Käpad aias
Esimene vastuväide kõlab nõnda: käpalised elavad sümbioosis mulla mikroorganismidega, peamiselt seentega. Nad kasvavad ainult seal, kus mullas leidub sobivat seenniidistikku. Ometi pole see päris nõnda. Tõsi, seent on vaja käpaliste seemnete idanemiseks, kuid täiskasvanud taimed saavad hakkama ka omal jõul. Kaunis kuldking, meie kõige ilusam orhidee, kasvab inimliku hoolduse korral igas aias. Ka enamik dekoratiivseid sõrmkäppasid kasvab ja õitseb neile loodud peenras hästi.
Küllap leidub mullas ikka mõni sobilik seen, mis just neid niitudel kasvavaid käpalisi aitab. Probleem näib olevat pigem selles, et käpalised ei taha kasvada igas suvalises lillepeenras. Aga ka vesirooside kasvatamiseks tuleb rajada sobiv bassein ja rododele turbaaed.
Kus käpp kasvab?
Enamik meie looduslikke käpalisi kasvab lubjarikkal pinnasel, kus põhjavee seis on kõrge. See võib olla ka lihtsalt niisugune mulla alla mattunud loopealne, kus vesi koguneb paekivi lohkudesse. Aias on lihtne sellist kasvukohta tekitada. Selleks on tarvis ainult ruutmeeter maad, labidas ja tükk kilet. Tuleb kaevata umbes poole meetri sügavune auk ja see tugeva kilega vooderdada. Kile ülemine serv jäetakse 10-20 cm allapoole maapinda, et liigne vesi saaks ära valguda. Kile alla ja peale võib panna õhukese kihi liiva, et mõni juhuslik terav kivitükk seda ei purustaks.
Liiva asemel võib kile alla panna ka peenrakattekangast või muud sellist. Veel lihtsam on kaevata maasse mõni suur plastikkauss või väike aiabassein. Pika põua ajal ei tohi kastmist unustada.
Tuleb ka segada sobiv muld. Sõrmkäppade muld peab näiteks olema lubjarikas (pH = 7-8). Kui muld on hapu, tuleb seda korralikult lubjata. Lupjamiseks võib mulda segada kriiti, kustutatud lupja, paekivipuru, purustatud merekarpe, munakoori, tuhka ja muud seesugust leeliselist ollust. Minu meelest on parim mõni porsuv ja aeglaselt lagunev paekivierim koos peenema kivipuru ja tolmuga, mis annab peaaegu loodusliku tulemuse. Ruutmeetri peale kulub seda umbes pangetäis.
Niisugune käpaliste nurk sobib hästi näiteks aiabasseini kõrvale. Muidugi peab kasvukoht olema päikesepaisteline, ainult kuldking ja mõned neiuvaibad tahavad poolvarju. Põhjamaade asjatundjad väidavad, et väikeses aias võib käpalisi ka potis kasvatada. Poti põhjas ei tohi olla auku vee äravooluks. Augud puuritakse poti seina põhjast 10-15 cm kõrgemale.
Milliseid käpalisi kasvatada?
Kõige kenam meie käpalistest on kindlasti kaunis kuldking Cypripedium calceolus. Looduses kasvab ta nii varjukal puisniidul kui ka niiskes madalsoomännikus. Kuldkinga kohanemisvõime on üsna suur, ta saab hakkama ka päris tavalisel aiamullal. Mullasse võiks segada kõdunenud puutükke, jämedat liiva, munakoori, puukoort. Lehe-, koore- või okkamultš kuulub asja juurde.
Aianduses kohtab veel umbes kümmet peamiselt Jaapanist ja Põhja-Ameerikast pärit kuldkingaliiki, millel on erinevad kasvunõuded. Mõnel liigil on õied, mille kõrval meie kuldking tundub üsna tagasihoidlik. Ilusad on põhja-ameerika neiuvaip Epipactis gigantea ja meie oma neiuvaiba-liigid.
Teine aianduslikult (ja kaubanduslikult) tähtsam rühm on sõrmkäpad ja nende ristandid. Leeder-sõrmkäpp Dactylorhiza sambucina, vööthuul-sõrmkäpa D. fuchsii hübriidid hariliku käoraamatu, kahelehise käokeele (rahvasuus ööviiul), jumalakäpa ja halli käpaga ning mitme lõunapoolse liigiga on levimas Rootsis. Kasvatatakse veel mitut muud liiki ja nende hübriide. Osa ristandeid on isegi kaunimad ja elujõulisemad kui nende vanemad. Tegu on seemnest kasvatatud ja hiljem meristeemselt paljundatud taimedega. Ühe juuremugula eest küsitakse üsna soolast hinda, kuid mugul on ka nii suur, et hakkab samal aastal õitsema.
Kust käpalisi saada? Lehtedes on mõnikord teateid sellest, kuidas maale kolinud inimesed on aiaservast leidnud tundmatuid lilli, mis määramisel osutusid sõrmkäpaks või käoraamatuks. Mõnes metsikumas aias hakkavad käpalised ise kasvama, nende õhkkergeid seemneid kannab tuul ju kilomeetrite kaugusele.
Minul hakkas noorte kirsside all paksus multšis idanema suur käopõll Listera ovata. Ma ei teadnud teda oodata ja oleksin noored taimehakatised peaaegu välja rohinud. Hiljem olen käopõlle silmanud mitmes aias, enamasti mõne suurema püsiku külje all, kus mulda liialt ei songita. Pärnu Raekülas nägin möödunud suve lõpul mitmes aias viljuvaid sõrmkäppasid, neid jagus heki serva ja muruplatsile.
Siiski ei maksa loota, et loodus toob aeda just selle kauni käpalise, mida ihaldame. Ma ei tea, kui kaugele on jõudnud sõrmkäppade meristeempaljundus Sakus, seepärast soovitan otsida istutusmaterjali Rootsi aianditest. Kasvupaiga rajamisel peaks nõu pidama asjatundjatega, et kaunis lill õitseks ka järgmisel ja ülejärgmisel suvel.
Ja lõpuks kõige valusam küsimus: kas käpalisi võib loodusest aeda tuua? Seaduse järgi on kõik meie käpalised kaitse all, nende üleskaevamine on karistatav. Teisest küljest tuleb meelde artikkel Ülemiste orhideedest, mis hävisid parkimisplatsi rajamisel. Ise tean kümmekonda sellist kohta, kust käpalised viimase kümne aasta jooksul on kadunud. Enamasti on taimed lämmatanud niidule kasvanud tihe lepa- ja pajuvõsa. Kuid juhtub ka vastupidi: möödunud sügisel näiteks künti üles sööti jäänud põld, mis juba kasvatas toredaid halle käppi. Eks olnuks inimlikum need käpad aeda istutada ja anda neile võimalus kas või paar aastat veel õitseda ja seemneid külvata. Aga see on valdkond, kus peaksid koostööd tegema looduskaitsjad, teadlased ja maaomanikud.
