Viis nippi, kuidas pessimismile vastu seista
Suur hulk sellest, mida me mõtleme ja näeme enda ümber, moonutab arusaamasid ja tõukab meid irratsionaalsetele tegudele (veeta suurema osa töö- ja isiklikust ajast internetis, kuulata ahnelt uudiseid, mis vaid ärevust suurendavad …). Selline olukord mõjutab meie aju, selgitavad neuropsühholoogid. Ning just nimelt seda ajutsooni, mis vastutab meie enesehinnangu ja käitumise eest ekstreemolukordades. Tänu sellele me teadvustame endile oma emotsioone — hormoonide taseme muutused veres muutuvad siin meie tunneteks. Kui aga elus on ülekaalus negatiivsed kogemused, ei näe me enam maailma objektiivselt, kuna me ei suuda säilitada vajalikku tasakaalu sündmustesse ratsionaalse ja emotsionaalse suhtumise vahel. Kõik välise maailma „maniakaal-depressiivsed” kõikumised mõjutavad meid. Ning seda tugevamini, mida kehvemad on meie poliitilised ja majanduslikud teadmised. Mida vähem mõistame toimuvat, seda lihtsam on endale kõige hullemat ette kujutada. Lõpuks hakkavad meie ettekujutused mõjutama tulevikku.
Pessimism on nakkav, see on seotud meie kalduvusega näha eelkõige halba. Ent peaks meeles pidama, et igas kriisis on leida ka positiivseid külgi.
Mida siis ikkagi selle pessimismi vastu ette võtta?
Muuta oma suhtumist olukorda ratsionaalsemaks
Selle asemel, et anda voli hirmule või raevule, tuleks endalt küsida: mis mind tegelikult häirib? Olen ma kindel, et see ärevus on põhjendatud? Millisel määral see lugu puudutab konkreetselt mind? Need küsimused aitavad teha vahet reaalsete ohtude ja kujuteldavate riskide vahel. Need aitavad ka teadvustada, millisel määral teravdab poliitiline ja majanduslik stabiilsus meie isiklikke sügaval asetsevaid hirme. Need võivad olla seotud näiteks kaugete lapsepõlvemälestustega üleliia võimukast vanemast või üldse vanema puudumisest või ajast, milles kunagi elasime ning kus kõik oli ebakindel. Või on see hoopiski inimestele omane hirm, et kaotame kõik, mis meil on, et meid jäetakse maha … Seda kõike endale teadvustades võime juba veidi eralduda, ehk siis distantseeruda oma hirmudest.
Kujutleda halvimat, et hinnata selle tõenäosust
Kujutle, et praegusel olukorral on sinu jaoks katastroofilised tagajärjed. Mida sa ette võtaksid? Näide: kujutlen, et mind vallandati, et minu partner jätab mu maha, et sugulastel pole võimalik mulle enda juures ulualust pakkuda … See aitab teadvustada, et me tegelikult suurendame ohtu, et kõige halvema stsenaariumi realiseerimiseks on tarvis, et kokku langeks terve rida negatiivseid (ning väheusutavaid) tingimusi. Ning et igal juhul on olemas mingigi lahendus. Meid hirmutab kõik, mis võib meie harjumusi segada. Ent samasse olukorda võib ka teisiti suhtuda — nagu võimalusse üle vaadata oma harjumuspärane elulaad, saada selgust, mis on meile tõepoolest tähtis, ning kinnistada uuesti oma printsiibid.
Koostame oma prioriteetide nimekirja — nii isiklikus, pereelus kui ka sotsiaalses plaanis. Kuhu poole me siis püüdleme?
Seejärel tuleb asuda tegutsema.
Sa ei kujuta ette oma elu ilma ametialase eneserealiseerimiseta? Siis uuenda oma CV ning saada see kõikidele sind huvitavatele aadressidele. Mine kursustele, saa uusi teadmisi ja oskusi, tõsta oma kvalifikatsiooni …
Sinu jaoks on kõige tähtsam perekond? Siis sea sisse rituaalid: igal pühapäeval valmistage koos lõunat, arutage üheskoos möödunud päeva sündmusi, lugege üksteisele ette, rääkige enne magamaminekut kõigest, mis südamel …
3. Pöörduda tagasi oma keha juurde, et rahustada mõtteid
Efektiivne võte taastamaks kontrolli enese üle on sügav hingamine. Eemaldume süngetest mõtetest, kui keskendume sellele, kuidas õhk liigub läbi meie hingamisteede. Võib masseerida pead — kõigi oma kümne sõrmega liikudes energiliselt laubalt kuklani. Või vajutada rusikas 30 sekundiks päikesepõimikule, tehes seal mõned pehmed pöörlevad liigutused. Ja veel võib tantsida, ujuda, joosta.
Kehaline liikumine annab rahulolutunde. Selliselt tegutsedes saavutame taas tasakaalu.
4. Et endasse ja lähedastesse paremini suhtuda, tuleb sagedamini teha iseendale midagi meeldivat.
Vedeleda päevake voodis raamatuga, mida ammu oled tahtnud lugeda, kohtuda ilma erilise põhjuseta sõpradega, osta töölt koju tulles endale kimp lilli, minna hommikusele seansile kinno, hüpata läbi juuksuri juurest …
Nii talitades tõuseb meie enesehinnang. Hoolitsetakse ju tavaliselt selle eest, kes on tähtis ja armas ning see on meie jaoks suur väärtus. Hakkame rohkem ennast usaldama, seega muutume enesekindlamaks ning hakkame maailma nägema palju heledamates toonides.
5. Ilmutada altruismi iseenda psühholoogilise enesetunde pärast.
Võta kolleeg oma auto peale, veeda aega koos üksikemast sõbratari lapsega, leia kauge sugulase jaoks hea arst, võta osa heategevuslikest aktsioonidest …
Osaledes teiste inimeste elus, tunnetame oma vajalikkust, oma väärtust. Meie elu omandab uue mõtte.
Seetõttu ongi nii tähtis otsida ja leida rohkem võimalusi uute tutvuste sõlmimiseks.
Ning suurt tähelepanu tuleb pöörata rõõmule. Naer on võimas antidepressant. Tänu sellele töötab aju välja suurel hulgal endorfiine ehk õnnehormoone. Naer on ka palju nakkavam kui kõige sügavam pessimism.
