Aaloe mitu ametit
Positiivset biokeemilise koostise eripära jagub ka paljudele teistele aaloeliikidele. Meil on viimastest kõige tuntum just puisaaloe ehk Aloe arborescens.
Aaloetaimede päriskoduks on Lõuna-Aafrika, kuid juba sajandite eest on need taimed inimeste kaasabil rännanud ka paljudesse teistesse piirkondadesse, näiteks Vahemere maadesse, Ladina-Ameerikasse jne. Seal, kus karmide kliimatingimuste tõttu aaloe looduses kasvada ei saa, rõõmustavad ja abistavad nad inimesi potitaimede staatuses. Euroopas algas aaloede kasvatamine lillepottides juba XVIII sajandil. Muide, nimetus aaloe tuleneb arvatavasti araabiakeelsest sõnast alloeh, millega tähistati kibedamaitselist aaloe lehtedest erituvat vedelikku.
Legendaarne taim!
Ammustest aegadest kasutust leidnud taimena ringleb aaloega seoses ohtralt legende. Näiteks paljudel Aafrika hõimudel on uskumus, et eluaseme ukseava kohale riputatud aaloekimp peletab eemale halvad jõud. Egiptlased usuvad, et ukse kohale riputatud aaloelehed toovad elanikele õnne. Seevastu muistsed indiaani hõimud uskusid, et aaloetaime rosetist, lehtede vahelt voolab välja igavese nooruse allikas.
Aaloe erakordsest bioloogilisest vastupidavusest looduses on inspireeritud ka uskumus, et sarnased omadused kanduvad edasi ka potitaime omanikule.
Inimkond kasutab aaloe tervendavaid omadusi juba tuhandeid aastaid, viiteid tema raviomadustele võime leida iidsetest Egiptuse, Rooma, Kreeka, Araabia ja India kultuuridest. Mesopotaamiast leitud savitahvlil, mille vanuseks on määratud ligi 2100 eKr, on selged viited aaloeravile. Samuti on mitmetest Egiptuse vaaraode sarkofaagidest leitud papüürusfragmentidel märgitud korduvalt aaloe raviomadusi. Arvatavasti kasutati aaloed ka palsameerimissegude koostises.
Legendide kohaselt võlgnesid kuulsad Egiptuse valitsejannad Kleopatra ja Nofretete oma ilu tänu naha pidevale võidmisele aaloevedelikuga.
Milline aaloe välja näeb?
Harilik aaloe on mitmeaastane taim, mis moodustab lihakatest hallikasrohelistest lehtedest koosneva kodariku ehk roseti. Looduses võib harilik aaloe kasvada kuni 1,5 meetri kõrguseks, lehed saavutavad tavaliselt pikkuse 60–70 cm. Aaloe lehed on paksud, alt kumerad, pealt nõgusad. Rohke vett säilitava põhikoe osakaal muudab lehed märkimisväärselt raskeks, suuremate kaal võib looduses küündida mitme kiloni. Hariliku aaloe leheservad on hambulised.
Just lehtedes peitubki aaloe bioloogiline väärtus, mis seisneb nii geeljas sisemuses kui ka bioaktiivsete ühenditega rikastatud mahlas. Lehtede eripäraks on veel mustrilisus, mis varieerub ka ühe liigi isenditel sõltuvalt kasvukohast, valgustatusest jne.
Et hariliku aaloe päriskodu asub kuuma kliimaga piirkonnas, tuleb taimel veega säästlikult ringi käia. Üheks abinõuks on lehti kattev vahakiht, millel mitu otstarvet. Vahajas kate ei lase veel lehepinnalt auruda, peegeldab päikesekiirgust ja annab kauni pinnaläike.
Tasub teada sedagi, et õistaimena näitab harilik aaloe ka õiteilu. Lehekodariku keskelt areneb püstine õisikuvars, mille tipuosas on tavaliselt kollaste õite kobar. Hariliku aaloe viljadeks on kuprad, milles peituvad seemned. Tõsi, enamasti paljundab inimene seda taime vegetatiivselt, mitte seemnete abil.
Mitmekülgne biokeemiline varamu
Aaloe positiivsed omadused põhinevad biokeemilistel ühenditel. Kokku on aaloes tuvastatud pea kakssada koostiselt ja toimelt erinevat orgaanilist ühendit. Ehkki nüüdisteadmiste valguses suudab inimene paljusid neist ka eraldada, peitub aaloe mõjujõud just koostisosade koostoimes.
Aaloe lehtedest eralduva mahla pH-väärtus on happeline ja sarnaneb üldjoontes meie naha pH-väärtusega. Suur osa happelise reaktsiooni tekkes on orgaanilistel hapetel, millest erilaadseima toimega on salitsüülhape. Välispidiselt kasutatuna on salitsüülhappel lisaks mikroobe hävitavale mõjule ka osaline naha pindmisi surnud rakke eemaldav toime. Tasub teada, et koos teiste ühenditega on salitsüülhappel ka põletikuvastane mõju.
Aaloe aktiivsetest biotoimega ühenditest väärivad märkimist veel glükosiidid, vaikained ja fütontsiidid. Olulise tähtsusega on vitamiinid, mida leidub nii aaloe vedelikus kui ka geeljas sisus. Kõrbeliilia aaloe lehtedes peitub rasvlahustuvaid vitamiine (A, D ja E) ja ka nende vesilahustuvaid kaaslasi. Viimastest on rohkem erinevaid B-rühma esindajaid (B1, B2, foolhape) ja vitamiini C.
Lai kasutusvaldkond
Aaloed teatakse eeskätt ravimtaimena, samuti on tuntud tema koostisosade kasutus kosmeetikatoodetes. Ent on veel üks valdkond, kus aaloe inimesele kasu toob ja selleks on toidulisandiks olemine. Kibeda maitseelamuse eest hoolitsevad nii antrakinoonid, saponiinid kui ka vaikained. Aaloe mõrkjat maitset saab küll vähendada, kuid lõplikult see ei kao.
Just erinevate mõrumaitseliste ühendite buketil põhineb ka aaloeekstraktide lahtistav toime, mille mõju on seda suurem, mida rohkem või mida kontsentreeritumat preparaati tarbitakse. Värskelt valmistatud aaloemahlas on aktiivsed ka mitmed ensüümid – amülaas, lipaas jne, mis soodustavad näiteks seedeprotsessi. Aaloemahla eripäraks on ka piisav vabade aminohapete sisaldus, kusjuures nende koostisse kuuluvad nii tavalised aminohapped, millest organism valke moodustab, kui ka harvaesinevad aminohapped, mis enamasti vabal kujul esinevad. Mineraalühenditest on aaloes rohkelt kaaliumi-, magneesiumi- ja kaltsiumisoolasid.
Mikroelementidest paistab kõrbeliilia silma rohke mangaani-, tsingi-, vase-, kroomi- ja rauasisaldusega. Et aaloe biostimuleeriv mõju organismile on juba aastatuhandeid tuntud, siis on selle mitmekülgse taime lisandeid hakatud tasapisi kasutama ka toiduainetetööstuses. Meil võib inimene nautida aaloelisandiga mahlu, samuti on meil toodetud kõrbeliilia lisandiga biopetijooke ning nautida võib aaloega jogurtit. Väga suurtes kogustes aaloed toitudele lisada ei saa, sest siis muutub toiduaine maitse liiga palju ja teiseneb ka tarvitamise eesmärk. Ülivähese lisandikoguse korral ei pääse aaloe biotoime jällegi oluliselt maksvusele. Järelikult tuleb leida kesktee.
Toiduainetes kasutatavad väikesed aaloekogused soodustavad mõnevõrra seedenäärmete talitlust, mis omakorda tõstab söögiisu, samuti aitab aaloelisand kaasa seedekulgla mikrohaavandite paranemisele ja ennetab kõhukinnisuse kujunemist, soodustades soolestiku regulaarset tühjenemist. Aaloelisandi kasutamise hinnaks on toiduaine omalaadne maitsevarjund ja toote mõnevõrra kõrgem hind.
