Suvejutt: kuidas kolm naist autoga Prahasse sõitma hakkasid ja peaaegu kohale jõudsid...
Minu meeldejäävaim suvelugu sai alguse eelmise aasta suvel, kui otsustasime kahe sõbrannaga mu isalt mikrobussi laenata ja Prahasse sõita. Mu sõbranna Heleni* noormees oli sinna suveks praktikale läinud ning ta tahtis teha nende viie aasta täitumise puhul üllatusvisiidi. Et kõigele vürtsi lisada, tahtis ta oma sõbrannad kaasa võtta — noormees on niikuinii pikad päevad tööl ja siis oleks tal, kellega vahepeal aega veeta. Olime meeldeldi nõus, panime oma juunikuu palgad kokku, kontrollisime passid üle, ostsime Selverist terve kärutäie süüa-juua, otsisime netist välja kõikvõimalikud odavad hostelid ja kämpingupaigad, mis teele võisid jääda… Siin oli suureks abiks asjaolu, et üks meist oli õppinud turismindust. Kõikvõimaliku info leidsime niimoodi hetkega.
Ühel väga varajasel hommikul asusime elevusega teele — plaan oli ööseks Leetu jõuda. Sõitsime Heleniga kordamööda (Laural* polnud lube), tegime vahepeatusi, käisime söömas ühes Viitna kõrtsi meenutavas paigas ja sõitsime aina edasi. Õhtuks jõudsime Leetu, kuhu olime võtnud hostelitoa. Tuba oli üks ilge igerik ja hommikusöögiks oli külm munapuder põhja kõrbenud kohvi ja kõva saiaga, nii et jätkasime oma hommikusööki bussis õunu ja küpsiseid närides. Sõitsime aina edasi (kütust kulus poole rohkem, kui me arvanud olime… ) ja lõpuks algas meie suurim hirm — sõit läbi Poola. Õhtuks jõudsime Varssavisse, mis oli tegelikult üllatavalt ilus linn, kus me tegime ka paaritunnise peatuse.
Pimeduse saabudes hakkasime muretsema, kas jõuame ikka õigeks ajaks oma hostelisse. GPS-i järgi oli minna veel kaks tunnikest, kuid kahe tunnikese pärast olime me endiselt maanteel. Ühel hetkel hakkas GPS karjuma: “Turn left, turn left!” (vasakule), ent vasakule minna polnud kusagilt, tee oli pikk ja sirge. Mõne hetke pärast võttis GPS uue suuna ja näitas, justkui oleksime oma sihtkohast suure ringiga mööda sõitnud. Hakkasime otsima kohta, kust ära pöörata ja võtsime lõpuks esimese vasakpöörde. Mõne kilomeetri pärast jõudsime sõna otseses mõttes pärapeesse, kuid GPS-i järgi olime täpselt õiges kohas. Mingisugusest hostelist polnud haisugi, oli suletud külapood ja mõned Lasnamäe majade moodi elamuhooned. Kui ma õigesti mäletan, siis ka üks sisse kukkunud katusega garaaž.
Olime täielikus ahastuses ja surmväsinud, kuid otsustasime edasi sõita. Pooleldi unesegasena jõudsime varahommikuks piiri lähedale. Peatusime ühe bensiinijaama juures ja otsustasime bussis mõnetunnise uinaku teha. Mõnest tunnist sai kuus(!) ja me ärkasime koputuse peale aknal. Mingi mees küsis meilt umbkeeles midagi. Kerisin akna alla ja palusin inglise keeles rääkida. ”Why you park here your car?” (“Miks sa oma autot siin pargid?”) Ostsime bensiinijaamast külma vett ja kahtylase väärtusega võileibu ning sõitsime edasi.
Ehkki olime juba tusased ja väsinud, pesemata ja unised, olime siiski elevil, sest eeldatavasti pidime peagi Prahasse jõudma. Juubeldasime, kui Tšehhi piir ületatud sai, sest Poola tundus nii juttude kui vaadete järgi olevat meie reisi kõige õudsam osa. Juubeldamine kestis umbes tunnikese, sest siis hakkas buss kummaliselt värisema. Peatusime ja avastasime, et üks tagumine rehv on täiesti lössis. Varurehv oli meil õnneks olemas, aga mis koju jäi, oli tungraud. Peagi peatus üks asjalik keskealine meesterahvas ja asus meile appi. Poolepeal hakkas ta võõras keeles vanduma ja ütles siis meile ingliskeeles, et meie varurehv on samuti katki. Nii me siis kükitasime seal, kolm noort naist, ja tundsime end täiesti lollina. Lõpuks andis Helen alla ja helistas oma kallimale, kes oli väga üllatunud (ehkki mitte päris nii, nagu me plaaninud olime. Plaan oli ta ukse taha ilmuda, mitte maanteeservast hädakõne teha… ) Mõne tunni pärast jõudis ta koos oma sõbraga appi.
Veetsime väga mõnusa ja sooja nädala Prahas, aga hoiatuseks noortele naistele: kui tahate Euroopasse trippima minna, võtke kaasa giid, mehaanik ja oluliselt rohkem tekke ja patju.
