Koduaias tasub julgelt katsetada erinevaid valgusteid, tulemus võib olla üsna põnev ja mänguline. Soovitan kasutada ka värvilist valgustust, mis annab suhteliselt kerge vaeva ja väikeste lisakulutustega oluliselt rohkem valikuvõimalusi. Oht üle pingutada siin muidugi on, aga julgen lubada, et lõpptulemus võib olla päris meeldivalt üllatav. Värvilise valgusega võib rõhutada ühe või teise objekti loomulikku tooni — näiteks punastes õites põõsas või lillesülem on hoopis ootamatu välimusega, kui seda toetada punase valgusega. Aga ka rohelise puuvõra valgustamine rohelise valgusega annab pimedas sootuks uudse efekti. Kui õite loomulikku ilu juba nappima hakkab, saab erksa värvilaigu tekitada kas või esimesele lumele.

Mida aastaringselt kasutatava aiavalgustuse planeerimisel silmas pidada tasub?

Esmalt muidugi piisavat niiskuskindluse astet, mis peab välistingimustes töötava valgusti peale alati kirjutatud olema. Seda tähistatakse tähelühendiga IP, millele järgneb kahekohaline number — mida suurem, seda parem. Kui see on 23 või suurem, sobib valgusti õue. Märge IP67 lubab valgustit paigaldada veega vahetult kokkupuutuvatele pindadele, tähis IP68 näitab, et see on veekindel. On kasulik teada, et madalapingelised (12 V või 24 V) valgustid on ohutumad, annavad rohkem valgust ning töötavad tavaliselt paremini ja kauem.

Valgustite valik

Kui valgusteid tahetakse jätta pikaks ajaks välja ilmataadi meelevalda, tuleb eelkõige silmas pidada, et nende materjal seda ka võimaldaks. Paljud plastid ei kannata pidevat päikesevalgusega kaasaskäivat UV-kiirgust, nad muutuvad rabedaks, nende värv võib ajapikku pleekuda ning neid on hiljem raske puhastada. Samuti kipuvad sellest materjalist valgustid temperatuuri alanedes kergesti murduma.

Seetõttu soovitan panustada pigem metallist korpusega valgustitele. Ehkki enamasti hinnalt kallimad, on lootust, et need rõõmustavad teie silma aias mitmeid aastaid. Seevastu soodsa hinnaga soetatud valgustisarnased esemed ei pruugi üle elada ühte suvegi. Näiteks kehtib see kaubanduses saada olevate päikesepatareidega valgustite kohta — seni ei ole silma alla sattunud ühtki töökindlat ja usaldusväärset versiooni.

Muidugi on meil päikest ka suveajal üpris piiratult ning sellest ei pruugi piisatagi akude korrektseks laadimiseks. Aga ikkagi võiks ju eeldada, et need on toodetud pikemaks kasutusajaks kui üheks grilliõhtuks.

Et metallvalgustite puhul on üpris tihti probleemiks roostetamine, on korralikumad neist valmistatud alumiiniumist või muudest metallisulamitest, mis roostet ei karda.

Samas on just viimastel aastatel muutunud üha populaarsemaks valgustid, mis sootuks vastupidiselt harjumuspärasega on üleni kaetud naturaalse punakaspruuni roostekihiga. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on selline väljanägemine praktiline — valgustiga pole mingit muret värvimise seisukohalt. Teiseks ka esteetiline — vanametalli aastatepikkuse kokkuostmise tulemusena jääb üha kaugemasse ajalukku nähtus, kui aianurgas pidevalt midagi koledat roostetas. Miks ei võiks siis nüüd aias roostetada hoopis midagi ilusat?

Valgusallikate valik

Et hõõglampe jääb iga aastaga järjest vähemaks ning nende asemele pakutakse hulganisti erinevaid alternatiive, on ilmselt tarvilik mõningane ülevaade ka selles osas — milliseid neist tasub välisvalgustites kasutada, milliseid mitte.

Kasulik on arvestada, et üha rohkem võimust võtvad LED-lambid ei ole enamasti suutelised enda pealt lund ära sulatama ning mattuvad seetõttu kergesti hange alla. Kahjuks on suhteliselt külmakartlik ka sedasorti lampe käigushoidev elektroonika — ilmselt eelkõige seetõttu, et neid valmistatakse soojades maades, kus seda probleemi ei ole. LED-idele endale aga külm meeldib, siis vajavad nad vähem jahutamist. Seepärast on mõtet nende kasutamist välisvalgustites kaaluda.

Kuidas on lood säästulampidega? Nendega on olukord erinev. Odavamad lambid ei taha temperatuuri langedes üldse tööle hakata, probleemid algavad juba 0° C juures. Mitmetele sobib kuni -15° C ulatuv külm, aga parimad neist süttivad veel pakasega -30° C. Et seda ei ole enamasti tootepakendile peale kirjutatud, soovitan enne lampide ostmist müüjaga konsulteerida. Kui tema ei tea selle kohta midagi kosta, on oht, et ilma jahenedes suurem osa teie valgustitest lihtsalt ei sütti või hakkab närvi ajavalt vilkuma. Selline vilkumine omakorda rikub ära ka säästulambi enese ning oodatud sääst jääb tulemata.

On mõistlik silmas pidada, et seni ei toodeta niiskuskindlaid säästulampe. Seetõttu tuleb neid kasutada vaid kinnistes valgustites, mis niiskust sisse ei lase — siis on tulemus kindlasti pikaajalisem.

Ehkki aiavalgustite sisse- ja väljalülitamiseks soovitatakse tihti kasutada liikumisanduriga lüliteid, on taas kasulik teada, et paljudele säästulampidele see ei meeldi. Mis on ka loogiline. Säästulambi idee on ju pidevalt töötades energiat säästa ning võimalikult palju valgust anda, kuid liikumisanduri tõttu ei saa see teha üht ega teist — lamp on just üles soojenenud, kui andur selle välja lülitab.

Praegu üha laialdasemalt saada olevad halogeenlambid sobivad aga aiavalgustitesse väga hästi. Need on hinnalt soodsad ning süttivad probleemideta nii külmas kui soojas ja ilma viivituseta, kartmata ka liikumisanduri tahaühendamist. Võib julgelt öelda — hetkel parim lahendus asendamaks hõõglampe.

Kui on plaan kasutada valgusteid aias aastaringselt, võiks kindlasti kaaluda, kas valgustamist ühel või teisel juhul ikka kogu aeg vaja on. Piirkonda, mis ei ole aknast näha ning kuhu te satute vaid pikniku pidades, ei ole vast vaja pidevalt põlevaid valgusteid paigaldada. Kui lillepeenar on õitsemise lõpetanud, kaob ehk mõte ka sinna valgust suunata jne.

Siin on mitmeid võimalikke lahendusvariante. Üks neist on näiteks aiavalgustuse planeerimisel ja kaablite maa sisse panekul jagada aed mõtteliselt tsoonideks ning lülitada seal olevaid valgusteid eraldi sisse ja välja. Liikumisandurite kasutamine ei ole suures aias sugugi halb mõte. Aga ka puude-põõsaste-peenarde juurde paigaldatud niiskuskindlate pistikupesade abil saab valgusteid vajadusel ümber tõsta, saavutades nii pilkupüüdva efekti. Selleks tuleb mõistagi muretseda teisaldamist võimaldavad valgustid, mis on vaja asetada maapinnale või torgata otsapidi murusse. Peab ainult silmas pidama, et nende valgustitega paratamatult kaasaskäivad juhtmed ei jääks käidava koha peale. Samuti ei ole hea paigutada töötamisel kuumaks minevaid valgusteid vahetult vastu taimi.

Pikemalt loe septembri TMKEst.