Istun hetkel Aegviidu rongis, vanem paar minu ees. Tädike vaatab, mitte just lahkel pilgul, ajalehte lugevat härrat enda kõrval. Härra tunneb end sellest veidi häiritult, kuid jätkab lugemist. Tädike alustab mõrvarliku pilgu ja tänitava häälega juttu: “Kuule, kas Sa just pead?”

Härra katkestab teda lahkel häälel ja küsib: “Kallis, kas soovid ise lehte lugeda?” Tädike vastab: “Sa ju tead, et mul pole prille kaasas!” Tädi tahaks edasi tänitada, kuid härra ei lase, naeratab ja lausub: “Kullake, kui soovid ma võin Sulle ette lugeda!”

Kahe vestlusesse tekib väike paus ja ma turtsatan selle peale naerma. Härra köhatab ja pöördub taas oma proua poole: “Sa oled täna nii energiast pakatav, lähme jalutama! Aga ennem käime poest läbi ja ostme koju lilled, sest nii ilusa ilmaga peab inimene hingele pai tegema.” Tädike leebub, vaatab aknast välja, naeratab ja paneb pea härra õlale.