Victoria: Möldri poeg läks ja mõtles. Ta oli tugev neljateistkümneaastane poiss, päikesest ning tuulest pruuniks põlenud ja pea täis mitmesuguseid mõtteid

Knut Hansuni kangelased on sageli üksiklased, kes vaatavad elu kõrvalt ja maadlevad iseendaga. Omamoodi on seda ka „Victoria“ peategelane Johannes, kes on armunud rikka mõisniku tütresse. Victoria on Johannesele kättesaamatu, sest kuigi temast saab edukas kirjanik, sunnitakse ta armastatu siiski hoopis tulusasse abiellu nagu soovib perekond. „Victoriat“ peetakse Hamsuni kõige helgemaks raamatuks ning kirjanik pani selle kangelanna järgi nime ka oma tütrele. "Victoria" on on LP romaanisarja “Aegumatud armastuslood” 35. raamat.

Möldri poeg läks ja mõtles. Ta oli tugev neljateistkümneaastane poiss, päikesest ning tuulest pruuniks põlenud ja pea täis mitmesuguseid mõtteid.

Kui ta on täiskasvanud, hakkab ta tuletikumeistriks. See on nii oivaliselt hädaohtlik, keegi ei julgeks talle siis kätt anda, kuna ta sõrmed on väävliga. Ja too salapärasus tooks talle suure austuse sõprade hulgas.

Ta vaatas metsas oma linnukeste järele. Ta tundis neid ju kõiki, teadis, kus nende pesad asusid, mõistis nende häälitsusi ja vastas neile mitmesuguste hüüetega. Rohkem kui kord oli ta neile toonud väikesi jahukuulikesi oma isa veskist. Kõik puud ja teed olid talle tuttavad. Kevadel oli ta puist mahla nõristanud ja talvel, olles neile väikeseks isaks, oli nende oksi lumekoorma alt vabastanud. Ja isegi ülal mahajäetud graniidimurrus polnud ükski kivi talle võõras, paljudesse oli ta sisse raiunud nimetähti ja mitmesuguseid märke ja kivid sõõri asetanud nagu koguduse oma hingekarjase ümber. Sääraseid imelikke asju sündis selles vanas graniidimurrus.

Ta pöördus jalgteelt ja tuli tiigi juurde. Veski käis, määratu müra ümbritses teda. Ta oli harjunud siin ringi lonkima ja enesega kõnelema; igal vahupärlil oli oma elulugu, mille üle võis palju mõelda, ja tammi juures langes vesi otse püstloodis ja näis kui särav siidekangas, mis oli riputatud kuivama. Tiigis tammi taga olid kalad; tihti oli ta siin õngega seisnud.

Kui ta suureks on kasvanud, hakkab ta tuukriks! Seda ta tahtis. Siis laskub ta laevalaelt alla merepõhja tundmatuisse riikidesse ja maadesse, kus kohavad imelised metsad, sügavas põhjas on aga korallidest loss. Ja lossi aknast viipab talle printsess ja ütleb: „Tule sisse!” Siis kuulis ta oma nime hüütavat; isa seisis seal ja kutsus Johannest.

„Lossist saadeti sulle järele. Sa pead noorhärrad saarele sõudma!”

Ta kiirustas. Uus ja suur arm oli möldri pojale osaks saanud.

Rohelise maastiku taustal sarnanes härrastemaja väikese lossiga, õigemini muinasjutulise kuningapaleega üksinduses. Maja oli valgeks värvitud puuehitis paljude kaarakendega seintel ning katusel, ja ümmargusest tornist lehvis lipp, kui külalised olid majas. Inimesed nimetasid härrastemaja lossiks. Ühelt poolt piiras maja merekäär, teisel pool olid suured metsad; taamalt paistsid mõned väikesed talumajad.

Johannes läks maandumissillale ja aitas noorhärrad paati. Ta tundis neid juba varem, need olid lossihärra lapsed ja nende sõbrad linnast. Kõigil olid jalas kõrged veekindlad saapad, millega võis läbi vee kõndida. Victoriat aga, kellel olid jalas vaid väikesed pannalkingad ja kes peale muu ei olnud vanem kui kümneaastane, tuli randa kanda, kui saare juurde jõuti.

„Kas ma kannan sind?” küsis Johannes.

„Ei, mina!” ütles linnahärra Otto, leerieas noormees, ja võttis Victoria sülle.

Johannes seisis ja vaatas, kuidas Otto tüdrukukest kaugele randa kandis, ja ta kuulis Victoriat tänavat. Siis ütles Otto:

„Ja sina vaatad muidugi paadi järele. Kuidas on ta nimi?”

„Johannes,” ütles Victoria. „Jah, küll ta vaatab paadi järele.”

Poiss jäi üksinda. Teised läksid korvidega käes linnumune korjama. Tükk aega seisis ta ja mõtles; heameelega oleks ta läinud teistega, paadi oleks võinud ju kaldale tõmmata. Liiga raske? See polnud kuigi raske. Ta haaras paadist kinni ja tõmbas selle kaldale.

Ta kuulis kaugeneva seltskonna naeru ja jutukõminat. Hüva, olgu peale. Ometi oleksid nad võinud ta kaasa võtta. Ta teadis pesi, erilisi varjatud kaljupragusid, kus pesitsesid röövlinnud, kel olid harjased nokal. Kord oli ta isegi nirki näinud.

Ta lükkas paadi vette ja hakkas saarele sõudma teisest küljest. Kui ta oli aerutanud tükk maad eemale, hüüdis keegi talle:

„Sõua tagasi! Sa hirmutad linnud ära.”

“Tahtsin teile ainult näidata, kus on nirk,” vastas ta. Ta ootas veidi. „Me võiksime ka usse august välja suitsetada? Mul on tikud kaasas.”

Ta ei saanud vastust. Siis pööras ta paadi ümber ja sõudis maandumispaiga juurde tagasi. Seal tõmbas ta paadi kaldale.

Kui ta suureks saab, ostab ta sultanilt saare ja teeb selle ligipääsmatuks. Suurtükilaev kaitseb saare kaldaid. ,,Teie Hiilgus,” teatavad talle orjad, ,,karile sattus paat ja noored inimesed on hukkumas.” ,,Hukkugu!” vastab ta. „Hiilgus, nad hüüavad appi, veel võime neid päästa, ja valges kleidis naine on nende hulgas.” ,,Päästke nad!” käsib ta kõuehäälel. Nii näeb ta paljude aastate järel jälle lossihärra lapsi ja Victoria viskub tema jalgade ette ja tänab teda päästmise eest. ,,Pole tänu väärt, see oli ainult mu kohus,” vastab ta, „võite vabalt minna minu maal, kuhu tahate.” Ja siis laseb ta neile oma lossiväravad avada ja kostitab neid kuldtaldrikuilt, ja kolmsada pruuni orjatari laulavad ja tantsivad kogu öö. Aga kui lossihärra lapsed tahavad jälle ära sõita, siis ei suuda Victoria seda mitte, ta viskub tema ette tolmu ja nuuksub, sest ta armastab teda: ,,Laske mind siia jääda, Hiilgus, tehke mind oma orjaks …”

Ta kõnnib kiiresti edasi, süda täis ärevust. Muidugi päästab ta lossihärra lapsed. Kes teab, võib-olla olid nad saarel eksinud? Võib-olla ripub Victoria kahe kalju vahel ja ei suuda vabaneda? Ta tarvitseb vaid käsivarre välja sirutada, et teda päästa.

Lapsed vaatavad talle aga imestunult otsa, kui teda näevad. Oli ta paadi hoopis unustanud?

„Sa oled paadi eest vastutav,” ütles Otto.

„Võiksin teile näidata, kus kasvavad vaarmarjad?” küsis Johannes.

Seltskond vaikis. Victoria ütles kärmesti:

„Ei! Kus siis?”

Aga linnahärra sai enesest kiiresti võidu ja ütles:

„Sellega ei saa me nüüd tegelda.”

Johannes ütles:

„Tean ka, kust võib leida konnakarpe.”

Jälle vaikus.

„Kas nende sees on pärle?” küsis Otto.

„Mõelge, kui seal sees oleksid pärlid!” hüüdis Victoria.

Johannes vastas, ei, seda ta ei teadvat, aga konnakarbid olevat kaugel valgel liival, pidavat paadiga sinna sõudma ja vee alla neile järele minema.

See ettepanek naerdi välja ja Otto ütles:

„Jah, sa näed tõepoolest välja nagu tuuker.”

Johannes hakkas raskelt hingama.

„Kui te tahaksite, siis võiksin minna mäe otsa ja sealt raske kivi merre veeretada,” arvas ta

„Milleks?”

„Ei, niisama. Te võiksite siis pealt vaadata.” Aga ka seda ettepanekut ei võetud vastu ja Johannes vaikis häbistatult. Nii hakkas ta eemal teistest, hoopis saare teises otsas otsima linnumune.

Kui terve seltskond paadi juurde kogunes, oli Johannesel palju rohkem mune kui teistel, ta kandis neid ettevaatlikult mütsis.

„Kuidas on see võimalik, et sa nii palju oled leidnud?” küsis linnahärra.

„Ma tean, kus pesad on,” vastas Johannes õnnelikult. „Ma panen nad sinu omade juurde, Victoria.”

„Pea!” karjus Otto. „Milleks?”

Kõik vaatasid talle otsa. Otto näitas mütsile ja küsis:

„Kes ütleb, et müts on puhas?”

Johannes ei ütelnud midagi. Ta õnn oli äkki purunenud. Siis hakkas ta linnumunadega aeglaselt saare poole tagasi minema.

„Mis tal on? Kuhu ta läheb?” küsis Otto kannatamatult.

„Kuhu sa lähed, Johannes?” hüüdis Victoria ja jooksis talle järele.

Ta jäi seisma ja vastas tasa:

„Panen munad pesadesse tagasi.”

Tükike aega seisid nad seal ja vaatasid teineteisele otsa.

„Ja täna pealelõunal lähen kivimurdu,” ütles Johannes.

Victoria ei vastanud.

„Siis võiksin sulle koobast näidata.”

„Jah, aga mul on hirm,” vastas Victoria. „Sa ütlesid, seal olevat nii pime.”

Siis naeratas Johannes, hoolimata oma suurest murest, ja vastas julgelt: „Jah, aga mina olen ju sinu juures.”

Juba ammust ajast oli ta seal ülal graniidimurrus käinud mängimas. Inimesed olid kuulnud teda seal rääkivat ja töötavat, olgugi et ta oli üksinda; vahetevahel oli ta olnud hingekarjane ja pidanud jumalateenistust.

Need kohad olid ammu maha jäetud, nüüd kasvas sammal kividel ja puurimisjäljed olid peaaegu kustunud. Aga peidetud koopa oli möldri poeg korraldanud ja selle toredasti ehtinud; seal elas ta maailma vahvaima röövlipealikuna. Ta helistab hõbedast kella. Väike mees, härjapõlvlane teemantpandlaga mütsil, hüppab sisse. See on teener. Ta kummardub maani. ,,Kui printsess Victoria tuleb, siis too ta minu juurde!” ütleb Johannes kõva häälega. Jälle kummardub härjapõlvlane maani ja kaob. Johannes sirutub mugavalt pehmel diivanil ja mõtleb järele. Selle istme juurde viib ta Victoria ja pakub talle hinnalisi toite hõbedastel ja kuldsetel vaagnatel; leegitsev haoriit valgustab koobast. Raskete kuldbrokaateesriiete taha koopa sisemusse valmistatakse talle magamisase ja kaksteist rüütlit peavad valvet …

Johannes tõuseb, ronib koopast välja ja kuulatab. All teerajal kohiseb puuokstes. „Victoria!” hüüab ta.

„Jah,” vastatakse.

Johannes läheb talle vastu.

„Ma peaaegu ei julge,” ütleb Victoria.

Johannes kehitab õlgu ja vastab:

„Olin praegu seal. Tulen just sealt.”

Nad lähevad koopasse. Johannes pakub talle istet kivil ja ütleb:

„Sellel kivil istus hiiglane.”

„Huu, ära ütle enam midagi, ära seleta mulle midagi! Kas sul polnud hirm?”

„Ei.”

„Jah, aga sa ütlesid ju, et tal on ainult üks silm; kuid ainult trollid on ühesilmalised.”

Johannes mõtles.

„Tal oli kaks silma, aga ühest oli ta pime. Seda ütles ta ise.”

„Mis ta veel ütles? Ei, ära seleta seda!”

„Ta küsis, kas tahan tema juurde teenima minna.”

„Aga seda sa ei tahtnud muidugi? Jumal hoidku sind.”

„Kuid ma ei vastanud ei. Mitte otseselt ei.”

„Oled sa hull! Tahad end sulgeda mägedesse?”

„Jah, ma ei tea. Ka maa peal pole ilus.”

Vaikus.

„Sellest ajast, kui tulid linnast need poisid, oled sa ainult nendega koos,” ütles ta.

Jälle vaikus.

Johannes jätkas:

„Aga ma olen tugevam ja võin sind paremini kanda ning paadist tõsta kui keegi neist. Olen kindel, et võin sind terve tunni kätel hoida. Vaata.”

Ta võttis tüdruku kätele ja tõstis üles. Victoria pani käed ümber ta kaela.

„Nii, nüüd juba aitab.”

Johannes pani ta maha. Victoria ütles:

„Jah, aga Otto on ka tugev. Ja ta on juba täiskasvanud inimestega kakelnud.”

Kaheldes küsib Johannes:

„Täiskasvanud inimestega?”

„Jah, täiskasvanutega. Linnas.”

Vaikus. Johannes mõtleb.

„Jajaa, siis on selge lõpp,” ütleb ta. „Ma tean, mis ma teen.”

„Mis sa teed?”

„Ma palkan end hiiglase juurde.”

„Ei, oled sa hull, kuule ometi!” karjub Victoria.

„Ah mis, mul on kõik ükspuha. Teen seda.”

Victoria otsib väljapääsuteed.

„Jah, aga võib-olla ei tule ta enam?”

Johannes vastab:

„Ta tuleb.”

„Siia?” küsib Victoria kiiresti.

„Jah.”

Victoria tõuseb üles ja taandub koopasuu juurde.

„Tule, läheme parem välja.”

„Pole kiiret,” ütleb Johannes, olles ise muutunud kahvatuks. „Ta ei tule enne tänast ööd. Ta tuleb kesköötunnil.”

Victoria rahuneb ja tahab uuesti istet võtta. Aga Johannesel osutub raskeks võitu saada salapärasusest, mille ta ise on esile mananud. Tal hakkab koopas hirm ja ta ütleb:

„Kui sa tõepoolest tahad välja minna — mul on väljas kivi sinu nimega. Seda võiksin sulle näidata.”

Nad ronivad koopast välja ja otsivad kivi. Victoria on uhke ja õnnelik seeüle. Johannes on liigutatud ja tahaks nutta ning ütleb:

„Kui ma nüüd lähen ja sa näed mõnikord seda kivi, siis pead sa minule mõtlema.”

„Jah, kindlasti,” vastab Victoria. „Aga sa tuled ju jälle?”

„Ah, seda teab üksi Jumal. Ei, ma tulen tagasi küll õige pea.”

Nad hakkavad kodu poole minema. Johannes on lähedal nutule.

„Jah, ela hästi,” ütleb Victoria.

„Ei, ma võin veel tükikese maad kaasa tulla.”

Aga et Victoria talle nii südametult mida varem, seda parem ela hästi võib öelda, teeb ta meele kibedaks ja ta solvunud hinges tõuseb viha. Ta jääb äkki seisma ja ütleb täis siirast ärevust:

„Aga seda tahan sulle öelda, Victoria, sa ei leia kedagi, kes oleks su vastu nii hea nagu mina. Seda ainult tahan sulle öelda.”

„Jah, aga Otto on ka hea,” arvab Victoria.

„Jajah, võta ta.”

Vaikides lähevad nad mõned sammud edasi.

„Teen seda suurepäraselt. Ära karda. Sest sa ei tea veel, millise tasu ma saan.”

„Ei, mis sa saad tasuks?”

„Pool riiki. Kuid see on alles algus.”

„Ohoo!”

„Ja siis saan ma printsessi.”

Victoria jääb seisma.

„See pole tõsi!”

„Kuid seda ta ütles.”

Paus. Victoria sõnab endamisi:

„Kuidas võib ta küll välja näha?”

„Armas Jumal, ta on ilusam kui ükski inimene maa peal. See on ometi teada ammust ajast.”

Victoria on rõhutud.

„Kas tahad siis printsessi enesele?” küsib ta.

„Jah,” vastab Johannes, „niimoodi see läheb.” Ja ta lisab juurde:

„Aga võib olla, et tulen kord tagasi, et teen kord lennu maa peale.”

„Jah, aga ära võta teda siis kaasa,” palub Victoria. „Miks peab ta sul kaasas olema?”

„Ei, ma võin ka üksinda tulla.”

„Kas tahad mulle seda tõotada?”

„Oo jah, seda võin sulle tõotada. Muide, mis puutub see sinusse? Ma ei või ometi loota, et sul sellest midagi oleks.”

„Seda sa ei tohi öelda, kuuled sa,” vastab Victoria. „Olen kindel, sa pole talle nii armas kui oled mulle.”

Soe rõõm läbistab Johannese noore südame. Meelsamini vajuks ta rõõmust ja häbist maa alla. Ta ei julge Victoriale otsa vaadata, ta vaatab kõrvale. Siis tõstab ta ühe oksa maast, koorib selle ära ja lööb sellega mööda peopesa. Lõpuks hakkab ta oma segiähmis vilistama.

„Jajaa, ma pean nüüd küll koju minema,” ütleb ta.

„Jah, ela hästi,” vastab Victoria ja ulatab talle käe.