Ussid tahavad rahulikult magama minna

8. septembri ussimaarjapäeval ei tohi metsa minna, sest mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu pugeda. Kui keegi sel päeval ikkagi metsa läheb ja ussiga pilgud ristab, siis võtab pahane madu segaja oma talveunne kaasa ja hakkab öösiti läbi unevalla hoolimatut karistamas käima.

Ussimaarjapäeva kutsutakse ka ussi magamise päevaks, sest ussid pidavat nüüd jüripäeva äikeseni rahulikult magama. Kui peale ussimaarjapäeva veel kusagil mõnd siugu siiski nähakse, siis see uss on suvel mõnd looma või inimest salvanud ja maa ei võta teda karistuseks vastu.

Kui sellist ussi pärast ussimaarjapäeva näha, pole vaja teda karta, sest siug hammustab ussimaarjapäeval mätast ja jätab oma mürgi maa sisse peatselt saabuvate pimeda aja maavaimude tarvis.

Ussimaarjapäevane tugev tuul on aga väga hea märk — see aitavat ussid kiiremini ja sügavamale maa sisse varjule puhuda.

Enamik koristus- ja külvitöid pidi selleks päevaks olema lõpetatud. Mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.

Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks.

Töötegemine ja metsaminek oli keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnel pool ei tohtinud sel päeval õmmelda ega kedrata, et uss ei nõelaks. Kui mõni usin nõeluja juhtus sellel päeval nõelaga sõrme torkama, siis oli kindel, et tuleval suvel uss teda salvab.

Eestis teatakse püha alates 16. sajandist. Kiriklikult on tegu Neitsi Maarja sünnipäevaga. Varaseim teade päeva tähistamisest pärineb 6. sajandist, algusega Süürias või Palestiinas, kus apokrüüfide mõjul kujunes välja jumalaema kultus. Jumalaema sündimist tähistavad erinevad kirikud erineval ajal.