"Söö, palveta, armasta" autori uus teos: raamat naisest, kes eluga toime tulla üritab
Pikema katkendi ja raamatuinfo leiad Eesti Päevalehest. Kiika siia!
ESIMENE OSA
Kolme palaviku puu
ESIMENE PEATÜKK
Esimesed viis eluaastat oli Alma Whittaker maailmas tõepoolest lihtsalt reisija – nagu me kõik nii varases eas – ja seega polnud tema lugu veel ei suursugune ega eriti huvitav, kui mitte arvestada tõsiasja, et selle ilutu väikelapse päevad möödusid haiguste ja õnnetusteta, teda ümbritses selline rikkus, mis oli tol ajal Ameerikas ja isegi peenes Philadelphias peaaegu tundmatu. See, kuidas tema isa nii suure rikkuse omandas, tasub siin jutustamist, kuni tüdruk suureks kasvab ja jälle meie tähelepanu pälvib. Sest see polnud aastal 1800 sugugi tavalisem kui ükskõik millisel muulgi ajal, et vaesest perest ja peaaegu kirjaoskamatu mees saab linna rikkaimaks elanikuks – seega vahendid, mis Henry jõukaks tegid, on tõepoolest huvitavad, kuigi võib-olla mitte just õilsad, nagu ka Henry ise esimesena tunnistaks.
Henry Whittaker sündis 1760. aastal Richmondi külas, mis jäi Londonist Thamesi jõge mööda ülesvoolu. Ta oli vaeste vanemate noorim poeg ja tema vanematel oli juba enne teda liiga palju lapsi. Henry kasvas kahes muldpõrandaga toas, millel polnud õiget katustki, aga peaaegu iga päev oli toit laual ja ema ei joonud ning isa ei peksnud oma peret – nii et võrreldes paljude tolle aja peredega peaaegu peentes tingimustes. Emal oli maja taga koguni lapike maad, kus ta kasvatas ilu pärast kukekannuseid ja lupiine nagu mõni daam. Aga Henry ei lasknud ennast kukekannustest ja lupiinidest lollitada. Tema magamisaset eraldas sigadest ainult üks sein ja tema elus polnud hetkegi, mil ta poleks end vaesuse pärast alandatuna tundnud.
Võib-olla oleks Henry saatuse peale vähem solvunud, kui ta poleks kunagi näinud rikkust, millega oma kehva olukorda võrrelda – kuid poiss kasvas, olles tunnistajaks mitte lihtsalt rikkusele, vaid lausa kuninglikkusele. Richmondis oli loss ja seal olid ka aiad, mida nimetati Kew’ks ja hariti printsess Augusta teadmiste järgi, kes oli Saksamaalt kaasa toonud hulga aednikke, kes olid innukalt valmis muutma ehtsad ja tagasihoidlikud Inglismaa niidud võltsiks kuninglikuks maastikuks. Augusta poeg, tulevane kuningas George III, veetis siin oma lapsepõlvesuved. Kui George kuningaks sai, võttis ta nõuks muuta Kew botaanikaaiaks, mis ei jääks alla ühelegi rivaalile mandril. Külmal, märjal ja isoleeritud saarel elavad inglased olid botaanika alal muust Euroopast kaugel maas ja George tahtis kõigest hingest järele jõuda.
Henry isa oli Kew’s viljapuuaednik, ta oli tähtsusetu mees, kellest ülemad lugu pidasid – niivõrd kui keegi üldse saab tähtsusetust aednikust lugu pidada. Härra Whittakeril oli viljapuude peale kätt ja ta austas neid. („Nad tasuvad maale selle hoole eest,” ütles ta ikka, „mitte nagu teised.”) Kord päästis ta kuninga lemmikõunapuu, pookides tõbise eksemplari oksa tugevamale alusele ja savitades kinni. Pookoks kandis kohe samal aastal vilja ja varsti andis õunu juba vakkade kaupa. Selle ime eest nimetas kuningas härra Whittakeri Õunamaagiks.
Hoolimata oma annetest oli Õunamaag lihtne mees pelgliku abikaasaga, kuid nad said kuus karmi ja vägivaldset poega (nende hulgas poiss, keda kutsuti Richmondi Hirmuks, ja veel kaks, kes leidsid otsa kõrtsikakluses). Noorim poeg Henry oli mõnes mõttes neist kõige karmim ja ilmselt pidigi olema, et vendade hulgas üldse ellu jääda. Henry oli kangekaelne ja vastupidav väike poisinaaskel, kõhn ja kiire kasvuga kavalpea, kes kannatas stoiliselt ära vendade käest saadud keretäied ja kelle kartmatust panid pidevalt proovile kõik need, kellele meeldis ässitada teda riskima. Isegi vendadest eraldi oli Henry ohtlik katsetaja, ta tekitas põlenguid, kus ei tohtinud, ronis katustel, mõnitas perenaisi ja kiusas väiksemaid lapsi, tema puhul poleks keegi imestanud kuulda saades, et ta on kirikutornist alla kukkunud või Thamesi uppunud – puhtalt õnnekombel jäid need õnnetused siiski juhtumata.
Aga erinevalt vendadest oli Henryl üks päästev omadus. Kui täpne olla, siis isegi kaks – ta oli taibukas ja teda huvitasid puud. Oleks liialdus öelda, et Henry austas puid nagu tema isa, aga puud huvitasid teda, sest puud olid väheseid asju tema vaeses maailmas, mida sai vabalt tundma õppida, ja Henry teadis juba oma kogemuste põhjal, et õppimine annab teiste ees eelise. Kes tahab edasi elada (Henry tahtis) ja lõpuks rikkaks saada (Henry tahtis), see peab ära õppima kõik, mida annab ära õppida. Ladina keel, kirjutamine, vibulaskmine, ratsutamine, tantsimine – see kõik oli Henryle kättesaamatu. Aga puud olid olemas ja Henryl oli Õunamaagist isa, kes teda kannatlikult õpetas.
Nii õppiski Henry ära kõik pookija kasutatava savi, vaha ja nugade kohta ning silmamise, pookimise, tärkamise, viljumise, istutamise ja mõistliku kärpimise kohta. Ta õppis, kuidas kevadel puid ümber istutada, kui pinnas on märg ja tihke, või kuidas teha seda sügisel, kui muld on tuhkjas ja kuiv. Ta sai teada, kuidas toestada ja katta aprikoosipuid, et neid tuule eest varjata, kuidas kasvuhoones sidruneid kasvatada, kuidas karusmarja jahukastet suitsutamisega hävitada ja viigipuude haigeid oksi ära lõigata ning millal pole mõtet vaeva nägema hakatagi. Ta õppis ära, kuidas koorida maha vana puu räbaldunud koort haletsemata ning süümepiinadeta päris maapinnalt alates, et meelitada sinna elu järgmisteks aastakümneteks.
Henry õppis isalt palju, kuigi ta häbenes teda, sest isa oli tema meelest nõrk. Kui härra Whittaker on tõepoolest Õunamaag, mõtles Henry, siis miks polnud kuninga vaimustus väljendunud rikkuses? Lollimadki mehed olid rikkad – ja selliseid oli palju. Miks siis Whittakerid elasid ikka koos sigadega, kui sealsamas lähedal asusid lossi avarad rohelised muruväljakud ja Maid of Honor Row nägusad majad, kus kuninganna teenrid magasid Prantsuse linadel? Kord peenelt viimistletud aiamüürile roninud, oli Henry salaja jälginud elevandiluukarva kostüümis daami, kes harjutas oma säravvalgel hobusel ratsutamist, samal ajal kui teener tema lõbustamiseks viiulit mängis. Vaat nii elasid inimesed, isegi siinsamas Richmondis, aga Whittakeride majal polnud põrandatki.
Aga Henry isa ei nõudnud iialgi midagi peenemat. Ta oli kõik kolmkümmend aastat teeninud ikka sama kesist palka ega olnud kordagi selle vastu sõna võtnud, samuti polnud ta iialgi kaevanud, et on nii kaua ka kõige vastikuma ilmaga pidanud väljas töötama, et see on tema tervise ära rikkunud. Henry isa oli otsustanud liikuda läbi elu kõige ettevaatlikumal moel, eriti suheldes endast kõrgematega – ja ta luges kõiki inimesi endast kõrgemaks. Härra Whittaker oli nõuks võtnud mitte kunagi patustada ega soodsaid juhuseid ära kasutada, isegi kui need lausa ootasid kasutamist. Ta rääkis pojale: „Henry, ära ole ülbe. Veristada saab lammast ainult üks kord. Aga kui oled ettevaatlik, siis pügada saad lammast igal aastal.”
Mida võis Henry sellise mannetu ja kõigega rahul oleva isaga elult loota muud kui seda, mida ta oma kätega krabada suutis? Juba kõigest kolmeteistkümnesena hakkas Henry endale sisendama, et mees suudab kasu saada. Mees võib iga päev lamba veristada.
Aga kust seda lammast leida?
Siis Henry Whittaker hakkaski varastama.
