See müstiline number on Soome keskmine palk. Eestlaste keskmine palk Soomes on minu tagasihoidliku arvamuse põhjal 2000 eurot. Ja see on brutopalk, millest arvestatakse maha tulumaks, sotsiaalmaks, pensionimaksud ja veel muud maksud.

Soome töö- ja majandusministeerium avaldas märtsis 2014 tabeli, milliste ametite esindajatest tuntakse Soomes puudust ja milliseid ameteid enam õppida ei tasu. Puudust tuntakse eelkõige sotsiaal- ja tervishoiuala spetsialistidest, Soome on teretulnud arstid, meditsiiniõed, hambaarstid, sotsiaaltöötajad, lasteaiakasvatajad. Üleliia on Soomes koolitatud kontoritöötajaid, sekretäre, müüjaid, laotöötajaid, reklaamitöötajaid, elektrike, lihtsamaid IT-spetsialiste.

3. märtsil 2014 Iltalehtis ilmunud artiklis toodi veel eraldi välja, millised on need kõrgepalgalised töökohad, kuhu inimesi vajatakse. Arstide keskmiseks kuupalgaks on Soome statistikaameti 2011. ja 2012. aasta andmete põhjal 6791 eurot, omavalitsuse palgal olev ja tervisekeskuses töötav hambaarst saab 5973 eurot, kõneterapeut 3506 eurot ja omavalitsuses töötav meditsiiniõde 3033 eurot.

Täiesti tavaline koristaja brutopalk on Soomes 2000 eurot, pigem alla selle. Sellise kuusissetuleku puhul on tulumaksuprotsent enamasti 13-17% ja n-ö puhtalt kätte saab koristaja Soomes 1200-1500 eurot kuus. See on reaalsus. Ja kui mõtled siit edasi, et toaüür on näiteks 400 eurot kuus, kuupilet 50-100 eurot, süüa ja riideid tahaks ka osta ning vahel Eestis külas käia (edasi-tagasi pilet soodushinnaga 40 eurot), siis… ei teeni need Soomes töölkäijad miljoneid eurosid.

Säästud tulevad just sellest, kui jagatakse mitme peale korterit, vaadatakse soodushinnaga toitusid ega sõideta igal nädalavahetusel Eestisse. Aga reaalsus on ka see, et ka tavalise lihttöö tegija saab Soomes oma eluga hakkama ja igapäevaelu on palju stressivabam.

Lasteaias kasvatajana töötades oli teiste töötajate palk 2000 eurot, minul 1900, kuna olen Soomes lasteaias töötamiseks ebapädev (mul ei ole Soomes aktsepteeritud lasteaiakasvataja diplomit, Eesti koolitusi ja näiteks lapsehoidja kutsetunnistust ei arvestata), siis oligi mul ebapädevuse tõttu 5% võrra väiksem palk. Sain iga kuu puhtalt kätte 1500 eurot.

Tööleping peab olema

Töö tegemiseks peab olema tööleping. See on ainus ja kindel asi, millele saad toetuda. Töölepingud on Soomes lühikesed ja konkreetsed, minul on need näiteks kõik mahtunud ära A4 suurusele paberile. Seal on kõik oluline kirjas — tööaeg, töötegemise koht, tunni- või kuupalk, lepingu kehtivuse aeg. Enamasti on välja toodud seadus, kus on siis kirjas kõik ülejäänud teemad. Enamasti on seal seadusena välja toodud TES. See tähendab soome keeles työehtosopimus ehk siis seaduslik kokkulepe tööandjate ja töötajate vahel. Igal erialal on oma TES ja need on kõik ka internetis. TES-is on kirjas miinimumtunnitasud, puhkusetasud, kõik lisatööga seotud asjad. TES on omamoodi iga eriala piibel. Seda tasub uurida, sest Sa pead ise teadma oma õigusi ja kohustusi. Töölepingule allakirjutamine näitab, et oled ka selle konkreetse TES-iga kursis.

Ära pabista, kui Sul on tähtajaline tööleping (soome keeles määräaikainen työsopimus). Need on Soomes väga levinud ja eriti alguses tulebki olla õnnelik, et Sul üldse töökoht on. Võib juhtuda, et oled võetud tööle kellegi asendajana ja see inimene ei tulegi enam tagasi. Siis võid kiiresti saada ka püsiva töölepingu (vakituinen työsopimus). Enamasti on Soomes ka katseaeg 4 kuud, lühema töölepingu korral võib see olla ka 1-3 kuud.

Püsivast töölepingust räägivad ka soomlased ise kui ühe suure unistuse täitumisest. Mul oli kolleeg, kes sai esimese püsiva töölepingu 37-aastaselt ja see oli tema jaoks nii suur sündmus, et ta julges seda uudist ka oma kolleegidega jagada.

Suulise lepingu alusel töötamine ja mustalt palgasaamine on jama. See tundub ahvatleva võimalusena, sest palganumbrid on hoopis teised kui Eestis, aga Sinu eest ei maksta siis suure tõenäosusega tulu- ja sotsiaalmaksu, Sul ei ole ravikindlustust ja Su pensionisse ei kogune ühtegi senti.

Tuule tuli Soome tuttava kutsel, kes lubas palgaks 1000 eurot kuus ja töökohta väikeses kohvikus nõudepesijana. Lõuna-Eestis kokana töötades sai ta iga kuu kätte 350 eurot ja sellega oli tõesti raske hakkama saada. Tuttav andis raha alati käest kätte ja selgitas, et Soomes niimoodi käibki, et palka võib maksta sulas või pangaarvele. Kui Tuulel tekkis kätele nõudepesuvahendist allergia, mis läks üle haavanditeks ja ta ei suutnud valude tõttu enam tööd teha, selgus, et ta on Soomes mittekeegi. Ta polnud ennast registreerinud politseis, tal polnud sotsiaalkaitset, tema eest olid kõik maksud maksmata. Uskudes tuttava juttu, läks ta ju kohe järgmisel päeval Soome saabudes nõusid pesema. Kehva keeleoskuse tõttu ei osanud Tuule ka ise asju ajada. Ta oli oma tuttavast täiesti sõltuv.



“Tahan Soome
elama!” on 92-leheküljeline värvitrükis teejuht, kus on konkreetsed  näpunäited ja tõsielulood. Seal on kirjas autori ja teiste kogemused sellest, kuidas peaks hakkama Soome minekuks asju ajama ja mismoodi on teisel pool lahte kõige lihtsam uut elu alustada.

Loe kindlasti ka teisi raamatukatkendeid: