Kodu korda: kaitse oma kodu ohtliku radooni eest
Aastal 1900 saksa teadlase F. E. Dorni avastatud radoon on kindlalt teadvustatud kui tervisele ohtlik gaas, millega tuleb seetõttu võidelda.
Põhjalikult on radooni ja selle tõrjevahendeid uuritud Skandinaavia maades, kus uraanirikka diktüoneemaargilliidi peal asetseb poorne ja lõheline graniit- või paekivi ning uraani lagunemise käigus tekkiv radoon saab sellisel juhul vabalt maapinnale tõusta.
Ka Eesti on suhteliselt radooniohtlik maa. Oht on peamiselt küll Põhja-Eestis, kuid selliseid alasid on ka Lääne-Virumaal ning Tartumaal, kus radooni kõrge sisalduse on ilmselt põhjustanud jääajal Skandinaaviast siia kandunud materjal. 2009. a jõustus standard 840:2009 "Radooniohutu hoone projekteerimine", mille kohaselt liigitatakse radooni sisaldus pinnaseõhus madalal tasemel olevaks, kui seda gaasi on alla 10 kBq/m³. Keskmine tase on 10-50 kBq/m³, kõrge algab 50 kBq/m³ ning ülikõrgeks tasemeks peetakse radooni sisaldust pinnaseõhus üle 250 kBq/m³. Elades radoonirikkas Põhja-Eestis, pole asi siiski lootusetu, sest radooniga saab ja peabki midagi ette võtma.
Ehitise kehv kvaliteet soosib radooni tungimist majja
Radoon pääseb majja ehitise halva kvaliteedi ning hoone amortiseerumisel tekkivate pragude tõttu. Seetõttu on ideaalvariandis oluline olla teadlik võimalikust radooni ohust juba enne maja ehitamist. Korralik ehituskvaliteet, paks vundament, toimiv ventilatsioonisüsteem ning paigaldatud radoonikile peaksid tagama päris korraliku kaitse radooni eest.
Kui hoone on juba valmis ning selgub, et radooni tase on kõrge, tuleb korrastada ventilatsioonisüsteem, puhastada lõõrid ja torud. Üle on vaja vaadata põranda konstruktsioon, sulgeda kõik nähtavad augud ja praod, näiteks maja alt tulevate torude või juhtmete ümbrus, sest just seina ja põranda vahelised praod lasevad hästi radooni sisse. Ohtlikud võivad olla vihmavee kollektorid garaažides ja abiruumides, kui seal viibitakse tihti või kui need on ühendatud elu- või töökoha ruumidega. Hermeetiliseks tuleb muuta ka pistikupesad ning muud avaused seintes, sest radoon võib maapinnast liikuda poorsesse seinamaterjali.
Ruume on vaja võimalikult tihti tuulutada, nii vahetub radoonirikas ja ka puhas õhk kiiremini ning radooni mõju on väiksem. Tuulutada tuleb neidki ruume, kus tihti ei viibita (näiteks kelder), et radoon ei saaks sinna kontsentreeruda. Ruumid peavad olema puhtad tolmust, samuti vabad suitsu- ja tahmaosakestest, sest radooni tütarproduktid kleepuvad nende külge ning liiguvad õhu abil inimeste hingamisteedesse.
Kui eelarve on suurem, võib olemasolevas hoones kasutada ka laialdasemaid ja põhjalikumaid meetmeid, näiteks panna maha uus tihe põrandakate või koguni teha täiesti uus põrand. Võimaluse korral on tõhus paigaldada hoone alla radooni kogumise torud või võimaldada välisõhu juurdepääs maja alla ja läbikulg selle alt. Kaaluda võiks ka ventilatsioonisüsteemi paigaldamist, mis tekitab hoonesse väikese ülerõhu. Peale selle, et õhk vahetub kiiremini, põhjustab väike ülerõhk olukorra, kus radoon ei saa nii intensiivselt hoonesse tungida. Ülerõhu tekitamisel peab kindlasti olemas olema ventilatsioonisüsteem, mis ühelt poolt puhub õhku sisse, samas tõmbab teistest ruumidest õhu välja. Muidu võib ülerõhk tekitada seinte hallitust.
Võitlus radooni vastu
1. Korralik ehituskvaliteet
Põranda sisse võib panna radooni mitteläbilaskva materjali. Silikoontäidete puhul tuleb arvestada, et neid ei tohi kasutada elektrikaablite ja -juhtmete ümber olevate aukude täitmiseks. Seinte ülevärvimisest võib olla lekkekohtade vähendamisel kasu, kuid kui aluspinnas on praod, pole see õige lahendus. Nii põranda kui seinte korralik viimistlus ning katmine vähendab ka ehitusmaterjalidest pärinevat radooni. Visuaalselt nähtavat augud ja praod tuleb kõrvaldada. Samas on vaja arvestada, et aukude-pragude kõrvaldamine ei vähenda oluliselt radooni sisaldust ruumides, kui hoone seisab maapinnal, mis sisaldab palju radooni.
2. Peidus olevate radooni sisseimbumiskohtade kõrvaldamine
Keldriga hoone puhul on oluline maa-aluse osa katmine. Tihti on välisseina lahtikaevamine kulukas, aeganõudev või isegi võimatu. Sellisel juhul võib proovida tihendada keldrit seestpoolt, kattes siseseinad spetsiaalkattega, näiteks tsemendiplaastriga. Soovitame ka radoonikilet, mis on tavalisest ehituskilest veidi paksem ning mida paigaldatakse teistmoodi. Tavaline kile laotatakse lihtsalt betoonplaadile ning tihti seda ei teibita. Radoonitõkkena kasutatava kile puhul teibitakse selle jätkukohad ning kile viiakse üle vundamendiäärte, et radoon ei saaks hoonesse siseneda seinte kaudu. Keldriga hoone puhul tuleb kogu vundament valada kilekotti ja kile otsad tuua maapinnast kõrgemale.
3. Ventilatsiooni tõhustamine
Kasutusel on alarõhu meetod. Sellisel juhul imetakse maja alt radoonirikas õhk ära ning tekitatakse sinna alarõhk. Süsteemi efektiivsust on raske prognoosida, kuna see sõltub pinnase aeratsioonist ning ehitise kvaliteedist. Teiseks on tuntud õhkpadja meetod, mille puhul pumbatakse hoonest võetav õhk maja alla, et tekitada sinna nn õhkpadi. Radooni sisseimbumine on välistatud, kui põrand on õhutihe ja ilma pragudeta. Vastasel juhul võib hoonealuse ülerõhu tõttu radoon intensiivsemalt majja tungima hakata.
Veel on võimalik ventileerida põrandaalust. Põrandaaluse ventileerimine loomulikul tõmbel on rakendatav keldrita hoone puhul. Majja paigaldatakse siis toru, mille kaudu majaalune õhk juhitakse välja. Kui põrandaalust ventileeritakse mehaanilise tõmbega, ühendatakse maja alla paigaldatavad drenaažitorud imamistorudega. Ventilaatori abil tõmmatakse radoonirikas õhk ühest või mitmest kohast hoone alt välja. Torude paigaldus sõltub konkreetsest ehitisest ja pinnasetüübist.
Põrandaalust ventileerimist tasub kasutada siis, kui radoon pärineb pinnasest. Kui see gaas tuleb ehitusmaterjalidest, pole nimetatud töö otstarbekas, kuna see ei muuda õhuvahetust ruumi sees.
Ka radoonikaev on tõhus vahend. Selle paigaldamine on võimalik vaid paksu ja hea aeratsiooniga pinnase puhul, milleks on näiteks kruus ja liiv. Sellises pinnases saab radoonikaev alandada rõhku suurel maa-alalal. Radoonikaev paigaldatakse väljapoole maja ning peaaegu täielikult maa alla, välja jääb vaid toru ots.
Pikemalt loe TMKE märtsi numbrist.
