Tegelikult ei ole neil viivudel vaja ühelgi inimesel palju suud paotada, et siiis häälel ja üksikutel sõnadel lasta kõneks valguda, sest ümber on nii palju helisid ja emotsioone, et õhk on sõnadetagi tihe. Sageli ongi ju nii, et kui selja taha on jäänud pikk vihmane ja kõle sügis, sellele otsa veel käre talv, on ükskord kevade ja veelgi enam, suve tulles see looduse ja armsamaga kohtumise hetk niivõrd taevalikult pühalik, et hing ei ihkagi paljut välja öelda. Igatsetud vaikus ja heaolutunne on kõigest muust palju olulisemad. Mere kosutus on kogu ülejäänud aastaks energiat andev.

Kui kogu elu võiks olla see viiv seal mererannas, kui ei oleks kohustusi ja stressi? Unistus elada nii, et ei peaks majandusliku olukorra ja haigete lähedaste pärast muretsema, et saaks puhata terve suve ehk kolm kuud järjest, et mõlemad teineteise vastu tundjad oleks kogu aeg rõõmsad, rahul? Kas kunagi tuleb selline aeg mil enam ei rüga? Mil ollakse need, kelleks algselt on loodud, abikaasadeks...

Selle rändrahnu otsa ronivad ühed ja samad inimesed tegelikult harva. Korrast piisab. Unistus idüllist on see, mis suure töökoormuse ja murede keskel teinekord kättesaamatuna näib. Tegelikult ei taha keegi, et elu oleks ette teada oleva lõpuga muinasjutt. Reaalne elamine ja riskimine on väljamõeldud harmooniast kordi huvitavam. Kivi otsas kõrgust ja ümber laiuvat suurt vett nautides on just muretu olek koos pingevabadusega see, mis edasi minemiseks taas jõudu annab. Pärast suve tuleb jälle sügis ja seejärel omakorda talv. Tähtis on, et jätkuks igatsust ja armastust teineteise vastu ja ja oleks südamesoovi järgmist suve oodata. Suur seiklus on lasta fantaasial rännata selleni, mille järgi igatsed.