Suvejutt: kui kiiresti saan mehe endasse armuma panna?
Viskasin õnge vette juba ammu. Tutvused on head, et kui kord tekib tahtmine midagi teha, lähemalt tutvuda, on see vähe kergem. Umbes poolteist kuud pärast esmast tutvust me ei rääkinud, kuid mees tundus mulle sobiv olevat. Väitis mitmeid kordi, kuidas talle suhe ei sobi ja et tahab üksinda olla. Niimoodi tekib aga uudishimu — mis siis kui…?
Ühel õhtul hakkasin temaga rääkima. Minu õnneks selgus, et tal on vaja abi, mida sain just mina talle osutada. Järgmisel õhtul kohtusime ja minu õnneks tekkis tal suurem huvi minu vastu, kuid mina temasse ei armunud. Küll oli uudishimu väga suur — kui kaua võib küll minna aega, et ta minusse täielikult ära armuks? Nagu hiljem selgus, siis liigagi vähe aega. Lausa igav hakkas.
Kohtusime ka järgmisel päeval. Lõpetasime õige pea voodis. Kuigi see polnud eesmärgiks ega ka mitte plaanis, ei kahetse ma seda. Suhtlesime pärast seda peamiselt internetis, väga harva saatsime üksteisele sõnumeid. Mul oli ju ka oma elu ning teadsin — kui klammerdun kohe, siis ei lange ta lõksu. Kohtusime vahel vaid korra nädalas ning ka siis ei teinud tulevikust eriti juttu. Lasin tal tunda juhtivana, samas hoidsin ise salamisi ohje peos, ei lasknud tal minna liiga kaugele ning jäin kogu aeg silmapiirile.
Varsti tundsin, et see mees on armunud. Suudlused arvatavasti magavale naisele. Kaissuvõtmine. Oma eraelust smsi-de saatmine ja teavitamine täiesti ebaolulistest asjadest, mis tavaliselt jutuks ei tule. Mul oli küll väga kerge temaga olla, ka tulevik oleks võib-olla lihtne olnud, kuna samas linnas ei ela ning kohtunud oleks harva. Siiski tahtsin täita enda eesmärgi.
Hakkasin aina enam klammerduma. Rääkisin temaga hommikust õhtuni internetis, hakkasin selgelt näitama välja, kui tohutult ma temasse armunud olen ja kui väga teda enda kõrvale vajan. Samas näitasin ka välja, et saan üksi hakkama. Ajasin ta segadusse, ta ei teadnud enam, mida arvata, mida teha. Ma ei rõhunud kordagi sellele, kui halb on tema, pigem rääkisin, kui halb olen mina ning asi on siiski minus. Kord hakkasin temaga intenetis rääkima siis, kui olin veidi ebakaines olekus. Paisutasin seekord asja väga üle, uurides ta käest suhte kohta, rääkides, kui sees mina temast olen. Sel hetkel tundsin, et ta on veidi hämmeldunud, kui lahkus lõpuks internetiavarustest. Saatsin talle “meeleheites” sõnumi, kus väitsin, kui kallis ta mulle on. Vastust sellele ei tulnud.
Järgmisel päeval vabandasin ta ees, et olin üle piiri läinud, kuid tema arust polnud hullu midagi juhtunud. Küll sain tema käitumisest ja olekust aru, et midagi on juhtunud. Ta kaugenes minust.
Ma ei saa öelda, et kõik see, mis ma talle rääkisin, vale oli. Mul oli temaga hea olla, vahepeal igatsen ka tema kiusavat poolt. Meie n-ö. suhe kestis ehk poolteist kuud, ning selle ajaga jõudsin ka mina tõesti ära armuda. Samas ei tahtnud ma tegelikult kedagi enda kõrvale. Kusjuures, minu suureks plussiks oli see, et olin temast parem näitleja, kuigi suured lavad mulle ei meeldi. Minu lähedased, tema ja vahepeal ka mina ise jäin end uskuma. Hetkel ei ole ma sellele suhtele päris lõppu teinud, kuid eeldatavasti ei tulegi sealt enam midagi.
