Vabasta end oravarattast: elades ilma kiirustamata naudid kõike palju rohkem, oled tervem ja vananed aeglasemalt
Kuhu jookseme? Kas aga sellise kiiruse tulemused on väärt seda hinda, mida nende eest maksame? Kiirtoit, pinnapealsed rutakad vestlused, lühikesed puhkused, ülikiire transport, isegi lähedastega suhtlemine on kiirustav ja käigupealt. Meile näib, et jääme millestki ilma, et elu ise sunnib meid kiirustama, tahame temalt võtta kõik ja rohkemgi veel.
Kiirus on salakaval narkootikum — tunnetad hullumeelset energiat ning veres süttivat adrenaliini. Ent olemine oma võimaluste piiril ei õnnestu kauaks ega paku ihaldatavat õnne. Lõpututest stressidest, magamatusest, füüsilisest ja psüühilisest kurnatusest tekivad terviseprobleemid.
Sagedased külmetused ning viirushaigused on immuunsüsteemi nõrgenemise tagajärg. Krooniline väsimus, depressioon, enneaegne vananemine ning vale toitumine — see pole üldsegi mitte täielik tagajärgede nimekiri, mille on tekitanud hullumeelselt kiirustav eluviis. Ehk tuleks aeg maha võtta
Idamaade õppetunnid. Iidseid traditsioone järgivad buda mungad viitavad oma juhendites asjade nimekirjale, milliseid tuleks teha kiirustamata: õppida, rikkaks saada, endale vara osta, reisida, maiseid rõõme soovida ja enesevalitsust kaotada. Tundub ju lihtne olevat!
Teadmised, mis on saadud kiirustades, ei jää kauaks meelde. Kiirelt saadud raha lastakse kergesti tuulde, läbimõtlemata ostud tekitavad peavalu, vihaga välja öeldud sõnad võivad hävitada midagi väga olulist. Mis aga puutub rõõmudesse… Näib, et siin ongi lahendus — aeglusta elu rütmi ja kuulata iseennast.
Ent miks on siis nii raske teha pause? Võib-olla seepärast, et oleme heal meelel vastu võtnud lääne kultuuri ja filosoofia koos arusaamaga ajast kui lõputust ressursist. See on kui mingi vektor, mis on suunatud minevikust tulevikku. Aeg voolab pidevalt minema, seda tuleb ära kasutada või kaotame selle igaveseks. Ning just seetõttu on meil nii talumatu mõelda „kaotatud“ tundidest.
Näib loogiline, ometi pole see ainus võimalik vaatepunkt. Näiteks suhtutakse idamaade traditsioonides aega tsükliliselt — see liigub kiirustamata mööda suurt ringi. Iga päev tõuseb ja loojub päike, aastaajad vahetavad üksteist välja, taevakehad tiirlevad ümber meie, inimesed vananevad ja surevad ning lapsed võtavad üle nende kohad. Idamaades ei ole tsükliline aeg ülim väärtus — see on lõputu ja pidevalt uuenev.
Ei jõudnud järele mõelda
Võib-olla peitub kogu probleem stereotüüpides, millised on meile juba lapsepõlvest alates kaasa antud. Koolis peetakse hooletut õpilast mahajääjaks, lihtsameelset nimetatakse „pidurdajaks“. Aeglane inimene on lohakas, pikaldase taibuga — luuser. Kas siis tõesti on nii keeruline tunnistada endale, et oleme väsinud, et me ei suuda enam tempos püsida, et kardame näida nõrkadena, kes on teistest kaugele maha jäänud?
Kas me aga ei kasuta aina kasvavat kiirust ära kui mingit tuimestit? See oleks kui võte lämmatada oma tundeid, eemalduda oma tõelisest loomusest ning elumuredest. Me kardame vastuseid, mis võivad muuta kogu elu. Topime endale pähe kuhjade viisi infot, ainult et mitte küsida endalt: „Kas ma olen õnnelik? Mis valmistab mulle rõõmu? Kas minu lähedastel on hea olla? Kas ma elan õigesti? Kas minu tööl, minu kodus ja riigis on kõik hästi?“ Võib-olla aitab tohutu kiirus varjata meie rahulolematust eluga? Sest kui me elame ühiste standardite järgi, mis väidavad, et kõik on hästi, siis polegi nii kohutav elada teadmisega, et kõik ei ole siiski just nii, nagu me tegelikult tahaksime.
Moodsad rütmid
Alles me üritasime kõike kontrolli all hoida, teenisime korralikult ning õpetasime aja organiseerimise aluseid. Nüüd aga kinnitavad hingeravitsejad, kui oluline on lõdvestuda ning saada rahuldust protsessist, mitte tulemusest. Tasapisi hakkame jõudma arusaamani, et on aeg tempot aeglustada ning teha mitte võimalikult palju, vaid võimalikult hästi.
Aeglaselt ja hästi — see on hea nii tööle, kui ka suhetele. Hullumeelse rütmiga töönarkomaanid aeglustavad nüüd teadlikult kõiki oma elu aspekte — reise, laste kasvatamist, toitumist, lugemist, mõtlemist, loomingulist ning isegi teaduslikku tegevust. Niiviisi — tasahaaval — haarab maailma slow life idee. Selle liikumise järgijad kutsuvad üles nautima igat päeva, pöörama rohkem tähelepanu lähedastele, võitlema internetisõltuvusega, vastu võtma läbimõeldud otsuseid, mis harmoneeruvad isiklike väärtustega, mitte võõraste ideaalidega.
Pidurda
Viie minutiga lõunasöök, pool tundi sõbratariga kohvitamas, kiire telefonikõne emale, joostes kodunt tööle, sealt püssikuulina ekspress-treeningule, uudised internetist, raamat — diagonaalis läbiloetud... Püüa teha igat mainitud toimingut teadvustatult. Miks sa teed seda? Kas saad sellest rahuldust või teed seda kõike juba ammu automaatselt? Kas võileib maitseb? Milline on kohvi aroom? Mida sõbratar sulle tegelikult öelda tahab? Millal sa viimati ema kallistasid? Püüa peatuda ja tunnetada kõiki nüansse.
Mine levist välja
Lõputud kõned ja teated, infotulvad telerist ja internetist, sotsiaalvõrgustikud... Oleme ülekoormatud, meie aju töötleb katkematult informatsiooni, millel polegi midagi ühist meie igapäevase eluga. Leia paar tundi päevas või kasvõi nädalas, ning mine kõikidest infoallikatest välja. Nii saad olla iseendaga, oma sõpradega või lemmiktegevusega. Tunne suhtlemisest rõõmu, jaluta, mine loodusesse ning ürita tunda aegluse maitset.
Hakka elama
Kogu meie elu on tsükliline. Loomulikult ei saa vältida olukordi, kui kiirustamine on hädavajalik. Ent pärast seda ei tohi unustada aeglustamist. Naudi olemist. Ole füüsiliselt aktiivne, see aitab sul paremini oma keha tunda.
Slow life´i järgijad ei näe elus valdkonda, millele ei saaks laieneda „aeglane“ lähenemine. Selline filosoofia on olnud alguseks mitmele aeglasele suunale. Näiteks võiks tuua paberraamatute mõtestatud lugemise. Raamatutesse tehakse ääremärkusi ning pärast läbilugemist järgnevad arutlused. „Aeglased“ fotograafid usuvad, et väärikas kaader saadakse vaid hoolika ettevalmistuse tulemusena, õiget momenti oodates ning parimat rakurssi jahtides. Populaarsust on kogumas ka aeglane turism, aiandus ning isegi aeglase vananemise strateegia.
Ja ei mingeid hamburgereid
Otse loomulikult ei saa jätta märkimata kõige massilisemat liikumist, milleks on slow food. See tekkis 1989.a. ning andis elu kogu tänapäeva slow life´le Selle pooldajad propageerivad kiirustamata valmistatud toidu tegemist ja söömist. Nende lihtne printsiip väidab, et saame rohkem rahuldust toidust, kui kasvatame, valmistame ja sööme loomuliku kiirusega. Slow food liikumise põhireegel on: osta naturaalseid kohalikke toiduaineid, tee ise süüa, söö aeglaselt ja naudinguga. Väldi toitu, mida on juba töödeldud ning ka keerulise koostisega toiduaineid. Võimalusel kasvata midagi ise, kasvõi aknalaual.
Kiirustamata elu annab meile võimaluse rahulikult ja mõtestatult kehtestada sidemeid inimeste, kultuuri, töö, looduse ning meie isiklike kehade ja mõistusega.
Allikas: Psihhologija, juuni-juuli 2016
