Suvejutt: Saaremaa valss Ameerika moodi
Miamist viis tundi autoga lõuna poole sõites, leiab ühe paradiisi, milleks on saareke Key West. Juba ainuüksi teekond sinna oli kaunis elamus. Umbes sada miili pidi sõitma mööda sildasid, mis läbisid osaliselt ookeani ning ühendasid väikeseid saarekesi. Vaade autoaknast naelutas reisijate pilgud helesinisele veele. Key West oma armsate puumajakestega ning suvise ilma tõttu meenutas meie suvepealinna Pärnut. Tänavatel jooksid vabalt ringi kuked, kanad ja tibud. Key Westi peatänav Duval Street on jagatud mõtteliselt kaheks. Põhjapoolne osa tänavast on heterode pärusmaa ja lõunapoolne osa omasooarmastajate mängumaa. Olenemata armastuse valikutest olid inimesed kogu aeg rõõmsas tujus ning võhivõõraid koheldi kui ammuseid tuttavaid.
Key West on tuntud oma lahedate pidude poolest. Fat Tuesday, Sloppy Joe’s, Dirty Harry’s – need oli ühed kuumemad peokohad. Õhtu viis meid ühest klubist teise ning pidevaks kaaslaseks oli ööpimeduses sähviv välk. See looduslik stroboskoop oli samaaegselt nii hirmutav kui müstiline. Teel kohtasime erinevaid inimesi erinevatest maailma paikadest, igal ühel oma lugu rääkida, miks ja kuidas ta Key Westi saabus.
Selle öö eredamaid mälestusi oli minu jaoks seotud tantsimisega. Üks hispaaniaverd ameeriklane keerutas ja lennutas mind tantsupõrandal nagu oleks käes viimnepäev. Ma tundsin ennast nagu Saaremaa neid, kelle põsed õhetasid kui õunad. Sellega polnud minu õhtu veel lõppenud. Ka järgmine partner oli lõunamaalt pärit, kuid pisut lühikest kasvu, nii umbes meeter ja 50 sentimeetrit. Mind hämmastas selle mehe julgus ja enesekindlus, et viia jalga keerutama endast palju pikemat kasvu põhjamaanaine. Seega ma otsustasin vastata samasuguse enesekindlusega ning lasin ennast muusikataktis juhtida. Peagi lõppesid meid kõõritavad pilgud, sest mees vihtus tantsu nii usinalt, et kasvuvahe muutus märkamatuks.
Kui maailmas on laimi nähtud pigem rohelisena, siis Key Westis on nad kollased. Nendest kollastest laimidest teevad kohalikud kooki, mis maitseb veidi hapukalt ning on kujunenud Key Westi üheks sümboliks. Kuna kollane laim on seal nii populaarne, siis otsustasin poest osta ühe laimimahla pudeli. Palava ilmaga oli janu suur ning hakkasin seda vedelikku otse pudelist jooma nagu õunamahla. Reisikaaslased said kõvasti naerda, sest kohe kui mahl mu suud puudutas, siis muutusin ma tõeliseks kumminäoks, vahetades grimasse sekundiga. See mahl oli väga hapu ning polnud mõeldud otse joomiseks, vaid toiduvalmistmiseks.
Saare kuulsaim mees on Ernest Hemingway. Ärinaine, kes otsis Hemingway maja peale kuulsa kirjaniku surma, väsis ära ukse taga pidevalt koputavatest uudishimulikest turistidest. Seega otsustas uus omanik majast muuseumi teha. Seal on säilitatud võimalikult palju asju muutumatuna, just nagu oleks majaelanikud ainult korraks välja läinud. Olles majas ekskursioonil, tundsin äkitselt mingit kahtlast mulksumist kõhus. Mulle sai selgeks, et laimimahl oli seedimisele halvasti mõjunud ning kui ma kiirelt tualetti ei leia, siis juhtub minuga väga piinlik lugu. Hinge kinni hoides leidsin üles hädavajaliku ruumi, mida oli majas ainult üks. Sulgesin enda järel õhukese ukse ja lukastasin logiseva riiviga. Kuigi see eriti kindlustunnet ei lisanud, sest ukse ja piida vahel oli ava, mis ei taganud piisavalt privaatsust. Väljusin tualetist kergelt punastades ja naeratades ootejärjekorras seisvatele turistidele. Mõtlesin, et täna küll ei olnud Hemingway hoovis põõnavad kuuevarbalised kassid oma ülesannet täitnud: peletada halb õnn eemale.
Sellised olid minu suvised seiklused Key Westi saarel, mis on ameeriklastele sama armas kui eestlastele Saaremaa. Aegajalt on tore käia uudistamas teistes riikides ja vaadata, kuidas mujal inimesed elavad. Samas on mul alati ka hea meel võõrsilt koju tulla ning seigelda hoopis mõnes ilusas Eestimaa paigas nagu näiteks Saaremaal.
