Eestis on traditsiooniliseks vastlatoiduks herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale.

Herned seajalgadega oli rammus söök. Vastlarasva sõrmedelt ära ei lakutud ja palgeid rasvast puhtaks ei nühitud. Muidu pidavat suvel terariistad kõik kergesti sõrme hakkama.

Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ja pikk vastlaliug ennustab suveks head linakasvu. Vanasti lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal veel linaloitsu. Mõnel pool tehti mäeveerule eelmise aasta linaluudest lõkked üles, millest liuglejad läbi pidid libisema. Sedasi sai leekidest läbi vuhisedes ise puhtaks ja ümbruse ka.

VASTLAPÄEVA NIMETUSI:
  • lihaheitepäev
  • liugupäev
  • pudrupäev
  • Naistetööd olid keelatud, eriti ketramine ja ringliikumisega seotud tööd, sest muidu tuli lambakahju. Võis aga punuda paelu ja teha nööri. Keelatud oli tule süütamine, sest see kahjustas kariloomi ja hobuseid.

    Vastlapäev on tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus on pärit saksa- (fasten) või rootsikeelsest sõnast (fastlag), mis tähistab paastu.

    Paljud romaani rahvad tähistavad vastlapäeva karnevalidega, mis on võrsunud pahade vaimude eemaletõrjumisest. Karnevalide järelkajaks on Lääne-Eestis kada ajamine, s.o õlenuku viimine perest perre. Enamasti oli see õlgi täistopitud mehekuju.

    Anglosaksi traditsiooniks on vastlapäeval pannkookide söömine. Vene rahvatraditsioonis on pidustustele ja pannkookide söömisele pühendatud terve nn võinädal.

    Lääne-Euroopaga sarnane on veel nn lihaeide ringiliikumine ja vastla kottiajamise tava — lapsed käsutati pööninguluugi alla vastelt kotti püüdma ja visati neile ülevalt vett kaela.