Selliste inimeste tavapäraseks maneeriks on hoiduda seinte äärde. Nad kaitsevad endid sellega, et üritavad märkamatuks jääda. Nad kannavad endi ees oma puudusi, otsekui lippu. Nende eriline anne on olla tõrjutud ja … väljakannatamatu. Nende elu tavalised juhtumid on ebaõnned. Need, kes ennast ei hinda, ei suudagi ennast armastada. Nad kahtlevad endas pidevalt, kuna on veendunud, et ennast armastada, tähendab olla auahne ja egoistlik. Seda nad õnneks tõesti ei ole.

Kas on võimalik õppida ennast hindama, isegi kui sa ei armasta ennast? On mõned võtted, mis aitavad muuta oma harjumuspärast elustrateegiat ning saavutada eneseaustus.

“Ma ei ole midagi väärt”

Üsna sageli määratakse meie saatus juba teismelise eas, mil on raske aru saada, kes me sellised oleme. Otsime ennast kõikidest peeglitest. Ja siis, kui elus on midagi viltu läinud, näeb nooruk, et teised peavad teda hädavareseks, narkomaaniks, õigusrikkujaks … Lõpuks jõuab ta arusaamisele, et need sildistamised peegeldavadki tema tõelist isiksust. Nii tekib lisaks oma ebakindlusele ka negatiivne suhtumine endasse: „vaat kui halb ma olen“. Kui siis selline nooruk täiskasvanuks saab, on see silt talle endiselt visiitkaardiks ning vabastab vajadusest pingutada, et inimesed näeksid lõpuks tema tõelist nägu.

Omanda taas oma väärikus. Miljonid inimesed on nooruses käitunud vääriti. Nad kukkusid eksamitel läbi, proovisid narkootikume … Enamus neist on aga selle kõik juba ammu unustanud, kuna suutsid realiseerida oma isiksuse. Kui sa arvad, et sa tõepoolest pole midagi väärt, ürita teha seda, mida pole varem teinud. Vaata, mida tehakse lastekodus, aita kodutuid … Enese kõrval näed sa siis neid, kes tõepoolest vajavad sind. Sa hakkad nägema iseenda väärtusi ning miinustest saavad plussid. On väga oluline lõpuks teadvustada endale, et teised võivad sinu peale loota. Aja jooksul hakkad ennast usaldama ja endast lugu pidama.

“Olen hädavares”

Tal ei õnnestunudki ülikooli lõpetada. Kuigi õppejõud pidasid teda targaks, kuulis tema vaid oma ema karmi häält: „Sul ei tule mitte kunagi mitte midagi välja. Sa oled hädavares!“ Ja nii ta pööraski oma tähelepanu vaid oma ebaõnnestumistele. Mitte mingisugused edusammud ei suutnud talle tõestada, et ta eksib ennast hinnates. Selliseid „hädavareseid“ haarab sageli hirm just siis, kui kõik läheb hästi. Näib, et vaid uus läbikukkumine annab neile tagasi hingelise tasakaalu.
Loominguline teraapia. Meie korduvatel kibedatel ebaõnnestumistel on põhjus. Sageli on see alguse saanud varasest lapsepõlvest. Et sellest vabaneda, tuleb alustuseks selgeks teha oma vanematele, et nad eksisid, kui pidasid sind hädavareseks. Alles seejärel võib asuda liikuma iseenda poole, selle versiooni poole, mida vanemad ette ei näinud. Et taassündida, tuleb midagi luua: joonista, küpseta, istuta suvilas maasikaid … Tee, mida iganes pähe tuleb ja ürita kuulata neid, kes sinu loomingut hindavad. Ning veel üks oluline asi — hakka päevikut pidama ning kirjuta sinna üles kõik oma muutumised.

“Mind ei ole võimalik armastada”

Igaüks meist tunneb selliseid inimesi. Nad on mornid, murelikud, torisevad, pidevalt rahulolematud. Nad otsivad alati ja kõiges negatiivseid külgi. Nad on igavesti õnnetud ohvrid ja märtrid. Nende meelest pole nad väärt armastust, sest neid pole kunagi armastatud. Loomulikult on see tunne tuttav kõikidele, kes on kogenud vanemliku õrnuse puudust. „Minu jaoks ei ole olemas õnne …“
Õpi vastu võtma. Igaüks meist võib kinkida teistele seda, mida ise pole tunda saanud. Isegi, kui meid lapsepõlves ei armastatud, oleme me ikkagi võimelised ise armastama ning elus edasi jõudma. Seda kinnitab paljude inimeste kogemus ja ka teadus. Iga inimene oskab kinkida teistele rõõmu ja armastust. Selline on juba inimese loomus. Vahel on päris keeruline uskuda sellesse, et elul on sinugi jaoks varuks kingitusi. Koosta nimekiri sellest, mis sulle võiks rõõmu valmistada. Tuleta meelde neid, kes on sinu vastu lahked olnud. Ütle endale, et igaüks muutub rikkamaks tänu teistele inimestele ja et iga hetk elus on tähtis.

“Olen lihtsalt lurjus”

Selline inimene ei jäta kunagi kasutamata juhust, et halvasti öelda. Ta ei varja oma puudusi ning üritab tekitada enese vastu viha. Ta lausa naudib seda. Reeglina on tema jaoks juba varasest lapsepõlvest alates tähtis olla „kõige-kõige“. Selline laps (hiljem nooruk) tahab saada kõike ega suuda taluda lüüasaamist. Ta tahab olla kõige parem ega nõustu olema selline nagu kõik teised. Mis tal siis üle jääb? Üritada saada kõige halvemaks.

Tuleb tunnistada oma ebatäiuslikkust. Pole kunagi hilja lasta enda ette tõstetud latt allapoole ning tunnista oma õigust vigu teha. Ürita üksikasjalikult üles kirjutada, mida sa endas armastad, mida mitte. Küsi lähedastelt ja tuttavatelt, mida nemad sinus hindavad, mis neid aga ärritab. Võimalik, et oled juba valmis kohtuma psühholoogiga ning läbi tegema vastavaid teste. Proovi ja sa saad teada palju kasulikku oma iseloomu, oma võimete ja annete kohta. Võib-olla sa ei osanud endast midagi sellist mõeldagi? 

Miks siis mitte seda kõike proovida? Võib-olla avastad, et väikesed rõõmud valmistavad sulle sama palju heameelt kui sinu väikesed vastikud etteasted. Ehk isegi rohkem veel. Kindlasti rohkem!