Margo oli vaid seitsmene, kui isa suri ja poiss emaga elama jäi. Ema hakkas oma murele lohutust otsima aga võõraste meeste juurest ja laps jäi tihti külalistele jalgu. Margo mäletab, kuidas ema meessõbrad tegid poisi elu päris kibedaks, sodisid tema kooliasju jne. Kui poleks olnud kahte vahvat vanaema ja tädi, võinuks poiss sattuda lastekodusse.

10aastaselt vanaema juurde kolinud Margot kasvatasidki peamiselt kaks vanaema. Kui vanaemad väikeste vahedega surid, tuli noormehel vaid 17aastasena ise endal hinge sees hoida. Õnneks oli noormehe kõrval toetav tädi, kes suutis tal silma peal hoida, et poiss kutsekooli ära lõpetaks.

Täna on Margo tänulik nii oma vanaemadele kui tädile, kes talle kõige keerulisematel hetkedel toeks olid. Ta on küll alles 22, aga ei kahetse üldse, et on juba pisikese Mario issi ja 8aastase Liisa kasuisa. Just oma kurva lapsepõlve tõttu on ta alati unistanud oma perest ja oma kodust.

„Kodutunne“ aitas vanaemalt päranduseks jäänud vanas majas valmis ehitada köök-elutoa, et Margo ja Triinu pere saaks selle aasta jõulukuuske ehtida päris oma kodus.