Tahan kasukat!

Põhjamaa talve karmides tingimustes muutub karusnahk kõige ihaldatumaks materjaliks. Paljudele on see ka argipäevade suurepärane sõber ja elukaaslane. Karusnahk soojendab, ravib, kaotab stressi. Aktiivsele ja tegusale iseseisvale naisele on vajalik eriline karusnahk, mis pole mitte üksnes ilus, vaid ka mugav. Seda peab olema kerge kanda ning lihtne kombineerida.

Kui on tekkinud soov soetada endale ilus karusnahkne ese, tuleb eelkõige endale selgeks teha, milline see olema peab: kantav, ilus, soe, võibolla odav? Kõige universaalsemaks karusnahaks peetakse saarmanahka (saarmanahkne kasukas näeb ka kõige sagedasema kandmise korral isegi 15 aasta pärast suurepärane välja), sellele järgnevad kotik, jõekobras, naarits, karakull ja polaarrebane. Kõige lühemat aega peavad vastu jänes, orav ja koopaorav.

Teistest paremini soojendavad rebane ja mutoon. Mingil määral jäävad neist maha soobel, kobras, polaarrebane, karakull ja nutria. Veel vähem annavad sooja koopaorav, orav ja jänes.

Mis puutub karusnahksete toodete ilusse ning nende hindadesse, siis siin on igal ühel vaba voli ise otsustada vastavalt oma soovidele.

Sellest lühikesest informatsioonist peaks piisama, et seada sammud karusnahasalongi, soetamaks endale eelseisvaks talveks midagi sooja. Ainult, olles vaevalt kasukat proovinud, ei tasu maksmisega kiirustada, et mitte hiljem oma mõtlematut sammu kahetseda.

Kasukat proovides tuleb kindlasti tähelepanu pöörata karusnaha kaalule. Kui see osutub liialt raskeks, siis vaevalt et tekib soovi seda oma garderoobi muretseda ning iga päev kandma hakata, kuigi toode võib ahvatleda oma uskumatu iluga. Kaal sõltub siin peamiselt naha töötlusest: mida kvaliteetsem, seda kergem toode. Samas pole mõtet ka liiga kergele esemele eelistust anda. Selline “kaalutus” saavutatakse naha liigsel venitamisel kuivatamisel ning isegi spetsiaalse tehnoloogiaga lõikamisel. Selle tulemus on tavalisest harvem karv, mille tõttu kasukas ei hoia enam nii hästi sooja.

Keerutades end peegli ees, tuleks huvi ilmutada ka kasuka “krabisemise” vastu (kui seda muidugi kuulda on). Kvaliteetsel kasukal seda omadust ei ole. Ülekuivatatud karusnahk läheb kiiresti murdekohtadest katki ning kindlustab kandjale ebameeldivad augud juba paari kuu pärast.

Uurides hinnalipikut tuleb kindlasti tähelepanu pöörata valmistajamaale. Sest juba ainuüksi see võib paljust rääkida. Näiteks küllalt vastupidavad, seejuures ka elegentsed kasukad, on valmistatud Skandinaavias ja Itaalias. Kuid Kreekast või Hiinast toodud karusnahksed tooted, mis pealegi tükkidest õmmeldud, võivad kergesti õmblustest lahti hargneda, kui mitte ühe, siis kahe aasta pärast kindlasti. Nendesse tuleks suhtuda erilise ettevaatusega. Kuigi, ega ostu kreeka või hiina päritolu ei pea tähendama veel kehva kvaliteeti. Lihtsalt seal esineb sagedamini võltsinguid.

Muide, tükkidest. Arvatakse, et mida suurem on nahk, seda vastupidavam toode. Ja ka vastupidi. Kui aga tükid pole omavahel mitte kokku õmmeldud, vaid liimitud ( seda võib näha, kui vaadata voodri alla, mida paljud tootjad meelega kinni ei õmble), siis selline kasukas pole ei elastne ega kesta ka pikka aega.

Kui on aga soov endale värvitud kasukas osta, (muide, käesoleval hooajal soovitavad disainerid eredavärvilist karusnahka, sest nende meelest aitab vaid see süngel talvepäeval meeleolu tõsta), siis tuleks kindlaks teha selle kvaliteet. Selleks tuleb kaasa võtta niisutatud valge salvrätt ning libistada sellega mõned korrad mööda karva. Kui salvrätile ei jää jälgi, on toode värvitud õiget tehnoloogiat järgides ning ostu võib julgelt vormistada. On olemas ka teine seisukoht. Spetsialistid on arvamusel, et kui soovitakse säilitada kasukat võimalikult kaua heas korras, tuleks värvitud karusnahka ikkagi vältida. Eelkõige sellepärast, et see on vähem vastupidav ning kandmisel kulub värv siiski pikapeale ära.

Tingimata tuleks karvkatte “vastupidavust” kontrollida. Selleks tõmmata kätega piki karva alt üles ja vastupidi. Kasukat võiks ettevaatlikult sikutada mitmest kohast — karv ei tohi murduda ega pudeneda. Sageli juhtuvad sellised asjad sõltuvalt looma east, mis peegeldub ka karvkatte pikkuses. Nii näiteks on pesukaru, polaar- ja hõberebase korralik karvkate umbes 5 cm, nutrial, saarmal, ondatral ja oraval — 2-4 cm, naaritsal — 2,5 cm kõrge.

Alles seejärel, kui ihaldatud kasukas on läbi uuritud, ära ostetud ning rõõmuga kandma asutud, tekib uus küsimus — kuidas seda siis järgmise hooajani säilitada. See on aga juba hoopis teine lugu, mille võib julgelt kõrvale heita, vähemalt kevadeni.