Aju koosneb 85% veest, vett on süljes 99%, veres 75%, lihastes 60%, luudes 20% (!) ning naha pealmistes kihtides 10%.

Keskmiselt on meie organismis vett rohkem kui pool — 55%. (kui kaalute 55 kg, siis on teis vedelikku täpselt 30 kg ) — nii et on põhjust end merineitsina tunda!

Organismi veeressursse on tarvis hoida.

Kuumus, tööruumide kuiv õhk, sportimine ning isegi tormamine kaugusse kaduva bussi järele tõstavad inimkeha temperatuuri. O

rganism püüab iseseisvalt seda reguleerida, aurustades tema käsutuses olevat vett nahapinnalt läbi 3 miljoni higinäärme. Lõunamaise päikese käes võib inimene iga tund kaotada kuni liiter vedelikku. Seetõttu on tervitatav igasugune kontakt veega.

Käepärast peaks alati olema mineraalveepudel: pole midagi meeldivamat kui nägu kastev veejuga, eriti kui pudel on eelnevalt külmikus hoitud. Kuuma ilmaga naha niisutamine pole veel kellelegi halba toonud.

On veel üks kindel moodus end “kuivamise” eest kaitsta, nimelt sukelduda kasvõi paariks minutiks võimalikult sageli igasse selleks ettenähtud veekogusse (meri, tiik, järv, bassein…), selle asemel, et kujutada endast päikese käes praadivat sisalikku.

Veekogu puudumisel võib appi võtta aiavooliku lillede kastmiseks või jaheda dushi. Mereatmosfääri võib endale luua ka vannituppa, kuna talassoteraapia vahendeid on tänapäeval ülekülluses.

Kui viibite siiski veekogudest kaugel, püüdke probleem lahendada “kohalikul tasandil”. Niisutage veega strateegiliselt tähtsaid piirkondi — kukalt, peopesi, kaenlaaluseid… Seal leidub kõige enam higinäärmeid ning nende tsoonide niisutamine kindlustab värske tunde kogu kehas.

Inimene kaotab iga päev umbes 2,5 liitrit vedelikku.

Kaotus on vaja korvata, ootamata janutunnet. Janu on organismi veetustumise tundemärk: kui seda on tunda, tähendab ollakse kaotanud juba 1% elutähtsat niiskust, seejuures on füüsilised võimed juba 10% langenud

Kaotusi korvata pole sugugi keeruline.

Toiduained lisavad organismile liitrijagu vedelikku. Kõige veerikkamad on selles reas puu- ja köögiviljad (võivad sisaldada kuni 90% vett).

Eriti veerikkad on kurgid, roheline salat, baklazhaanid, suvikõrvitsad ning arbuusid. Ka piimatooted sisaldavad palju vett — 80-95%.

Et selles tohutus nimekirjas orienteeruda, piisab lihtsa reegli meelespidamisest: mida suurema kalorsusega toiduaine, seda vähem see vett sisaldab. Kui eraldatakse piisavalt tähelepanu aiasaadustele ning ei liialdata kompvekkide ja arahhisiga (neist pole võimalik organismile tilkagi välja pigistada!), siis võib arvestada, et umbes kolmandiku võrra ollakse edule lähemal.

Jääb veel vaid poolteist liitrit vett juua.

Ideaalne niiskusallikas on mineraalvesi, mis sisaldab hulgaliselt mineraalaineid ning mikroelemente. 67% meie planeedist koosneb soolasest veest ning vaid 3% on siin leida magedat.

Vaid 1% magedast veest on inimesele kättesaadav ning vähem kui veerand sellest võib pretendeerida mineraalvee nimetusele. Mineraalvete unikaalsus seisneb selles, et need voolavad looduskaitsealadel ning pudelitesse villimisel ei läbi mingisugust keemilist töötlust. See tähendab, et mägiallika vett saab inimene kätte selle algsel kujul. Mineraalveed teevad läbi mitmeaastase teekonna mägikihtides, enne kui jõuavad pinnale.

Aastatega rikastuvad nad nende mineraalainetega, millega küllastavad neid “kodused” mägikivimid — siit ka nende tohutu väärtus inimese tervisele.

Vesi on meie põhiline toiduaine ning selles ei tohi ennast mingil juhul piirata. Ometi tuleb seda mõistlikult kasutada. Inimorganism omandab vaid 800 ml vett tunnis, seetõttu pole mingit mõtet hoobilt ära juua paar liitrit. Ideaalis tuleks juua klaas vett iga kahe tunni järel.

Null kalorit ning küllastustunne (olgu vaid lühiajaline) ning figuur vaid võidab sellega. Peab meeles pidama, et jäine vesi pole kasulik, organism omastab seda halvasti, seetõttu oleks optimaalne temperatuur 10-15ºC.

Praktika on näidanud, et inimene joob rohkem, kui ta joob otse pudelist ning ei mõõda joodavat klaasidega.

Mineraalveepudeleid peaks hoidma igas võimalikus kohas — töölaual, öökapil, teleri juures, autos — nii muutub vee joomine tingitud refleksiks. Valik peaks langema veele, mis kõige enam maitseb, sest igal mineraalveel on oma maik. Küllap on nüüd ka selgeks saanud, et esmaklassilisel pidulaual pole mitte ainult veinipudelid omal kohal. Mineraalvee maitsele võib loominguliselt läheneda, lisades sinna mõned tilgad sidrunimahla, apelsinikoort, piparmündi- või rosmariinilehti.

Mitte kõik ei joo usinalt vajalikus koguses mineraalvett, seetõttu tuleb arvesse võtta ka kõik toiduained — niiskuse allikad.

Kohv ja tee punkte ei anna, kuid aitavad, nagu kõik kuumad joogid, reguleerida vedeliku kaotust ning keha temperatuuri.

Seda enam ei saa aktiva poolele kirjutada alkohoolseid jooke. Mida kangem jook, seda rohkem vedelikku organism kaotab. Seetõttu on parem juua pokaal veini ning peale rüübata klaas vett, kui hellitada end pitsi kangemaga.

Õlut võib pidada tagavaravariandiks: see sisaldab küll oluliselt vett (umbes 90%), kuid ei kustuta janu nii hästi kui arvatakse, siin petab ära õlle kibekas maitse.

Ka magusaid gaseeritud jooke ei tule arvesse võtta. Need ei aita kaalu langetada ning lisaks pidurdavad higieritusprotsessi, järelikult ka keha temperatuuriregulatsiooni. Tunduvalt kasulikum on segada mineraalvesi värskeltpressitud puuviljamahlaga, kõige parem — õunamahlaga.

Kõige joovastavam variant on köögiviljapuljong, kui see muidugi hingele sobib.

Vedelikupuudus organismis viib väsimuseni, ärrituvuseni, peavaludeni ning mõjub halvasti sportimisele. 1% vedeliku kadu võib alandada organismi kaitseressursse 6-7%.

Tehes sellises seisundis füüsilisi harjutusi, väsib inimene 25% kiiremini nendest, kes treeningute ajal “paaki täidavad”.

Optimaalne skeem — enne treeninguid juua ära 400 ml mineraalvett, sportimise ajal iga 20 minuti järel 150-200 ml.

Pärast treeningut vajab organism veel 400-500 ml vett. Osa sellest võib asendada “sportlike” jookidega — need sisaldavad lisandeid, mis aitavad lihaste toonust normis hoida.