Suvejutt: lummavast printsist sai pärast suudlust hoopis kärnkonn...

Lugu leidis aset suve hakul, kui armas ilmataat alles alustas näpuotsaga päikese jagamist.
Ja meeli see särasilm seal taevalaotuses ülendas igaljuhul. Olin just lahkunud liialt kaua kestvast kooselust. Oli seljatatud liiga kaua kestnud masendav talv ja olin valmis tegema algust taas vallaliste turul ringi luuramisega.

Mõnda aega olin juba ka olnud aktiivselt suhtluses ühe noormehega internetihämarustest, kes oma kirjadega mulle end ilmutas ja tuleb tunnistada, et rääkida ta mõistis. Nii oligi ta rääkinud ära ka omale mu telefoni numbri ja sellel imeilusal nädalavahetuse algusel ta mulle ka helistas. Meeldiv oli tema hääl teiselpool toru, kui ta mulle teatas, et plaanib sõita minuga kakaod jooma.

Tegu oli siis “pealinna poisiga”, kes minu pärast Pärnusse sõitu ette võtta planeeris. Meeldiv oli ka fakt, et ta oli olnud ääretult tähelepanelik minu kirjade suhtes ja märkis kohe oma kõnes ära, et kohvile ta mind ei kutsu, kuna mäletavat päris täpselt,et kohvi ma ei joo.
Pildilt olin näinud ka tema välimust, mis ei jäänud alla muule meeldivale, mida tema juures veel avastanud olin selle põguse kõne vältel.

Mõeldud-tehtud.Paar ärevat tundi peegli ees sättimist ja mõned komplektid riiete vahetust ning kohal ta oligi. Esmamulje on alati minu jaoks olnud oluline.
Nii olin ma lausa rabatud sellest meesolevusest, kes oma särava naeratusega uhke maasturi roolist välja astus, minu lemmiklilledest suur sülem käes.Tema pilgust oli näha rahulolu minu välimuse suhtes ja ta lihtsalt haaras mu oma tervitusembusesse, mis oli ühel ajal nii tugev kuid samas nii hell.

Oma avatud suhtlemise juures hämmastas mind enam tema avatus tunnetest rääkimisel.Ei hoidnud ta tagasi ühtegi kommentaari, mis andsid mulle teada, täpselt mismoodi ja miks talle minu juures miski meeldis. Eriti pani mu kõrvu liigutama fakt, et tal olla mingi eriline kiiks “jäärapiigade” osas  ja seda enam oli mul põhjust särada, sest olin minagi just selles tähemärgis sündinud. Jutu kulgedes sai kiirelt selgeks, et tegu on väga eduka meesterahvaga. No mida sa hing ihaldad-kena,mehelik, vaimukas, edukas ja ülepeakaela seisse võetud minust. Jackpot!

Loomulikult sai sellest kakaole minekust õhtusöök, õhtusöögist veiniõhtu,veiniõhtust, filmiöö,
sellest omakorda hommikusöök ja sealt juba uue päeva vahvad tegemised, millesse kaasasin ka oma tütre. Viimasega suhtlemine tuli minu unelmate printsil välja väga lihtsalt ja vahetult.
Laps ei võõristanud ega peljanud emme uut sõpra üldse ning päev kolmekesi möödus nagu õnnelikus Hollywood´i filmis. Nautisin poputamist, võõraid- peeneid restorane, komplimente ja seda ihalevat pilku enda peal, millega ta mind kogu aeg mõõtis.See tekitas tundeid, mida polnud juba aastaid tundud oma ekskaasa kõrval elades. Ja milline naine ei tahaks tunda end naiseliku ning ihaldusväärsena.
Sellegi öö veetsime me koos ja veendusime, et peale suurepärase kooskõla meie mõtete vahel
on ka hiilgav kooskõla meie kehade vahel.

Otsa oli aga lõppemas meie seikluslik nädalavahetus ja tegime juba ka plaane uue kohtumise tarvis. See pidi aset leidma peale tema sünnipäevareisi. Nimelt oli ta saamas aastakene vanemaks ja oli broneerinud ära reisi endale ning oma lähematele sõpradele- Itaaliasse. Kutsus kaasa ta mindi, aga loomulikult tütre kõrvalt polnud mul võimalik seda pakkumist isegi mitte tõsisemalt kaaluda. Meie viimase hommiku koos otsustasime veeta mere ääres ühes mõnusas ja peenes restoranis. Mõistagi oli lahkuda  teineteisest raske ja nii me seal seda kummi muudkui venitasime, tellides süüa, juua ja muud ebavajalikku, et veel lahkuma ei peaks.

Kuna olin terve nädalavahetuse võinud olla mina ise, mis on siis tegelikult üsna otsekohene, aeg-ajalt irooniline, emotsionaalne ja rumalalt aus-ja just see kõik talle ka minu juures tema sõnul mulje oli jätnud, ei osanud ma aimatagi, mida minu peagi lausutud sõnad mulle kaasa toovad.
Jutt käis endiselt plaanide ümber, mis pidid aset leidma peale tema sünnipäeva reisi ja kõne all oli parasjagu Läti tripp, kuhu ta mind kaasa kutsus.Kuna tal seal aga üks ärikohtumine aset pidi leidma, kirjeldas ta elavalt, kuidas tal läheb küll “ei-tea-kui-mitu” tundi, aga mina võiks sellegipoolest temaga kaasa trippida- teda “ei-tea-kui-kaua” hotellis oodata ja seejärel mida kõike me koos teha ja kuhu minna saame…
Otsustasin asja kohe algul selgeks rääkida igasuguste ootamiste koha pealt-ja andsin kõva häälega teada et mulle need ei sobi. (Oli ootamine ka olnud üks väike põhjus paljude hulgas, mis tõuaks mu kooselu laiali)- Tema üritas siiski mulle selgeks teha, et ärimehe naisena peaksin ma siiski selle saatusega kiirelt leppima hakkama sest muidu leiab meie ühine õnn kiiremini lõpu, kui seda lootnud oleme. Süttisin jäärapeana sellest lausest ja keerasin kütet juurde, tuues näited nende naiste kohta, kes istuvad  edukate ärimeeste uhkete autode kõrvelistmetel-ning kelle peamine üleasanne on olla lihtsalt ilus. Arvamust avaldamata erinevate ootamiste osas.
Paralleele enda ning nende vahel ma tõmmata ei osanud ega lubanud. Nii ei soostunud ma endiselt nõustuma ootamisega ja keeldusin viisakalt aimatavalt mossitades tema pakkumisest.
Sõnagi lausumata tõusis mu prints lauast püsti, astus uksest välja ja lahkus.

Olles olukorrast rabatud, ei taibanud ma talle järgneda.Istusin seal minuteid 10 hämmingus,
enne kui telefonitoru haarasin, et uurida-mis täpsemalt just juhtunud oli. Telefonist jäingi kuulma vaid kutsuvat tooni. Siis alles hakkasin mõtlema kogu istutud tundidele, kogu tellitud pahnale, mis oli endiselt tasumata ja sellele, et antud hetkel olin mina endiselt veel lapsehoolduspuhkusel
ja minu kuu sissetulek meie suurepärase Eesti riigi poolt oli liiga väike tasumaks selle
restorani arvet.

Pöidlaid pihku surudes ja mõtetes kellegi suurema poole paludes ulatasin siiski lõpuks väriseva südamega oma pangakaardi teenindajale, lootuses, et minu vanem vend, kes aeg ajalt minu kontot kasutab, on just parasjagu sinna raha kandnud.Päris täpselt ei teagi, mida täpsemalt ma plaanisin teha vastasel juhul, aga õnneks ei  pidanud ma seda välja mõtlema, sest ette antud arve saingi ma tasutud.Samal hetkel olin muidugi jäänud ma võlgu oma vennale umbes kolm oma “kuupalka” aga sellele mõtlemiseks olin ma liialt vihane.
Minu kõnesid eirati veel teiselgi ja viimaselgi korral, mil proovisin helistada selgituste saamiseks.

Tunde hiljem saabus mu telefoni sõnum, mis ütles:” Istun lennukis ja lubati tugevat turbulentsi. Kas sa nutaks kui ma suren?” Küsides selgitust hommiku kohta, taaskord aga jäin vastuseta.
Nädala möödudes sain taas kirja internetti, mis andis teada, et ta on nüüd tagasi ja plaanib ikka sedasama Läti reisi. Lisas veel, et peaks kokku leppima täpse aja ning koha, kust mu peale haarab. seegi kord ei jätnud ma oma jonni ja nõudsin selgitusi või vabandusi selle kohta, miks ta oli mind jätnud üksipäini koos selle hiiglasliku arvega…ja olles endiselt vennale selle raha võlgu, nõudsin ka temapoolset mehelikku käitumist ning raha tagastamist.

Tema aga rääkis üleoleva loo sellest kuidas see tühine summa olla olnud Itaalias vaid tema hommikukohvi raha ja rahunegu ma nüüd maha selle naeruväärse summa pärast.
Mingisugusest vabandamisest ei peaks aga juttugi olema, sest valesti käitunud olin hoopis mina,
aga tema on mulle juba andestanud ja nüüd võime rahus oma kokkusaamisi jätkata.
Veel mõnda ebaõnnestunud katset talle selgitada, et seesugune käitumine ei ole täiemõistuslikele kohane, ja veel mõnda mõnitavat ning üleolevat märkust meie jõukuse astmete vahe suhtes-loobusin ma sellest vestlusest. Teatasin, et kustutan tema numbri oma telefonist ning soovitasin temalgi täpselt sama teha.

Kui aga tema poolt muudkui saabus ja saabus kirju, mis ikka natukene  hakkasid pika peale ka vabandamise poole kiskuma, otsustasin siiski vastata veel ühele tema kirjale, mis
kutsus mind õhtusöögile (kuna ta jälle Pärnusse on käimas). Olla tal veel kaasas kingitused,
mille mulle Itaalia reisilt ostunud ja tagastaks ka raha, mis küll tema jaoks tühine, aga mulle siiski nii oluline, mistõttu annab protsendiga-tekitatud peavalu eest…
Loomulikult sõnagi uskumata saatsin vastuse:
“Võtan sinu kutse vastu.Kohtume kl 14 Hesburgeris. Vähemasti seal jaksan sinu arve kinni maksta”

Koos selle kirjaga kadus noormees mu elust ja loodan et ka natukene tema suurest egost.
Kahjuks kadus ka igasugune tahtmine teha tutvust uute inimestega-vähemasti mõneks ajaks.
Edaspidi plaanin ma küll noormehi paremini tundma õppida, enne kui printsessi kombel oma uhke printsiga päikese loojudes õhulosside poole ratsutama hakkan.

Kõigile mõnusaid suve elamusi soovides,