Suvejutt: mees, kes tahtis olla lihtsalt "sõber"
See juhtus aastaid tagasi suvel, kui olin vallaline, alles pikaajalisest suhtest lahti lasknud, püüdes jälle ennast leida ja elust rõõmu tunda. Käisime sõbrannaga igal nädalavahetusel pidudel, otsisime uusi tutvusi ja sisendasime endile, et oleme õnnelikud. Arvasime, et parim viis armide parandamiseks on külastada võimalikult palju erinevaid üritusi.
Muidugi hinges valitses tühjus ja igatsus millegi tähenduslikuma järele. Ühel peol see juhtuski.
Märkasin silmanurgast meest, kes mind huvitatult jälgis, iga mu tantsuliigutust endale meele jättes… See pilk oli nii lummav ja kummaliselt erutav. Me ei tundnud teineteist, kuid ometi tundsin nende võõraste silmade, blondide juuste ja muheleva naeratuse suunas tugevat tõmmet. Naeratasin endamisi ja hakkasin mehele pilke saatma, mis teda silmanähtavalt ärevusse ajasid. Pärast mõningaid pilkude vahetusi astus noormees minu juurde ja küsis, kas ta võib meiega ühineda.
Ülejäänud õhtut ma eriti ei mäleta, kuna olin mehest nii naiivselt sisse võetud, et pidu mind enam ei köitnud. Alkoholi me kumbki ei tarbinud, kuna öö oli nii kuum ja süda hüppas niigi meeletult. Pärast pidu saatis mees mind härrasmehelikult koju, andsin talle oma numbri ja sain isegi põsele väikese musi. Andres (nimi muudetud) lubas ühendust võtta, kuid avaldas kahetsust, et ei tea, millal see juhtub, kuna on töö pärast väga hõivatud. Koduust lahti tehes mõtlesin selle peale ja taipasin, et mees polnud mulle oma tööst ega eraelust suurt midagi rääkinud. Kogu jutt oli ühtlane jutumull, sisse pikitud komplimente, mis iga naise uinutavad, et liigseid küsimusi ei esitataks…
Jälle hakkasin kahtlema mehes, keda olin tundnud vaid paar tundi. Üritasin endale selgeks teha, et kõik mehed ei ole nagu minu eks, kes vajas oma ellu peale minu ka teist neiut. Viskasin kahtlused peast ja uskusin, et sellest kohtumisest võib tulla midagi ilusat. Järgmisel õhtul kutsusin sõbrannad õhtust sööma, et mõtteid Andresest eemale saada. Ja olgem ausad, samuti tahtsin temaga veidi teiste ees eputada. Istusime kolmekesi kohviku terrassil, kuna õues oli imeliselt soe ja tuulevaikne. Äkki helises mu telefon, helistajaks oli võõras number.
Mu süda jättis vist mitu lööki vahele. Köhatasin hääle puhtaks ja vastasin. Oligi Andres. Ta kutsus mind mereäärde jalutama. Vabandasin, et tänane õhtu küll ei sobi, kuna olen juba oma sõbrannadega väljas, kuid Andres teatas selle peale, et ta tõesti ei tea, millal ta jälle vaba õhtu leiab. Minu jaoks tundus selline käitumine väga kummalisena, kuid sõbrannad lausa sundisid mind temaga siiski kokku saama. Helistasin siis samale numbrile tagasi, mille peale Andres üllatunult vastu võttis ja palus, et ma ise talle ei helistaks, kuna see olevat ta töötelefon. Muidugi selle lause peale sain ma aru, et mees pole puhas poiss ja et tal on kindlasti naine, laps ja koer koos maamajaga. Tüdrukud aga soovitasid mul Andresega ikkagi kohtuda ja sotid selgeks teha.
Saimegi siis kokku, sõitsime mereäärde ja läksime jalutama. Mingisugust füüsilist kontakti meil ei olnud, esiteks teadsin teda alles teist päeva ja teiseks olid mul tekkinud hirmsad kahtlused mehe aususe koha pealt. Küsisin siis otse, kas tal on naine. Vastus oli jaatav. Küsisin edasi, kas ka lapsed. Ka see vastus oli jaatav. Kuigi mis sel enam vahet, kui mees on kinni, ei huvita mind muu. Pole kunagi sallinud armukesi ja perekonna lõhkujaid, ei kavatsenud ka ise selliseks hakata. Küsisin miks ta mind üldse välja kutsus, kas tõesti paistan sellise tüdrukuna, kes sooviks mehele teine naine olla.
Andres vastas, et otsib lihtsalt naissoost sõpra, kellega vahel jutustada ja väljas käia, mitte midagi enamat. Aga naine ei tohtivat teada just seetõttu, et ta on liiga armukade ja ei luba mehel teiste naistega suhelda. Uskusin teda küll, kuna mul on endalgi suhtes olnud probleeme armukadeduse ja meessoost sõpradega. Samas panin talle südamele, kas sellisel suhtel on üldse mõtet. Andres vastas, et lapse pärast on küll mõtet. Ja ta siiski armastavat oma naist. Leppisin siis selgitustega, jalutasime veel ühe korra ranna läbi, rääkides kõigest muust kui armusuhetest ja petmisest. Meil oli väga lõbus, tundsin end temaga, nagu tunneksin teda juba kaua. Siiski lasin end varsti koju sõidutada.
Leppisime kokku, et kui Andresel tekib vaba õhtu, helistab ta mulle. Neid kõnesid veel tuli, aga tavaliselt ei leidnud me ühist õhtut, millal kokku saada, ikka tuli ette kellegi sünnipäev või muu tähtis üritus ja eks ma ikka pelgasin ka seda kokkusaamist. Kuna minu poolt tekkisid ju esimese kohtumise järel keelatud tunded. Pool aastat hiljem saime siiski veel ühe korra kokku. Aga kõik oli teisiti. Kas asi oli selles, et nüüd oli karge talv või selles, et ma teadsin Andrese kodus ootavast perest. Ma ei tea, mis juhtus, aga sellist äratundmist ja head tunnet enam ei olnud. Kui jätsime hüvasti, küsis ta mind kallistades, kas võib ööseks minu juurde tulla. See oli kui lahmakas külma vett näkku.
Jah, muidugi rääkisid mu sõbrad, et mis ta peale seksi sinust ikka ootab. Aga mina, naiivse ja haavatavana, uskusin, et Andres tõesti otsis minus sõpra ja head kuulajat/jutustajat, kellega vahel kokku saada. Tema küsimuse peale vaatasin teda ilmetult ja palusin mulle enam mitte kunagi helistada. Õnneks ta pidas minu palvest kinni.
