Üks raamat teise järel: kui kasulik lugemine tegelikult on?
Ent kas pole mitte romaanid, jutustused ja luuletused anakronism meie infotehnoloogia ajastul? Näib ju, et raamatutel pole enam mingeid šansse — televisioon ja internet on juba ammu totaalset pealetungi alustanud. Ent siiski jätkab suur hulk inimesi raamatute lugemist. Paljudele meist on selles vanamoelises tegevuses midagi sellist, ilma milleta on raske hakkama saada.
Teadlased kinnitavad, et proosa lugemine on kasulik — kirjeldused, väljendusrikkad metafoorid ning emotsionaalsed dialoogid stimuleerivad meie aju erinevaid piirkondi. Raamatutel on ka suur osa ergutamaks sotsiaalse suhtlemise oskusi. Vaevalt aga juhindub keegi just sellistest teadmistest, kui asub raamatuid lugema.
Kuidas siis seletada endale, mis on see, mis sunnib meid raamatuid üksteise järel avama?
Tunnetame tugevaid emotsioone
Kui pole emotsioone, ei ole ka rõõmu raamatust. Meile on millegipärast vajalikud need „kunstlikud“ üleelamised. Kui kirglikult me armastame, kui hellad, kindlad, seksikad (või vastupidi — salakavalad, küünilised alandatud) me koos raamatute kangelastega oleme! Avanud raamatu, oleme juba eelnevalt nõus kannatama, kartma, häbenema, muretsema, kurvastama, vihkama … Ja vaevalt et me seda kõike endale päriselus soovime. Miks siis? Tänu lugemisele saavutame just nii tugevaid emotsioone, millistest salamisi unistame, ent milliseid me reaalses elus endile ei luba. Me elame kaasa, kuid samas säilitame kontrolli kõige üle. Lugedes võime kaasa minna igasuguse fantaasialennuga ning teada, et sellest „ei juhtu mitte midagi“. Siin oleme ohutus ruumis ning võime avaneda palju enam kui päriselus. Seega oleme sellel hetkel enda tõelisele minale kõige lähemal ning tunneme end palju rohkem elavana.
Me mõistame ennast
Meie elu on emotsioonide lõputu vool. Oleme neist niivõrd haaratud, et meil ei jätku sageli distantsi nende mõtestamiseks. Kui me loeme, oleme nii osavõtjad kui ka jälgijad — emotsionaalselt lülitatud teksti, ent säilitame ka kõrvalpilgu, andes endale aru, et tegevus toimub raamatus. Seega on see väljamõeldud reaalsus. Meil on võimalus peatuda, minna mõned leheküljed tagasi, mõelda kõik põhjalikult läbi. Mida tugevam on tegelase emotsionaalne mõju, seda enam tahame teda mõista. Nii elus kui ka lugedes projekteerime midagi endast teiste peale. Kui jutt käib raamatust, on meil lihtsam neid projektsioone tabada: „Tuleb välja, et ka minul on sellised tunded, samad mõtted ja probleemid“.
Lugemine on alati üheaegne kohumine nii enda kui ka teistega. Just sellised kohtumised on peamiseks tingimuseks meie psüühika arendamisel. Need on tunded, mälu, mõtlemine, tähelepanu.
Kohati näib, et lugemine tekitab meis täiesti uusi tundeid, millistest meil enne aimugi ei olnud. See aga pole päris nii. Lugedes me vaid reageerime spontaansemalt — me suudame märgata endas rohkemat ning ka paremini teadvustada oma emotsioone.
Mis aga edasi toimub? Näinud uut ja revideerinud vana, muutume teistsugusteks. Järgmiseks sammuks oleks eksperimenteerida uute võimalustega juba reaalses elus.
Leiame vestluskaaslase
Paljud meie hulgast tunnistavad, et raamatud on võimalus suhelda autoriga. Meid võlub tema isiksus, võimas intellektuaalsus, anne. Vahel tekib tunne, et kirjanik „kuuleb“ ja „mõistab“ meid paremini kui keegi teine. Reaalsete vestluskaaslaste valik meie elus on alati piiratud koha ja ajaga. Raamatute puhul see piirang ei kehti. Siin valime jutukaaslase ise — piisab vaid raamatu kätte võtmisest. Ent pärast on temast nukker lahkuda, otsekui oleks sõber maha jätnud.
Samas on tähtis ka teadmine, et see lahkumine on vaid sümboolne. Selle sõbra juurde võime tahtmise korral alati tagasi pöörduda. Ühtlasi on meile oluline tunnetada, et me ise juhime oma elu. Just seetõttu on raamatud hädavajalikud noorukitele. Nende „mina“ on väga haavatav, kuna neil on veel nii vähe kogemusi selles maailmas elamiseks. Lugemisest võib saada kaitsekilp, ajutine inkubaator, kus see „mina“ valmib. Näiteks on noorukil vähe sõpru, kuna ta ei oska suhteid luua. Raamatute kujuteldavas maailmas saab ta aga selleks kogemusi ammutada.
Me muutume paremaks
On tavaks arvata, et lugedes me õpime midagi uut. On see siis nii? Schopenhauer väitis näiteks, et lugemine tähendab oma isikliku pea asemel mõelda võõra peaga. Ent kui me ei loe, siis ei kasuta me ka inimkonna kollektiivset kogemust ning leiutame iga kord taas jalgratast. Kõik sõltub meie häälestatusest lugemisele. Schopenhaueri mõte käib pigem nende kohta, kes kasutavad mehaaniliselt ideid ja väärtushinnanguid või üritavad täpselt kopeerida raamatukangelaste käitumist (seda võib öelda eriti noorukite kohta).
Ent üksnes info neelamine ei rikasta meid ei vaimselt ega ka mitte hingeliselt. Tõeline suhe raamatuga meenutab kohtumist hea psühholoogiga. Tekib ohutu ruum, kus me võime vabalt raevutseda või armastust väljendada, identifitseerides ennast mõne raamatutegelasega, ning nii tekib raviefekt. Psühholoogid soovitavad oma ravialustele sageli raamatuid, kus nood võivad leida iseendile sarnaseid tegelasi. Lugemine annab võimaluse näha kõrvalt oma tundeid ning nimetada neid õigete nimedega. Selle kõige tulemusel tekivad ootamatud lahendused, avanevad uued võimalused ning elu muutub paremuse suunas.
Allikas: Psychologies.ru
