Ebaküdoonia õunviljad kihisevad hapetest
Jaapani ebaküdoonia kodumaana mainitakse kord Hiinat, kord Jaapanit. Taim ise pärineb Hiinast, kuid aretustööga tegeldi alates XVI sajandist rohkem Jaapanis, kusjuures aretustöös oli põhirõhk õite ilul ja vormidel, mitte aga viljade suurusel ja koostisel.
Euroopasse toodi see taim XIX sajandil, Baltikumi aladele veelgi hiljem. Vaatamata suhtelisele noorusele on see kultuurtaim osutunud meie aladel küllaltki populaarseks.
Põõsas ise on võrdlemisi madal, okste kõrgus küünib kuni meetrini, kuid madal kasv korvatakse ohtra tihedusega.
Sageli kipuvad oksad lamanduma ja piiramise-kärpimise puudumisel moodustub põõsast lõpuks laiuv tihnik. Samas võimaldab madal kasvuviis talvel okstel lume alla peituda ja nii edukalt ka karmi pakast taluda.
Kevadel puhkevad õiepungadest punased, roosad, oranžid või isegi valged küllaltki suuremõõtmelised õied. Alles septembris-oktoobris valmivad kas sileda, näsalise või ribilise pinnaga väikesed, kuid välimuselt siiski õunakujulised viljad.
Sarnasust miniõuntega toetab ka seemnekambrite ehitus ning seemnete värvus ja kuju.
Viljade läbimõõt küünib 3–4 cm ja kaalunäit piirdub vaid 20-40 g. Kuid vilju on põõsal palju. Suurelt põõsalt võib edukal kasvuaastal ja viljakal pinnasel saada isegi paar kilo saaki.
Istandustes võib saagikus hektarilt küündida kuni 20 tonnini. Aga saagikoristus pole lihtne, sest ebaküdoonia okstel on teravad astlad, mis ettevaatamatut korjajat valusate torgete ja veritsevate kriimustustega kostitavad.
Sageli on põõsas nii tihe, et kõiki vilju ei märkagi. Siit ka soovitus ebaküdoonia tihniku veelkordseks ülevaatuseks hilissügisel, kui suurem osa lehti on langenud. Võib juhtuda, et hoolas otsija leiab põõsa seest veel korjet ootavaid vilju.
Vaatamata viljade kõvadusele tuleb neid õrnalt kohelda, sest vigastus- ja muljumiskohtadest algab peagi riknemine.
Külluslikult happeid
Happesisalduselt meil kasvavate viljade seast ebaküdooniale võrdset ei leia. Sõltuvalt kasvutingimustest, ilmastikust ja muudest mõjuritest võib orgaaniliste hapete sisaldus viljalihas tõusta kuni 7%-ni.
Tõsi, keskmine hapetesisaldus on meil valminud viljades mõnevõrra väiksem. Happerikkuse tagavad põhiliselt kaks tuntud tegijat — sidrun- ja õunhape. Oma osa hapu maitse kujunemisse annab ka rohke askorbiinhape ehk vitamiin C.
Selle hulk sajagrammises viljade koguses võib küündida kuni saja milligrammini. Viljade kooreosas on askorbiinhapet tunduvalt rohkem võrreldes viljalihaga.
Järelikult ebaküdoonia vilju koorida ei tasu. Pealegi on viljakoor õhuke ning tugevalt viljaliha küljes.
Samas on analüüsid näidanud, et külmanäpistatud viljades vitamiinisisaldus mõnevõrra kahaneb. Siit ka loogiline soovitus — viljad tasub koristada enne karmimate öökülmade saabumist.
Erinevate orgaaniliste hapete küllus, eeterlikest õlidest tingitud meeldiv lõhn ja küpsete viljade kooreosa kollane värvus on toonud ebaküdooniale teenitult ka hellitusnime — põhjamaa sidrun.
Viljade jumekuse tagavad erinevad taimsed värvained — karotenoidid ja antotsüaanid ning küpsemisel vilja pinnale järk-järgult kujunev vahakiht. Suhkruid on loo nimitegelases paraku suhteliselt kasinalt, kõigest kahe-kolme protsendi piires.
Kui hapeterohkuselt on viljad võrreldes teiste aiasaadustega esirinnas, siis suhkrusisalduselt jäävad nad koostistabelites alati lõpuossa.
Viljade meeldiv lõhn on tingitud eeterlikest õlidest ja fenoolsetest ühenditest. Lõhn on suhteliselt püsiv, nii et kuivatatud vilju on kasutatud ka pesukappides riideesemete lõhnastamiseks.
Suhteliselt rohkesti on viljades ka kiudainete seltskonda kuuluvaid pektiinaineid (kuni 2,5%), mis soodustavad ebaküdooniast tehtud suhkruhoidiste tarretumist.
Inimorganismile vajalikest mineraalidest paistavad viljad silma rohke kaaliumisisaldusega, mis tegelikult iseloomustab kõiki taimeriigi saadusi. Veel on viljades piisavalt fosfori- ja magneesiumiühendeid.
Mikroelementidest tuleb mainida raua-, mangaani- ja vasesisaldust, kuid tasub arvestada, et taimsest toidust on nende mikroelementide omastamine raskendatud ning vähest tarbimist arvestades me nendest andidest eriti oma mikroelementide varusid täiendada ei saa.
Mismoodi süüa?
Et viljades on rohkesti happeid, siis on nende värskelt toiduks tarbimine mõnevõrra piiratud.
Nutikas inimloomus ei jää siiski sellise tühiasjaga nagu liighapu maitse hätta, vaid proovib sellestki kasu lõigata. Nii lisatakse ebaküdoonia lõike nendele hoidistele, kus muidu loomulik hapetesisaldus väga napp. Kasinalt on happeid näiteks pirnides, pamplites, põldmarjades, kõrvitsates.
Probleem on vaid selles, et kokkusobivate erinevate viljade valmimis- ja kasutusajad tihti ei kattu.
Aromaatsus ja happeküllus muudavad ebaküdoonia viljad teatud juhtudel lausa sidruni aseaineks. Nii annab viil kuumale teele meeldiva aroomi ja hapuka lisamaitse.
Väike kogus peenestatud ebaküdooniat täiendab mitmete toorsalatite, köögivilja ja puuvilja segusalatite maitsebuketti. Samuti lisatakse ebaküdooniat ka marinaadide koostisse, et vähendada teise hapestaja, äädika kogust.
Et ebaküdoonia valminud viljades on palju antioksüdante, eeskätt sidrunhapet, siis takistab selle mahlaga piserdamine erinevate puuviljalõikude tumenemist õhuhapniku toimel.
Ebaküdoonia viljadest saab edukalt valmistada rohke suhkruga toorhoidist, kompotti, keedist, tarretist, marmelaadi, püreed, mahla, siirupit ja isegi likööri ning veini.
Lihtne ja praktiline viis nende viljade säilitamiseks on sügavkülmutamine, mis säilitab viljade biokeemilise väärtuse pea täiel määral.
Ebaküdoonia vilju saab ka kuivatada, kuid sellisel juhul peab arvestama teatud koostisosade mõningaste kadudega.
Ebaküdoonia puhas ja tugevalt tuntav maitsevarjund leiab kasutust ka paljude jookide (limonaadid, joogijogurtid, mahlajoogid) ja maiustuste (jäätis, küpsetised, kompvekid) maitsestamisel. Väga populaarne on ka ebaküdooniast tehtud mahlakontsentraat.
Tööstuslikus tootmises kasutatakse vilju ka pektiini ning looduslike aroomiühendite saamiseks.
Soodustab seedimist
Aasia meditsiin tundis ebaküdoonia viljade raviomadusi juba sajandite eest. Ka Põhjamaades hinnatakse nende hapude andide tervistavat toimet.
Kindlasti peab esimesena siingi rõhutama viljade askorbiinhappeküllust.
Pudruks riivitud viljadest ja meest saab valmistada ka erilist ekstrakti, mis soodustab seedimist. Toorele ebaküdoonia riivmassile lisatakse mett, lastakse toatemperatuuril seista ja kasutatakse teelusikasuuruses annuses paar-kolm korda päevas enne sööki.
Viimasel juhul ergutab loodusravim seedenäärmete talitlust ja seda eeskätt orgaanilistest hapetest lähtuvalt. Lisatud mesi aga tasakaalustab liighaput maitset.
Peenestatud viljadest tehtud vesitõmmise tarvitamine soodustab neerude talitlust ja aitab organismist eemaldada liigset vett. See toime rajaneb suures osas rikkalikul kaaliumiühendite sisaldusel.
Mainida tasub sedagi, et ebaküdoonia viljades on rikkalikult bioflavonoide, mis toimivad tõhusate looduslike antioksüdantidena ja pidurdavad organismis liigsete vabade radikaalide kahjulikku toimet.
