Teaduslikult tõestatud: kõrge IQ-ga inimesed ei vaja nii palju sõpru kui tagasihoidlikuma arukuskvoodi omanikud
Kui keskmise või madala vaimse võimekusega inimene vajab enda ümber kogu aeg palju sõpru, siis tarkpeadele piisab vähestest olulistest inimestest enda ümber ja neidki pigem harvem kui liiga tihti. Uus uuring tõestas, et intelligentse inimese teeb liiga rohke suhtlemine sõpradega õnnetuks, vähem intelligentne aga on seda rõõmsam, mida rohkem tal sõpru on ja mida rohkem ta nendega aega veedab.
Uue põneva uuringu autorid on evolutsioonipsühholoogid Satoshi Kanazawa ja Norman Li. Uuringu, mille üks lähteküsimusi oli see, kuidas sõprus mõjutab rahulolu ja õnnelikkust, tulemused avaldati väljaandes British Journal of Psychology eelmisel kuul.
Kanazawa ja Li analüüsisid 15000 täiskasvanud inimeselt pika ajaperioodi jooksul kogutud andmeid. Nad märkasid kohe kahte peamist trendi: esiteks olid maapiirkondades elavad inimesed õnnelikumad kui linnainimesed ja teiseks olid igapäevaselt rohkem suhtlevad inimesed õnnelikumad nendest, kes suhtlesid vähem. Need olid teadlaste jaoks ootuspärased tulemused, sest evolutsioonilise psühholoogia järgi ongi inimene ju aegade hämarusest saadik vaid tõhusa paljunemise peal väljas olnud — ja rohke suhtlemine võib viia paljunemiseni ja üldiselt on linnainimesed üksildasemad, nii et paljunemisvõimalusi leiavad nad vähem. Seepärast on suure sõpruskonnaga ja vähem anonüümses asulas elavad inimesed õnnelikumad. No see on ehk veidi liialdatud ja üldistav järeldus, aga jämedalt võttes nii neodarvinistlik psühholoogia inimest seletab.
Aga kõik selle uuringu leiud küll ootuspärased polnud — nimelt ajas uurijad täiesti endast välja üks oluline tendents, mis uuringus nii tugevalt esile tõusis, et seda ei saanud kuidagi märkamata jätta. Nimelt tuli välja, et kõrge intelligentsiga inimeste eluga rahulolu ja sõprade arv olid pöördvõrdelises seoses ehk et mida vähem neil sõpru ja nendega kaasnevaid kohustusi oli, seda õnnelikumad nad olid.
See leid pole sama palju küll hämmastanud neid teadlasi, kes on õnne ja õnnelikkuse toimemehhanisme põhjalikumalt uurinud — nimelt põhjendavad nemad tendentsi, et targad inimesed tahavad vähem sõbrustada, nii, et neil on lihtsalt tahtmine midagi targemat teha kui ilma mingi konkreetse eesmärgita suhelda, seega nad on seda õnnelikumad, mida rohkem on neil aega oma eesmärkide nimel tööd teha. See ei tähenda muidugi, et nad lihtsalt sõpradega ajaveetmist oluliseks ei peaks, lihtsalt nad vajavad seda vähem kui need, kelle hallid ajurakud omaette nii palju tegevust ei leia.
