elutuppa avanedes paljastavad inimeste kodud, pesud rõdudel rippumas, otse tänaval tehtav auto mootoriremont, pioneerirättides koolipoisid ja tüdrukud, välisuste ees kiiktoolis istuvad memmed oma muljeid üle tänava vahetamas, sigareid suitsetavad vanamehed lihtsalt selg vastu majaseina toetamas, doominolauad koos emotsionaalsete mängijate ning rohkearvulise publikuga, miilitsad tänavanurkadel patrullimas, muusika, naer, kisa-kära, mõned valged turistid kõike seda silmad avali imestamas — see on vana hea Havanna.
Lisame siia kabareed, salsaklubid, pealekäivad sigarimüüjad ja taksojuhid ning oledki üheks osaks kompotist, mida manustades saad mälestuse kogu eluks.
Talongisai ja must turg
Santa Clara, Trinidad, Gamaguey, Holguin ning Guantanamo ehk väikelinnad, kus peatusin, erinesid pealinnast küll arhitektuuri poolest, ent inimeste elu kulges samas tempos ning õhtuti käis tänavatel samasugune melu. Nädalavahetusel toimusid keskväljakutel õhtused programmid rohkearvulisele publikule salsatantsijatest lasteteatrini.
Santiago de Cuba ehk suuruselt teine linn oli rikkaliku kultuuriprogrammiga. Mitmed elava muusikaga klubid, tänavakontserdid, galeriid on aga orienteeritud siiski pigem turistidele.
Kuubalaste enda argipäev sisaldab toidutalonge, mille eest saab pagariärist päeva saiaannuse, teisest jaotuspunktist kartulid ning kolmandast piima. Liha, riis, kruubid, toiduõli, sigaretid on samuti talongi peal. Puuvilju on võimalik osta kohalikelt turgudelt ning sealne valik on rikkalik.
Eraautode olematut määra kompenseerib rikkalik ning mitmekesine ühistranspordisüsteem. On hobukaarikuid, tuk-tuk’e, busse, ühistaksosid, inimeste transportimiseks kohandatud suuri kastiga veoautosid ning veoauto järelhaagiseid, mis mahutavad kuni 400 inimest.
Riideid ja jalanõusid on riiklikus kaubandusvõrgus kesiselt ning viletsa kvaliteediga, on need ju peamiselt Vietnamis valmistatud. Samas käiakse riides vägagi moekalt ning viimaste trendide järgi, ent see kaup liigub kindlasti musta turu ehk bolsa negra kaudu.
Rõõmsameelsus režiimi kiuste
Kuubalaste keskmine palk on 20–30 Ameerika dollari vahel, kuid siingi on võimalik, et uksehoidjad ja taksojuhid ehk teiste sõnadega inimesed, kes puutuvad turistidega kokku, teenivad mitmekümnekordselt võrreldes õpetajate või arstidega.
Paljuski aitavad kodumaale jäänuid USAsse purjetanud põgenikud, kelle kogukonna suuruseks seal maal hinnatakse 4 miljonit. Pangaülekanded ning Western Unioni kontorid on sild välisvaluuta sissevooluks riiki ning rohkearvuliste konverteeritava peeso kaupluste olemasolu selgitus.
Kõik eespool toodud katsumused ei ole aga suutnud vähendada inimeste rõõmsameelsust ning usku helgemasse homsesse. Naeratus näolt ning soojus südamest pole kuhugi kadunud ning sellega nakatatakse esimesest momendist alates ka külm põhjamaa turist.
Võiks arvata, et Fideli 1959. aastast kestev eksperiment on kohalike elurõõmu vähendanud, ent tegelikkuses on asjad teisiti. Muidugi, näiteks internetti oli pea võimatu leida ning sellele, nagu ka muule infole on juurdepääs piiratud. Kohalikke programmegi tuleb telekast ainult neli ning uudised sisaldavad peamiselt ülistuslaulu Kuuba — Venezuela vennalikele suhetele.
Tegelikkuses, kohalikega vesteldes selgub, et ollakse siiski rõõmsad ning uhked oma kodumaa ja kultuuri üle. Kes tahab, võib väikeettevõtlusega tegeleda, on selleks siis toitlustusteenuse pakkumine, ninni-nänni müük või kodumajutuse teenus. Ja kuigi sealt saadav sissetulek teed rikkuseni ei silluta, sest ka riik soovib oma, on see siiski piisav toimetulemiseks.
Riigipoolse sotsiaalse hoolekande struktuur võib küll närtsinud paista, ent aitab hädasolijaid. Iive, ehkki mul statistilised andmed puuduvad, on tugevalt positiivne, oli märgata palju väikeseid lapsi ning rasedaid.
Fidel on praegu 80aastane ning ajutiselt riigijuhi kohuseid täitev vend Raul 75. Kumbki vendadest ei ela igavesti ning pärast nende ajajärku oodatakse suuri muudatusi. Loodetavasti ei hävine nende muudatuste käigus sealsete inimeste rõõmsameelsus ning soe süda, sest see on esimene asi, millega mina Kuubat iseloomustaksin.
