Arvamuste kohaselt pärinevad nüüdisaegsete karusmarjade metsikud eellased sõltumatult kahest piirkonnast: Põhja-Ameerikast ja Kaukaasiast. Inimese tähelepanu köitis karusmari juba ammu, sest ta kandis ka metsikult kasvades küllaltki suuri ja söödavaid marju. Teadlik karusmarjakasvatus ning koos sellega ka algeline sordiaretus algasid XII–XIII sajandil Inglismaal.

Karusmarjade kasvatamist ja söömist takistas keskajal aga ebausk. Nimelt põhjustasid tikripõõsaste ogad marjakorjajatel sageli kriimustusi, mida arvati põõsasse peitunud saatana teoks. Usuti, et saatan ise käib tikreid söömas ja seetõttu kutsuti tikripõõsaid vanaks kratsijaks.

Õige hoo sai tikrikasvatus Euroopas sisse XVI sajandil, mil Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaade ja Šveitsi ürikutes tehakse tikrite kasvatamisest ja söögiomadustest tihti juttu. Kõige edukamad olid karusmarjade aretustöös inglased ning XX sajandi alguses ületas sortide arv juba tuhande piiri. Uute sortide aretusele aitasid tõhusalt kaasa ka Inglismaa iga-aastased aiandusnäitused, kus edukamaid sorte hinnati rahaliste auhindadega ja need kanti „Karusmarjakasvataja registrisse“.

Saagikuselt ületab karusmari küll musta sõstart, kuid jääb alla valgele ja punasele sõstrale. Maitseomadustega on väidetavalt vastupidi, ehkki igal inimesel on marjade seas omad lemmikud. Eesti keeles on karusmarjal mitu nime, peale tikri veel tikerber, tahkelmari, karumari ja kikker. Et karusmarjal on palju sorte, siis varieeruvad marjade värvus, kuju ja suurus küllaltki märkimisväärsetes piirides. Sõltuvalt sordist on tikrid kas kollased, valkjad, rohelised, punased, violetsed või isegi vöödilised. Viljade kuju võib olla kerajas, munajas või piklik, marjad on kas siledakestalised või karvadega kaetud. Maitselt on tikrid magusad, hapud või magushapud, suuruselt väikesed, keskmised või suured.

Vesi, suhkrud ja happed

Marjades langeb põhiosa massist loomulikult vee arvele. Tikrite veerikkusel põhinev mahlasus pakub soodsaid võimalusi tikrimahla ja tikriveini tegemiseks, kuid meil kasutatakse neid võimalusi suhteliselt harva. Veest ülejäänud osa moodustab viljade kuivaine. Nii-öelda tahkest ollusest on karusmarjades rohkesti suhkruid, sõltuvalt sordist, kasvutingimustest, ilmastikust ja küpsusastmest võib tikrite suhkrusisaldus kõikuda 5–10 protsendini. Suhkrurikkus ongi üks põhjus, miks kannavad tikrid põhjamaade viinamarjade hüüdnime. Sarnasus viinamarjadega ilmneb ka marjade värvuses, kujus, paksus kestas ja seemnetes.

Tikrite magususe eest kannavad peamiselt hoolt glükoos ja fruktoos, mõnevõrra vähem leidub sahharoosi. Kuid ega tikritele anna maitset ainult suhkrud. Hapuma maitseelamuse eest hoolitsevad viljalihasse kogunenud orgaanilised happed. Ka nende kogus on muutuv suurus ja jääb keskmiselt 1,5–3 protsendi piiridesse. Karusmarjades on kõige rohkem sidrunhapet, veidi vähem õunhapet ning kahest eelnimetatust juba oluliselt kasinamalt viin-, oblik- ja merivaikhapet. Just suhkrute ja hapete vahekord söömishetkel määrabki marjade magusa või hapu maitse. Marjade maitset ja aroomi mõjutavad veel mikrokogustes esinevad glükosiidid, eeterlikud õlid ning parkained. Valke ja rasvu on tikrites vähe, küll on karusmarjades rohkesti (kuni 5%) kiudaineid — nii tselluloosi kui ka pektiini.

Tikrite kalorsus on muutuv näitaja ja sõltub eeskätt konkreetsete marjade suhkrusisaldusest. Nii annab sajagrammine ports tikreid sööjale 35–45 kilokalorit. Vitamiinidest on tikrites rohkesti C-vitamiini, kuid askorbiinhappe sisaldus erineb sorditi kuni kaks korda. Teistest bioaktiivsetest ühenditest on tikrites palju bioflavonoide ning punase värvusega marjades ka antotsüaane. Mineraalühenditest leidub viljades rohkelt kaaliumi-, vähem aga fosfori-, magneesiumi- ja kaltsiumisooli. Mikroelementide sisalduselt paistavad tikrid silma mainimisväärses koguses raua, tsingi, mangaani ja vase sisaldajatena.

Mida karusmarjadest saab?

Karusmari on eriline sellepärast, et sageli kasutatakse hoidistamiseks ning kuumtöötluseks juba pooltooreid marju. Tõsi, maitseelamuse ja toiteväärtuse seisukohalt on kõige otstarbekam süüa värskeid täisküpseid marju. Värsketest marjadest saab valmistada ka mitmesuguseid magustoite. Et tikrite looduslik korjeaeg kestab meil pisut üle kuu, siis proovitakse neid kõikvõimalikel viisidel hoidistada.

Kõige paremini säilib karusmarjade toiteväärtus sügavkülmutamisel. Vilju saab külmutada kas tervelt või purustatult. Marju saab säilitada ka kuivatatult, kuid see toiming on küllaltki vaevarikas ettevõtmine, arvestades nii mahlasust kui ka paksu kesta.

Karusmari on veel hea kompotimari, kuid nõnda säilitamiseks sobivad paremini õhema kestaga, täisküpsust veel mitte saavutanud marjad. Küpsetel marjadel kipub kest kergesti lõhenema ja seemnerikas marjasisu valgub osaliselt välja. Et karusmarjades on rohkesti orgaanilisi happeid, siis saab neid säilitada ka vesihoidisena, kuid sellisel juhul tuleb marjad korjata jällegi enne lõplikku küpsemist. Karusmarjadest võib edukalt valmistada samuti keedist, džemmi, tarretist, marmelaadi.

Jookidest saab karusmarjadest valmistada mahla, sellest omakorda veini. Veel üks võimalus tikreid säilitada on neid marineerida, kusjuures nii hoidistatud viljad sobivad salatina lihatoitude juurde. Muide, loo nimitegelase ingliskeelne nimetus “gooseberry” ehk tõlkes “hanemari” ongi tulnud sellest, et tikrilisandit pakuti sageli hanest tehtud toitude juurde.

Karusmarjade raviomadused

Andmed karusmarjade ravitoimest pärinevad juba XVI sajandist. Siis soovitati anda palavikuhaigetele kosutavaks joogiks tikrimahla. Samast ajajärgust pärineb ka vääruskumus, nagu kaitseks karusmarjade söömine katku haigestumise eest. Välispidiselt on karusmarjadest valmistatud mahla kasutanud Ameerika indiaanlased näiteks mädaste nahapõletike ja nahalöövete raviks. Bioaktiivsete ühendite rohkus karusmarjades stimuleerib organismi üldist ainevahetust.

Rahvameditsiin soovitab karusmarjade söömist pideva kõhukinnisuse korral ning seedekulgla talitluse ergutamiseks. Tikrite söömine soodustab seedenäärmete talitlust, näiteks tõhustub sapi sünteesi. Samuti on tikritel organismist vett väljutav toime. Viimane aitab koos veega eemaldada organismist ka liigseid sooli ja ioone. Tikrite söömine tugevdab peeni veresooni. Arvestama peab vaid seda, et rohke puriinühendite sisalduse tõttu ei sobi karusmarjad podagrahaigete menüüsse.